NAISTEJUTUD ⟩ David Vseviov: kurjuse jõud hiilivad ka Eestisse, need avalduvad... (1)

Ajaloolane ja õppejõud David Vseviov. Foto: Madis Veltman
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Copy

Mis saab kurjusest, kui selle avaldumisele reageeritakse pehmelt? «Ajalugu on näidanud, et kurjuse jõude on küllalt lihtne peatada, kui seda kohe alguses teha,» teab David Vseviov. «Aga hiljem on see juba väga raske hinnaga ja ohvriterohke.» Täna me just selles seisus oleme – kahe aasta eest, just täna, algas Ukrainas sõda. Julmus ja ebainimlikkus on vahepeal vaid kasvanud. Ometi on meil tänases Eestis põhjust tänulik olla, meil on vedanud. Kuidas hoida vabadust? Tuleb julgelt vastu astuda kurjuse jõududele, mis end ka meie ühiskonnas näitavad. Väärtuskonflikt on siin juba täna, meie asi on silmad avada ja tegutseda. Saates on külas ajaloolane, õppejõud, Venemaa asjatundja ja sügavalt tark maailma mõtestaja David Vseviov. Saatejuht Kristina Herodes.

Kirjeldamatult julm

Vestlesime David Vsevioviga ka kaks nädalat peale sõja algus. Olukord oli õudne, aga toona veel püsis lootus, et kuna kaks kultuuri on omavahel väga lähedased ja paljud omavahel sõbrad-sugulased, hoiab see tsiviilisikute lausmõrvamist pisutki tagasi. Kahjuks läks vastupidi. «Seda näitab kahjuks ka ajalookogemus – kodusõjad on ühed verisemad,» teab ajaloolane märkida. «Kui sinu sarnane on millegipärast teisel seisukohal, siis see tekitab veelgi suuremat viha. Kodusõda on kirjeldamatult julm! Neid näiteid on palju. Ja paraku nii see on.»

David Vseviov ja Kristina Herodes.
David Vseviov ja Kristina Herodes. Foto: Kristin Pajuste

Kõiki neid tegusid panevad toime inimesed nagu mina ja sina. Nad on kellegi pojad, kellegi abikaasad, kellegi isad. Kuidas nad oma inimlikkuse välja lülitavad? David Vseviov siin kaksipidi mõistmise ruumi ei näe: «Mis on sadism? Kas seda on vaja kuidagi lahti seletada? Ta ongi selline!» Sõjakurjategija on sadist, kes ei vääri mõistmist.

«Inimestes peitub mingi osa kurjusest,» selgitab ta. «Ja kui siis sellisele inimesele öeldakse: «Tapke!» ja võim annab sulle õiguse, autasustab medalite ja ordenitega, kiidab heaks just selle, et sa sooritad kurjust, siis see võim on saatanast ja inimeses avanevadki saatanlikud jooned.»

Erich Frommil on üks Hitleri analüüsi huvitav teooria, mille alusel ta jagab inimesed biofiilseteks ja nekrofiilseteks tüüpideks. Sellises situatsioonis, kus tapmine on igati heaks kiidetud, lausa kangelasteoks ülendatud, võimendub kurjus. Teatud inimestel kaob ära kokkulepe, mis varem oli ühiskonna poolt peale surutud. «Ta tahakski tegelikult märatseda, hävitada ja lõhkuda!» ütleb Vseviov. Kui tal avaneb võimalus seda teha, siis asub ta kõhklematult tapamasinana ja kurjuse jõuna tegevusse, temas endas moraalseid piiranguid ei ole. Heaks näiteks on vandaalitsemine pronksiööl – tekkis kontrollimatu situatsioon ja hulk inimesi kasutas seda kõhklematult ära, et loomalik raev valla päästa ning hävitada. Kas neid huvitas ideoloogia, sisu või tähendus asja taga? Ei. Neile piisas, et kontroll kadus. Sama on toimunud sõja tõukel tänasel Venemaal. «Võrdleme seda merega,» toob Vseviov näite. «Kui tõuseb torm, siis toob see põhjast ülesse kogu selle kihi, sinna maha vajunud mustus tõuseb peale. Vot need on nähtused, mis leiavad aset tänapäeva Venemaal.»

Inimesed petavad ennast ise

Vahel on meil siin Eestis keeruline aru saada, kuidas see saab võimalik olla. Venemaa esitab vastukäivaid fakte, eile oli üks tõde, täna teine, aga rahvas ikkagi usub ja aplodeerib. Diktaatori populaarsus ei tundu väliselt mõranevat ning tohutul hulgal venelasi õigustab sõda. Kas nad on kõik ajupestud ja petetud? David Vseviov toob esile, et see pole kahjuks kaugeltki nii. «Me tahame ju samastuda,» selgitab ta. «Ma olen väeti, ma olen nõrk, ma elan viletsalt. Siis ma tahan samastuda sellega, et minu riik on vägev ja võimas! Mina ei suuda intellektuaalsel tasandil kedagi võita. Aga vot riik vallutas Avdijevka! Ja siis ma tunnen rõõmu, et see olen nagu mina. Inimesed usuvad seda, mida nad tahavad uskuda. Väga sageli on niisugune tunne, et keegi neid petab. Ei! Neile antakse lihtsalt kätte materjal enda petmiseks. Ja siis inimene loobki endale aseaine, mingi pildi, mis tema enda võimetusele pakub mingi lahendi. Keegi ei taha ju meist olla selline saamatu ja väetike – sellepärast see toimib!» Venemaal võimendab pimesi allumist sellele, kelle käes on jõud ja õigus (ning jõud ja õigus kuuluvad Venemaal valitsevas nägemuses alati kokku). Ka aastatepikkune surve uskuda – võimukandja teab. Ei ole kombeks ise mõelda ega küsimusi esitada. Kombeks on alluda. Olla tugevate poolel. Teisiti mõelda on ohtlik.

 

Riigipiirid on mõttetus

David Vseviov leiab, et tänases maailmas on riigipiiride nihutamise nimel verevalamine täiesti mõttetu! Need on kokkulepped. «Ja siis on kuskil riik ja selle riigi valitseja, kes leiab, et on vaja hakata piire nihutama?» küsib ajaloolane. «Mis asi see on? See on maksimaalselt 19. sajand. See on kõik jäänud kusagile kaugesse minevikku. See ei puuduta absoluutselt konkreetset inimest!»

Ajaloolane ja õppejõud David Vseviov.
Ajaloolane ja õppejõud David Vseviov. Foto: Madis Veltman

Ajalugu on tõesti täis halastamatuid sõdu. Aga maailm on igas vaates edasi arenenud, meie arusaamine on mitmetasandiline, meie suhtlemisoskus küpsem ja teadlikum. Kas see on loogiline, et sõjategevuselt on selline taandareng? Ei ole! Kuid mõnede riikide jaoks tundub see olevat ainus võimalik viis oma võimu näidata, millest nad aru saavad. 

David Vseviov on vestelnud inimestega, kes elavad sügaval Venemaal, mõistmaks nende meelsust Venemaa agressiooni suhtes Ukrainas. 

Vseviov: «Miks sa nii rõõmustad? Kas sa varem sa varem ei saanud sõita turistina Krimmi, kui sa tahtsid seal puhata?»

Venelane: «No oleks saanud.»

Vseviov: «Kas sa ei saanud seal kinnisvara osta?»

Venelane: «No oleks saanud.»

Vseviov: «Milles siis on küsimus? Millega su elu muutus paremaks peale Krimmi vallutamist? Et sa nüüd avades mingisuguse uue poliitilise kaardi näed, et Krimm on värvitud sama värviga nagu ülejäänud Venemaa. Mis see sulle annab? Kas selle nimel oli vaja verd valada?»

Ega venelased ei juurdle selle üle. Nad kordavad, mida neile öeldakse. «Lõppude lõpuks ka maailma vallutamine ei ole enam ammu territoorium,» lisab ajaloolane. «Maailma vallutavad Google, TikTok, Facebook, Amazon. Nii et see kõik on nii ajast ja arust, mõttetu, arusaamatu ja rumal! Ja millegipärast ühe inimese idee järgi on see lahendus mingitele probleemidele. Mida see lahendab? Mitte midagi!»

 

Kuidas mõista julmuse õigustamist? 

Mis on ebainimliku julmuse ja kurjuse vundament? Sügav nõrkuse, võimetuse ja alaväärsuse tunne. Viha kütab võimetuse tunne. Nõrkust püütakse leevendada vägivallaga. Kusjuures argus lubab vaid maaslamajat lüüa või kambaga üksiku kallale minna. Kõike seda täna Venemaal tehakse. 

Inimesed usuvad seda, mida nad tahavad uskuda. «Kõik teevad» tekitab tunde, et vastutus hajub. Kui tõde ja vale aina väänatakse kaob igasugune taju. Ilmsete kuritegude ümbernimetamine kangelastegudest vallandab sadismi.

Ajude hävitamine 

Ajalugu tunneb mitut strateegiat, mille abil diktatuuri on kehtestatud ja vastupanu murtud. «Kui sa hävitad ühe populatsiooni kaks kuni kolm protsenti parimaid inimesi – intelligentsi esindajaid, poliitikuid, sõjaväelasi, kultuuritegelasi – siis sa nakatad ülejäänud hirmuga. Nad kaotavad oma liidrid, kellele järgneda. Ja siis selle ülejäänud seltskonnaga on suhteliselt lihtne manipuleerida,» ütleb Vseviov. «Venemaa puhul on ajusid juba tagavaraga hävitatud – selle protsendi võib laiendada kuuele-seitsmele. Alates 2017. aastast, vahepeal natukene vaiksemalt ja täna väga intensiivselt. Miks öeldakse, et Venemaal keegi tänavatele ei tule? Kõik need, kellele võiks järgneda, on Venemaalt välja saadetud, vangi pandud või tapetud.»

Ajaloolane usub, et 16. veebruaril tapetud Aleksei Navalnõi valis teadlikult riski. «Selge on, et tema tappis süsteem ja kuna süsteem on juhitav ühe inimese poolt, siis kogu vastutus langeb talle. Ei ole oluline, kas ta andis selle käsu täna või lõi maailma, kus Navalnõi ja väga paljude teiste surm oli juba ette määratud.»

David Vseviov märgib, et Venemaa surub kaane peale ja ei anna mitte mingisugust võimalust vabalt hingata. Aga miks seda talutakse? «Praegu pole potis veel väga hull olla!»
David Vseviov märgib, et Venemaa surub kaane peale ja ei anna mitte mingisugust võimalust vabalt hingata. Aga miks seda talutakse? «Praegu pole potis veel väga hull olla!» Foto: Remo Tõnismäe

Katlas kaane all

Kedagi sellist, kellel võiks olla jõudu või julgust vastupanu osutada, seal ellu ei jäeta. Kuid see ei tähenda, et olukord ei võiks sellest hoolimata ühel hetkel plahvatada. «Kui sa võtad ära potilt, mille oled tulele asetanud, igasuguse võimaluse aurul välja pääseda, siis on oht, et pott võib ühel heal hetkel kaane pealt ära lüüa,» toob David Vseviov kujundliku näite. Venemaa just seda teeb – ei mingit võimalust ventileerida, aina tugevnev surve ja repressiivsus. Kas see võiks tähendada, et paratamatu plahvatus läheneb?

«Praegu pole potis veel väga hull olla,» märgib Vseviov muiates. «Mõned ju ütlevad, et Venemaal võitlevad televiisor ja külmkapp. Ja praegu veel on külmkapp suhteliselt täis. Seega ta pole veel opositsioonis sellele jutule, mida teleekraanidelt kuulatakse.»

Kuid on ka arvamusi, et vahe on põlvkondlik – vanem põlvkond usub pimesi, mida suur juht ütleb. Nooremate seas on nii mõnigi käinud mujal, näeb maailma teises valguses ja kuulnud ka muud. Kahjuks aktiivsed isemõtlejad, nii palju kui neid veel ellu on jäänud, on valdavalt Venemaalt põgenenud. «Jaa, nii on. Intelligentsi esindajaid sinna peaaegu ei ole jäänud, kes saaks vabalt edasi tegutseda. Aga alati on neid, kes teevad kompromisse, sest süsteemid ei kasuta ainult nuia, nad jagavad ka ohtralt präänikut.»

 

Loe ja mõista sügavuti:

David Vseviov on kirjutanud terve rea suurepäraseid raamatuid, millest enamus on praeguseks läbi müüdud. Täna on võimalik osa saada järgmistest väärtteostest.

David Vseviovi raamatud
David Vseviovi raamatud Foto: apollo.ee


Venemaa – lähedane ja kauge

David Vseviov, Vladimir Sergejev

Miks Venemaa niimoodi käitub? Miks venelased seda aktsepteerivad? Ajalugu annab võtme sellest arusaamiseks. Raamat käsitleb Venemaa minevikku aegade algusest kuni Vassili IIIni (valitses aastail 1505–1533). Seejuures võiksid teose esimesed peatükid, eriti need, mis keskenduvad ajavahemikule 10. sajandist 13. sajandi keskpaigani, paigutuda raamatusse, mis kannaks pealkirja «Ukraina ajalugu», sest valdav osa tolleaegsetest sündmustest ning tegelastest seostuvad tänapäeva Ukraina aladega. Sealt pärineb nimi Rossia, mille Moskoovia suurvürstiriik võttis 18. sajandil oma riigi ja impeeriumi ametlikuks nimeks, sealtkaudu loodi esimesed kontaktid lääne tsivilisatsiooniga. Kiievi-Russist sai alguse piirkonna ristiusustamise protsess jne. David Vseviov on valitud Postimehe 2009. aasta arvamusliidriks ja üheks Eesti mõjukamaks inimeseks.

David Vseviovi raamatud
David Vseviovi raamatud Foto: apollo.ee

Suur koolilaste mälumäng

Kristel Vilbaste, David Vseviov, Mikk Sarv, Lembitu Kuuse, Aleksei Turovski

Kas noored on hukas? Kui vaadata, kui suur on huvi teaduse, loomingu ja ajaloo vastu, võiks öelda, et järgmine põlvkond võib olla hoopis parem väärtuste kandja ning maailma õiglasemaks muutja. Raamatus on tuhat küsimust, kõigile põhjalikud vastused. Muidugi on õppijaid rohkem nooremas eas, kuid lapsemeelne õpihimu võib püsida alles kõrge vanuseni. See raamat on mõeldud just neile, kes soovivad teada saada midagi hämmastavat ja põnevat, mis pole varem ehk mõttessegi tulnud. Kas poleks mitte põnev kui perekondlikud vestlused õhtusöögilauas arutaksid mõne ajaloolise fakti üle selle asemel, et olmeteemadega piirduda? Kodu on tarkuse allikana mõjuvõimsam kui mistahes haridusasutus. Sarnane teos, mis mõeldud täiskasvanutele on leitav järelturult.

David Vseviovi raamatud
David Vseviovi raamatud Foto: apollo.ee

Onu Moritza sõnaraamat

David Vseviov

Mõtteline jätk David Vseviovi raamatule «Elulugu. Kaks esimest nädalat». Teos on ilukirjanduslik-dokumentaalseks fiktsiooniks, milles segunevad reaalsus ja väljamõeldis. Tegemist on David Vseviovi perekonnasõbra onu Moritza koostatud ning juhuslikult ja tagantjärele autori kätte sattunud niinimetatud sõnaraamatuga, mille eesmärgiks oli jagada Davidile õpetussõnu ja tegutsemisjuhendeid tulevikuks. Valdavalt on tema õpetussõnade aluseks isiklikud läbielamised ja kogemused. Need läbielamised ja kogemused moodustavadki raamatu mitmekümnest loost koosneva paleti.

Miks seda lugeda? Et tunnetada inimlikkust, väärtusi, empaatiat, kogu inimeseks olemise ilu ja valu.

Kuidas leida lootust?

«Meil on tegelikult väga vedanud,» sõnab Vseviov veendunud toonil. «Meie peade kohal ei lenda lennukid, neist ei lange pommid. Me oleme vabad. See on suur väärtus! Kui võrrelda meie tänast olukorda miljonite inimestega maailmas, siis meil on hästi läinud. Saaks minna palju halvemini!» 

Millele rajavad oma lootust võitlejad Ukrainas? Valus tõde on see, et neil lihtsalt ei olegi mitte mingisugust teist võimalust. «Nad ju teavad, mis juhtub siis kui nad vastupanu ei osuta,» ütleb Vseviov nukralt. «Seda on meile demonstreerinud kohutavad kaadrid Butšast ja teistest kohtadest. Pole kuskilt mingitki lootust! See, mis paneb tegutsema, on hirm veelgi hullemate stsenaariumite ees. Ei ole ühtegi teist varianti. Kui sa suhtled maffiaga, pättide ja röövlitega, siis ei aita see, et sa tõstad käed üles. Nad ei lõpeta.»

David Vseviov aga hoiatab propagandalõksu eest – ebainimlikud süsteemid armastavad võltsfassaade ja õigustusi, et panna manipuleeritav mass uskuma: tegelikult me nii halvad ei olegi. Sama taktikat kasutavad nad kõik, aga ära usu! «Süsteemid, mis tapavad inimesi, ei saa olla inimlikud,» rõhutab Vseviov. 

Väärtuste kriis väljendub Eestis juba täna

Mis muudab inimese manipuleeritavaks? Kui tal puuduvad väärtused, mille järgi joonduda. Totalitaarne riik just sel eesmärgil teadlikult väärtusi hävitab ning vaenu õhutab. Ja sama toimub ka meie tänases Eestis. Ärge arvake, et vägivalla õigustamine, vilistamine Riigikogus ja solvangud avalikus ruumis on midagi muud - ka need on kurjuse jõudude väljendus, mida väärtustekriisis ühiskond tolereerib. 

«See on väärtuste kriis, tõeliste väärtuste asendamine pseudoväärtustega,» sõnab Vseviov. «Need on hukatuslikud ka kurjuse jõudude eneste jaoks – kui sa avada Pandora laeka, siis lõppude lõpuks jõuab julmus ka sinu kallale. Sest reegleid ei ole.» Ajalugu on seda demonstreerinud korduvalt.

ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle

Kuidas mõranevaid väärtusi koos hoida maailmas, kus ilmset kurjust õigustatakse ning pidev valeinfo ning propaganda ei lase selgelt mõelda? «Võiks ju alustada sellest lihtsast asjast: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle. Kui seda meeles pidada, siis ega alguseks rohkem polegi vaja,» soovitab David Vseviov. 

Ajaloolase sõnul näeb kurjuse jõudude hiilivaid märke ka tänases Eestis. Need avalduvad kõigis tegudes, mida me normaalses elus ei tolereeri. Kui aruka mõttevahetuse asemel Riigikogu tasemel vilistatakse ja selgelt vaenu õhutatakse, siis mis on selle eesmärk? Ühiskonna lõhestamine, Eesti ühtsuse lammutamine, mis on vesi julmuse veskile. Eestis ei võida sellest mitte keegi. Siinkohal tasuks mõelda mõned sammud edasi, kuhu sellise käitumise näol alustatud teekond viib? See on koht, kus tuleks kurjusele otsustavalt vastu astuda.

«Aga mis praegu teeb murelikuks,» ütleb ajaloolane. «Ajalugu on näidanud, et kurjuse jõududest on algfaasis suhteliselt lihtne jagu saada. Neist saadakse ka lõpus jagu, aga hiljem on see juba väga raske hinnaga ja ohvriterohke. See, et me ei reageeri kurjusele kohe!» Inimestele tundub, et sõda on kaugel, meil praegu midagi hullu ei ole ja see on suur viga. «Siis kui kurjus on juba must pilv mehe kohal, alles siis me ärkame üles. Vot see on kurb, et seda mõistmist ei õnnestu varem meieni viia. Ja kui sul mingid asjad käivad üle mõistuse, siis sa neid kahjuks ignoreerid.»

Kuula lõpuni kogu saade, saad veel teada:

  • Kui suur on reaalne oht Eesti kohal?
  • Olukord maailmas ja Eestis on karm – kuidas leida lootust?
  • Väärtuskriis Eestis – milles see avaldub?
  • Obstruktsioon, vilistamine riigikogus – ei, see ei ole normaalne käitumine või on demokraatia? David Vseviov ütleb otse välja, mis asi see on.
  • Miks venelased diktaatorit usuvad, isegi kui esitatud faktid enda jutus on ebaloogilised ning vastukäivad?
  • Mida tähendab – võitlevad külmkapp ja televiisor?
  • Miks valis Aleksei Navalnõi märtri rolli?
  • Mis on julmuse varjatud vundament?
  • Kuidas see juhtub, et varem aruka inimese mulje jätnud kodanikest saavad teatud oludes sadistid, keda on liialdus inimeseks nimetada?
  • Miks väidab David Vseviov: meil on vedanud!

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 337 osa leiad siit!

Kõik «Naistejuttude» saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe DIGIAJAKIRJADEST. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

David Vseviov tunneb sügavuti Venemaa ajalugu ning suudab lahti mõtestada, mis nende inimeste peades toimub, kes seal ebainimlikule jõhkrusele aplodeerivad.
David Vseviov tunneb sügavuti Venemaa ajalugu ning suudab lahti mõtestada, mis nende inimeste peades toimub, kes seal ebainimlikule jõhkrusele aplodeerivad. Foto: Remo Tõnismäe

Rohkem David Vseviovi mõtteid

Ajaloolane, õppejõud ja suurepärane jutustaja David Vseviov tutvustamist ei vaja. Tema targad tähelepanekud väärivad võimalikult laia kõlapinda.

Kuula David Vseviovi saadet «Müstiline Venemaa».

Loe pikka intervjuud NÄDALA PERSOON | David Vseviov: kuidas see sõda ka ei lõpe, on see Venemaa jaoks häving!

Loe David Vseviovi lugusid

Venemaal on raske demokraatlikuks arenguks leida õppetunde minevikust

Väikesele naabrile on suurest naabrist aru saada eriti tähtis

Headus on jõuetu, aga võidab siiski

Kommentaarid (1)
Copy

Teised ajakirjad

Tagasi üles