/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Mis saab kurjusest, kui selle avaldumisele reageeritakse pehmelt? «Ajalugu on näidanud, et kurjuse jõude on küllalt lihtne peatada, kui seda kohe alguses teha,» teab David Vseviov. «Aga hiljem on see juba väga raske hinnaga ja ohvriterohke.» Täna me just selles seisus oleme – kahe aasta eest, just täna, algas Ukrainas sõda. Julmus ja ebainimlikkus on vahepeal vaid kasvanud. Ometi on meil tänases Eestis põhjust tänulik olla, meil on vedanud. Kuidas hoida vabadust? Tuleb julgelt vastu astuda kurjuse jõududele, mis end ka meie ühiskonnas näitavad. Väärtuskonflikt on siin juba täna, meie asi on silmad avada ja tegutseda. Saates on külas ajaloolane, õppejõud, Venemaa asjatundja ja sügavalt tark maailma mõtestaja David Vseviov. Saatejuht Kristina Herodes.
Kirjeldamatult julm
Vestlesime David Vsevioviga ka kaks nädalat peale sõja algus. Olukord oli õudne, aga toona veel püsis lootus, et kuna kaks kultuuri on omavahel väga lähedased ja paljud omavahel sõbrad-sugulased, hoiab see tsiviilisikute lausmõrvamist pisutki tagasi. Kahjuks läks vastupidi. «Seda näitab kahjuks ka ajalookogemus – kodusõjad on ühed verisemad,» teab ajaloolane märkida. «Kui sinu sarnane on millegipärast teisel seisukohal, siis see tekitab veelgi suuremat viha. Kodusõda on kirjeldamatult julm! Neid näiteid on palju. Ja paraku nii see on.»
Kõiki neid tegusid panevad toime inimesed nagu mina ja sina. Nad on kellegi pojad, kellegi abikaasad, kellegi isad. Kuidas nad oma inimlikkuse välja lülitavad? David Vseviov siin kaksipidi mõistmise ruumi ei näe: «Mis on sadism? Kas seda on vaja kuidagi lahti seletada? Ta ongi selline!» Sõjakurjategija on sadist, kes ei vääri mõistmist.
«Inimestes peitub mingi osa kurjusest,» selgitab ta. «Ja kui siis sellisele inimesele öeldakse: «Tapke!» ja võim annab sulle õiguse, autasustab medalite ja ordenitega, kiidab heaks just selle, et sa sooritad kurjust, siis see võim on saatanast ja inimeses avanevadki saatanlikud jooned.»
Erich Frommil on üks Hitleri analüüsi huvitav teooria, mille alusel ta jagab inimesed biofiilseteks ja nekrofiilseteks tüüpideks. Sellises situatsioonis, kus tapmine on igati heaks kiidetud, lausa kangelasteoks ülendatud, võimendub kurjus. Teatud inimestel kaob ära kokkulepe, mis varem oli ühiskonna poolt peale surutud. «Ta tahakski tegelikult märatseda, hävitada ja lõhkuda!» ütleb Vseviov. Kui tal avaneb võimalus seda teha, siis asub ta kõhklematult tapamasinana ja kurjuse jõuna tegevusse, temas endas moraalseid piiranguid ei ole. Heaks näiteks on vandaalitsemine pronksiööl – tekkis kontrollimatu situatsioon ja hulk inimesi kasutas seda kõhklematult ära, et loomalik raev valla päästa ning hävitada. Kas neid huvitas ideoloogia, sisu või tähendus asja taga? Ei. Neile piisas, et kontroll kadus. Sama on toimunud sõja tõukel tänasel Venemaal. «Võrdleme seda merega,» toob Vseviov näite. «Kui tõuseb torm, siis toob see põhjast ülesse kogu selle kihi, sinna maha vajunud mustus tõuseb peale. Vot need on nähtused, mis leiavad aset tänapäeva Venemaal.»
/nginx/o/2022/05/10/14541083t1h3729.jpg)
/nginx/o/2022/12/29/15050655t1h23fb.jpg)