Tuuli Roosma: kõik probleemid, mis olid, kadusid ühe hetkega!
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
29. veebruar 2024, 07:00
«Alasti käivad! Ja mehed kannavad peenisetorbikuid,» tutvustab Tuuli Roosma rõõmsalt Indoneesia riietumistavasid. Tuuli käis koos oma kahe poja ja lahutatud kaasaga metsikutel saartel seiklemas ning jagab elamusi sarjas «Meie aasta Indoneesias». Sõitis koos seaga kastiautos ja ajas tagatoas pikutava surnuga juttu. Muide ühe samal ajal ja samas kandis maandunud mehe nabisid terroristid kinni ning ta on seal tänaseni pantvangis.
Jah, see on hulljulge temp – põrutada metsikutele saartele, kuhu turiste ei taheta, ajakirjanikud pannakse vangi ja võimulolijatel käib valgust kartev sahkermahker. Asja muudab veelgi vürtsikamaks tõik, et reisisemuks on lahutatud kaasa ning seltskonnaks kaks taltsutamatut teismelist energiapommi. Kes seda julgeks? Ainult Tuuli Roosma.
Varem tegite saateid paarina, aga nüüd lahku läinud lapsevanematena – mida see muudab?
Lihtsam on! Kui ei ole enam enda mees, siis ei aja midagi närvi – pole minu asi, teeb mis tahab. Reisisaateid on ikka tore teha, me saame hästi läbi ja inimene on ju endiselt lahe.
Mille peale siis varem närvi läksid?
Mina olen hästi rahulik, tema jube impulsiivne. Ikka tekib olukordi, kus tema tahab kohe kärtsatada ja minule tundub, et minu asi on seda ära hoida. Aga nüüd ma mõtlen, et las läheb ja kärtsatab. Näe, tema on selline inimene. Emotsioonid võtavad võimust. See teeb meie elu vahvaks, aga ka keeruliseks.
Ma vahel kasutan seda Arbo kärtsu poolt ära ka, sest minus seda inimest ei ole, kes karjuma läheks. Tema võtab hästi tuld ja läheb ütleb need kurjad sõnad ära, mis üle minu huulte ei tule.
Loe ka põnevat lugu Tuuli Aafrika kogemustest:
Kas laste jaoks on teie peresuhted muutunud?
No ikka on muutunud. Lapsed elavad siin minuga kogu aeg koos ja isa näevad vähem lihtsalt.
Lahku läinud paare, kes omavahel suhelda ei suuda, on kahjuks ikkagi lõviosa. Kuidas teie suudate?
Kahju jah, kui niimoodi on. Meil seda muret ei ole, et ei saaks suheldud. Kui mingid asjad häirivad ja närivad nii pikalt ja lahendada ei oska ja kui siis lahku lähed, siis on ju tohutu vabanemise tunne. Hea tunne. Kõik need probleemid, mis olid, on ühe hetkega kadunud. Ja siis kui neid ootusi teise suhtes ei ole, siis näed, et inimene on ju endiselt lahe. Seesama loominguline ja hea südamega tüüp. See teebki inimese suureks.
Elu jooksul tuleb ju nii palju asju, mida sa tahad, et oleks teistmoodi. Siis muudkui esitad oma programmi ja mõtled, et teine on jube muutumisvõimeline... Tegelikult ei ole! Iga muutus on suur eneseületus ja enamik inimesi ei viitsi seda teha. See on nii mõlemat pidi.
Kas koostöö on aastatega paika loksunud või iga kord lepite uuesti kokku?
Ma arvan, et ikka on – mina teen peamised reisiplaanid, tema filmib, mina räägin, tema räägib veel rohkem ja teeb nalja, mina toimetan pärast kokku ja montaažirežissöör Asko Kase paneb lõplikult kokku. Aga seda ma julgen öelda, et Eesti reisisaadetest on see kindlasti kõige spontaansem. Seda võimaldab see, et me teeme kõik ise ja meil on hästi palju aega, saame alati tuulega kaasa minna. Kui kuskilt tuleb huvitav lõhn, siis võtame kohe jälje üles ja läheme järele. Hästi mõnus. Me oleme alati valmis kohe ümber pöörama. Arbol on ka väga tugev intuitsioon, ma polegi näinud meest, kes niimoodi oma kõhutunnet kuulda võtaks. Ja oma laste eest võitleks ka kasvõi vanakuradi enda vastu. Selles olen ma kindel.
Kui olla ise avatud, siis kõik huvitavad inimesed ja seiklused astuvad ligi. Tuleb vastu võõras inimene: «Tulge hoopis meile külla!» Ja meie mõtleme, et nii hea plaan, kohe läheme. Meil pole nii, et tuleb tiheda graafiku alusel läbi käia mingid kindlad turismipunktid, pigem me hoiame neist eemale. Kultuur avaldab end kõige paremini tavalistes inimestes.
Miks valisite uute seikluste sihtkohaks just Indoneesia?
Maailm on suur ja lai, aga seal on tänaseni säilinud paiku, kus inimesed elavad veel onnis, mehed kannavad peenisetorbikuid ja naised niinest seelikuid. Ja midagi muud üleval ei ole. Indoneesia džunglites elab tänaseni veel täiesti kontakteerumata hõime – seal on 44 sellist hõimu alles, kes ei ole mitte kunagi kokku puutunud teiste inimestega. See kõik tundub tänases maailmas nii uskumatu ja ometi on see tõsi! Ja džunglitest leitakse täiesti uusi liike, mida keegi ei tea. Või ka suuri imetajaid, näiteks teatud liike puu-känguruid, mida peeti ammu väljasurnuks. See kõik on Paapua Uus-Guinea saarel, mille Indoneesia Paapua elanikud soovivad, et neid tunnustataks iseseisva riigina.
Meie aasta Indoneesias
Tuuli Roosma on vaatajate ette toonud kuus üliedukat reisisarja – Siber, Hiina, Austraalia, Iraan, Iraanlased Eestis, Aafrika ja India. Sel kevadel algab eksootiline seiklus «Meie aasta Indoneesias». Armastatud teleperekond – Tuuli, Arbo ning teismelised Andres ja Kristjan vestlevad Sulawesil surnutega, päästavad Sumatral orangutane, põgenevad Paapual matšeetega peaküti eest, tutvuvad Balil musta maagiaga, toovad kohalikega vereohvreid ning püüavad selles tohuvabohus enam-vähem normaalseks jääda.
Indoneesia kohta ütleb Tuuli: «Põnevust on seal rohkem kui kusagil mujal maailmas, igast saarest saaks oma sarja.» Metsikuid saari on seal umbes 17 500 – mitte keegi ei tea täpselt mitu. Sadu kultuuri kannab saartel umbes 237 miljonit inimest – mitte keegi ei tea täpselt kui palju. Džunglid on täis hõime, keda keegi pole näinud, ning iga puu otsas kasvab vähiravim.
«Meie aasta Indoneesias» Kanal 2 eetris.
Laupäeval kell 19.30. Kordus pühapäeval kell 10.30.
Kui palju seal üldse saari on?
Täpselt ei teata, kogu Indoneesia asub tuleringil, saarestik on suuresti vulkaanilise tekkega ja laamad liiguvad seal tohutult. Meie imestasime, et kuidas te ei tea, kui palju teil saari on? Siis meile seletati ilusti, et igal aastal sõidetakse ja püütakse neid üle lugeda – mis veel alles on või kas mõni on juurde tulnud. Saared tõesti tekivad ja kaovad. Meri on seal hästi ilus ja maailma üks liigirohkemaid. Väga laevatatav, maailma parimad surfimered, maailma kauneimad sukeldumispaigad ja kohalikud on muidugi kõvad meresõitjad.
Kui keeruline või lihtne on Indoneesiasse jõuda?
Indoneesia alla kuulub ka Bali, kus käiakse väga palju. Ja Balilt pääseb igale poole mujale ka. Ameeriklastest abielupaar, kes 1936. aastal sellesse paradiisi armus, otsa omal ajal lahti tegi. Puritaanliku lääne mehed tulid kambas vaatama paljaste tissidega naisi. Käisidki niimoodi jõllamas neid! Ja naised, kes ebamugavusega neid pilke adusid, tõmbasidki särgid selga ja nii jäi. Igatahes sai Bali populaarseks turismi sihtkohaks, praegu ongi maailmas number üks reisisihtkoht. Aga ükski teine saar pole niimoodi masse tõmmanud. Ma kohe imestan, et Indoneesias on nii palju põnevamaid paiku ja erilisemaid kultuure, aga miskipärast seal külalised väljastpoolt üldse ei käi.
Millised paigad näiteks?
Näiteks Paapua Uus-Guinea saarel. Indoneesia on ametlikult üks riik, aga see tekitab paksu pahandust – nii mõneski paigas ei olda rahul keskvõimuga ja soovitakse iseseisvust. Ja kuidas sa saadki olla rahul võimuga, kes su loodust rüüstab ja ütleb, et sa oled ahv – mine arene! Nad nii ütlevadki hüttides elavate hõimude kohta: mitte veel arenenud inimene.
Näiteks paapualased on onnidest pärit ja peenisetorbik ehk koteka on nende rahvarõivas, kuid see keelustati. Inimesi sunniti pükse jalga panema. Paapualased polnud nõus ja tahtsid vabadust. Paapuas on ka oma vabaduslipp, mille kandmise eest lähed 15 aastaks vangi. Ja siis mingid üliõpilased, kes seda lippu lehvitasid, võeti kinni ja pandi pokri ning neid ei lubatud peenisetorbikutega kohtusse. Traditsioonide murdmine on osa inimeste identiteedi murdmisest. Nüüd on nad juba alla andnud, käivad teksade ja T-särkidega ringi. Meie saame hästi aru, mida tähendab olla võõrvõimu alla painutatud, ega vabadusiha ei kao.
Kas te Paapuas elasite ka kohapeal, kuigi sinna mineku eest hoiatati?
Jaa. See on täitsa metsik maa! Ilma ametliku reisiloata ei tohiks sinna üldse minna, aga meie seda ei saanud taotleda. Ajakirjanikud on väga kontrollitud ja niisama filmida ei lubata kusagil – keskvõim hirmsasti kardab, et Paapua inimesed hakkavad rääkima, et nad tahavad vabaks saada ja maailm saab sellest teada. Meie ei öelnud, et filmime ja oleme ajakirjanikud. Ega maapiirkondades võimu esindajaid ei olnud ka, kõik ikka kohalikud. Nemad muidugi rõõmuga jagavad oma elu ja tegemisi.
Aga kui sa Paapual maandud, siis giidid on sul kallal nagu harakaparv! Nad küsisid hingehinda: nädal reisi maksaks 7000 eurot. Ja seda Paapuas, kus öömaja koos toitlustusega maksab 10 senti! Meie siis võtsime julguse rindu ja põgenesime nende eest minema. Tõstsime tee ääres kätt ja lihtsalt lasime jalga.
Kuidas see hulljulge seiklus õnnestus?
Väga hästi! Sõitsime seaga koos ühes kastiautos. Siga ei arvanud sellest midagi, aga inimesed ütlesid, et 300-kilose seaga samas kastis olla ei saa, ta kukub teid surnuks. Lapsed toppisime kabiini ja meie Arboga ronisime katusele. See oli lihtsalt nii õudne! Seal pole ju korralikku teed, sõidad üle kaljude ja läbi jõgede. See auto kõikus tohutult, all oli õõvastav kuristik – näed, et autoromud vedelevad, sinna on varem kukutud. Hoidsime ennast kinni seal käte ja kannikatega, nagu saime. Nägime kuidas siga lendas pidavalt all kastis ringi. Mingid mehed veel rippusid auto taga.
Tee lõppes heinamaa-lennuväljaga, edasi lookles ainult rada. Siis ronisime mööda püstloodis põldusid üles. Uskumatu, mismoodi keegi harib sellist põldu! Korra libastud ja oledki kuristiku põhjas.
Nägite siis midagi, mida turist ei näe?
Jah, me nägime päris inimesi, kes elasid oma hütikestes. Kontakteerumata hõimud on Paapuas ka, täiesti läbipääsmatutes kohtades, nende juurde ei vii ükski rada. Ja neil ongi väga hea, et keegi neid ei leia. Kui keegi leiaks, siis küllap see söödaks ära. Need inimesed ei ole niisama agressiivsed, aga nad hoiatavad ja hoiavad oma kogukonda.
Kui nad käituks teisiti, siis vaevalt need eraldatud hõimud enam alles oleks.
Eks kõige rohkem nad kardavad haigusi, mida nad ei ole kunagi näinud ja mis võivad terve küla maha tappa. Nende organism ei ole ju kaugete tõbedega kokku puutunud, immuunsust saanud, mida meie oleme kõik läbi põdenud ja juba esivanematelt antikehad saanud.
Neil on oma suletud ühiskond ja nad on ilmselt sellega väga rahul. Üks dokfilm, «Misjonär» jutustab ka just Indoneesia saarel elavast metsikust hõimust, kellede juurde on keelatud minna ja ka sinna salaja seilata üritanud misjonär tapeti peale ühekordset hoiatust – nool tulistati esmalt läbi üles sirutatud Piibli. Nad tahavad olla omaette ja hoiatavad iga sissetungijat. Kui too ei kuula, siis lihtsalt tapavad. Küllap mõni on ka ära ujunud ja otsinud vabadust – kindlasti noortel seal kogukonnas käib selline mõte peast läbi.
Pikalt te Balil peatusite?
Kaks nädalat. Ja tegime kõike seda, mida Balil tehakse – võtsime endale oma guru, käisime templid läbi ja täitsime andidega nii palju, kui jaksasime. Bali on tohutult ilus – kahe Saaremaa suurune saar, kus on kümme tuhat templit. Ja need on vaid ametlikud, igaühel on kodus oma tempel, mis on suurem kui oma maja. Sest see on tähtsam! Sa sõidad ringi ja imestad – kogu see maa koosneb justkui ainult templitest.
Naised tegelevad seal hommikust õhtuni jumalatele andide valmistamisega. Naised ongi rakkes palvetamise ja templite täitmisega, mehed peavad leiva lauale tooma. Ilus elu, tõesti.
Peres, kus me elasime, oli tohutusuur sektsioonkapp täis korvikesi. Neid täideti puuviljade, kommide, raha, lillede ja viirukiga ning viidi jumalatele. See andide viimine ajas täitsa hulluks! Me ei jaksanud lõpuks seda templirallit kaasa teha.
Mis neist andidest edasi saab, kas jumalad nahistavad need mingil moel sisse?
Viid annid templisse, seal pühitsetakse need ära. Annetatakse ka sigu ja kanu. Ja eks ikkagi pugitakse ise ära. Osa sööb templirahvas ära, korvid ja lilled visatakse prügisse. Iga päev tuuakse uued.
Miks nad ei taaskasuta?
Ma ei tea. Ma arvan, et kogu see protsess – valmistamine, ostmine, annetamine on omamoodi palvetamine neile. Ja vaata kui paljud inimesed saavad olla sellega seotud.
Korvid on orgaanilisest materjalist, mitte plastmassist. Ja lilled on ehtsad, kõik lõhnavad ja see on muidugi täiesti jumalik. Sul on suur kuhi lilli ja iga lilleõis tuleb ükshaaval läbi palvetada.
Kas inimesed, kes nii suure osa päevast teevad pühi toiminguid, on kuidagi teistmoodi ka?
Täiesti – nad ongi sellised pühad. Samas meie tundsime ennast äbarikena, sest me tegime igal sammul vigu. Kõik on nii reglementeeritud! Elasime guru majapidamises ja tegime kõike valesti! Kõige jaoks oli oma järjekord ja omad tuhvlid, milles kusagile tohtis minna. Seal on hästi niiske, asjad ei kuiva ära. Me pesime pesu ja panime selle tuppa kuivama. Ja siis sellest tuli tohutusuur pahandus: «Ma näen, teil kuivas pesu toas! Ma pean terve maja nüüd ära puhastama ja rituaali tegema. Toas on ju altar ka! Ja teie pesu siin.» See oli väga suur pühaduse teotus. Pesu koht on pimedas nurgas sara all, kus see iial ära ei kuiva. Meil läksid asjad hallitama, Arbo püksirihm ärkas seal ellu.
Või käisime turul puuvilju ostmas, lapsed kõik nii tahavad puuvilju. Ja siis tahtsime neid templisse ka viia. «Ei, need ei kõlba!» Miks? «Jumalale ei saa viia, kui sa oled juba ise siit söönud. Jumal on alati esimene, enne sind.» Neil käib elu jumala järgi. Argitoimetused ja jumalikud toimetused peavad olema selgelt eristatud.
Kaanekangelane: Tuuli Roosma
Foto: Sander Ilvest
Stilistika: Liis Plato
MUA: Mammu
Kaanekujundus: Kaido Kelp
Disain: Kristo Kiisk
Motion: Meelis Roll
Lilla ülikond - Taifun/Kaubamaja
Kollane ülikond - DKNY/Kaubamaja
Roosa kimono Karin Rask
Kõrvarõngad - Kaia Saarna/Tallinn Design House
Mõtlesin seal olles, et meil ei ole jumalat – inimesed ei taha teda kusagile mahutada. Ja kunagi ei ole inimesed olnud nii kadunud kui praegu – nad ei teagi enam, kes nad on. Jumala asemele tuleb psühholoog, muidu oled depressioonis.
Huvitav, kas siis psühholoogile tuleks ka esimesena puuvilju ja ande viia?
Võiks.
Kas balilased on depressioonist priid?
Keeruline öelda. Elu on lihtsam, kui igaüks teab oma kohta ja enda rolli. Sellistes kultuurides me tegelikult ei tea, mis mured seal kellegi hinges möllavad, sest seda ei näidata välja – oma nägu ei tohi kaotada ja kaunist fassaadi tuleb alati hoida.
Kuidas kliima seal on?
Palav ja niiske, aga olemine on päris mõnus. Higistad kogu aeg, aga kui ei tee välja sellest, et oled must või märg, siis pole häda midagi. Balil otsitaksegi head kliimat, ilusat visuaali, merd ja templeid. Turistidele on seal gurusid jalaga segada! Guru – ta on nõid-ravitseja, keda kutsutakse balian'iks. Ja ega kohalikud ei käi seal valgustumas, neil on märksa maisemaid asju ajada – needust peale panna või maha võtta. Neil on hästi palju musta maagiat, taro-kaarte ja ennustamist. Lääne inimesed tahavad sisemist rahu, kohalikud krehvtisemaid asju ja ühest putkast saab kõik kätte.
Millised on needuse tundemärgid, et saad aru – vaja see maha võtta?
Needuse tundemärgid on igal pool. Kui sul läheb halvasti, oled haige või veab viltu, siis on järelikult tegemist needusega. Balian tuvastab ära, mis sorti needus on, võtab ära ja paneb kaitse peale. Tahad kellelegi needust peale, siis ütled ja niuhti pandud! Ja suur hulk needusi usutakse kaela tulevat esivanemate poolt, kellele pole piisavalt palju ohverdatud.
Vanade eestlaste uskumustes oli ka nõidust ja needust omajagu.
Mina kasutan kogu aeg vanarahva tarkusi, minule väga meeldib. Näiteks vastlapäeval tuli minna ristteele, teha hernestest rist ja sinna peale pissida. Siis tuleb vanatühi ja täidab su soovi. Meil herneid polnud, panime kamajahu – seal ka hernest sees! Aga hästi ei töötanud, hoopis politsei tuli. Mitte küll meid trahvima, läks niisama mööda. Aga ju siis vanatühja kamajahuga ei püüa. Järgmiseks aastaks varume herneid! Mulle meeldib see mõte, et kogu maailma maagia on sinu kätes – ole ainult tark ja võta.
Kas ka rohelised teemad läksid teile väga korda?
Jah. Me käisime vabatahtlikena orangutane päästmas. Nad elavad ainult Indoneesia saartel, aga kuna vihmametsi võetakse seal raevukalt maha, pole neil kuskil elada ja loomapered tulevad põllumaadele ning farmerid lasevad nad maha. Orangutan on loodukaitse all, neid loendatakse ja püütakse kaitsta. Nad on nagu inimesed, igaüks on oma nägu. Ja väga paiksed. Kui näiteks orangutanid Molly ja Adam seal piirkonnas elavad, siis jälgitakse, et nad sealt kusagile ära ei kaoks ning nende elumetsa ei tohi ka maha võtta.
Aga ega see raevukat vihmametsade raiet paraku ikka peata.
See käib edasi jah. Aga Indoneesias on hakatud üha enam aru saama, et loodus on suur väärtus – turistid tulevad, saad sellest elatuda. Tutvusime ühe mehega, kes enne õpetas õlipalmide kasvatamist, aga siis sai aru, kuidas ta seda tehes loodust hävitab. Nüüd ta on giid vihmametsas ja hoiatab õlipalmide istutamise eest. Õpetab hoopis kohalikke farmereid algseid viljakultuure kasvatama – nende eksootiliste viljade eest makstaks palju kõvemat raha. Kõik need durianid ja uhked viljad, mis hakkavad maailmas kaduma, ning nende hinnad tõusevad.
Proovisite kuulsa haisuvilja duriani ära ka, kuidas meeldis?
Ikka, me käisime isegi duriani restoranis – seal olid nii supp, praad kui magustoit durianist. Minu arvates ta ei ole halva haisuga, ehkki seda ei tohi lõhna tõttu viia hotelli ega ühistransporti. Aga seda ma tunnistan, et lennukis peale duriani restorani üles tulevad krooksud olid küll teiste jaoks täiesti kohutavad (naerab). Stjuardessid pakkusid: «Kas te sooviksite sinna eemale, omaette istuda?»
Meie inimestele jõuab väga hästi kohale metsade rüüsteraie traagika. Kas seda oli ka Indoneesias näha?
Oli muidugi näha! Sealne kõige suurem saar Kalimantan, mida meie teame Borneo nime all, oli kunagi maailma kopsud. See on suuruselt maailma kolmas saar. Aga nüüd on loodus raadatud, neli viiendikku vihmametsi hävitatud ja tohutud söekaevandused asemele rajatud. Me sõitsime seal kaks päeva mööda mudajõge üles ja inimesed ütlesid: «See oli enne kristallselge veega jõgi, mille on raie ja söekaevandused ära solkinud.»
Võiks tulla kiiremini teadmine, et loodus vajab kaitset ja ise tuleb midagi ära teha. See protesteerimise kultuur on minu meelest ülioluline, mida eestlased ikka üldse ei viljele. Eestlane toriseb internetis, aga kui oled aktivist, siis see on sõimusõna. Vinguda, et kõik on halvasti, on hea tava. Aga kui keegi otsustab, et mina muudan ja läheb plakatitega Toompeale, siis on see tohutu häbiasi. Ajuvaba. Miks sa niisama õiendad, tee midagi! Ja kui keegi teeb, siis teda tõmmatakse maha. Kui sa ei ütle oma sõna selgelt välja ja ei tee kõik, mis sinu võimuses, siis ei ole sul ka õigust õiendada! Ma ei saa aru, mis kultuur see on?
Argpükside kultuur? Miks neid, kes teevad, siis rünnatakse?
Küllap on see Eestis meie ühiskondlik taak – neid, kes erinevad, tahetakse tagasi tõmmata. Keegi ei tohi olla teistsugune, julge ega silmapaistev. «Äkki ta muudab meie elus ka midagi?» Ja muudabki. Ma loodan, et indoneeslastes on rohkem võitlusvaimu, võidelgu nüüd oma džungli eest ka rohkem!
Miks Indoneesias loodust hävitatakse?
Samal põhjusel nagu Eestiski – raha pärast. Aga raha ei lähe rahvale, raha läheb üksikute hüvanguks. Seal valitses pikalt diktaator Suharto, maailma ajaloo kõige suurem varas. Tema algatas Kalimantani tühjaks raiumise ja pani suurema osa enda taskusse. Aga see riisumine käib seal siiamaani – kivisüsi, kuld, teemant. Kalimantan on hõreasustusega, Indoneesia muidu väga tiheasustusega. Käivad transmigratsiooni programmid. Näiteks Jaava saarelt viiakse inimesi üle elama Kalimantanile ja pannakse kaevandustesse tööle.
Tundub karm sekkumine. Millised on suhted erinevate kultuuride ja hõimude vahel?
Konflikte tekitavad ka suured rassi- ja kultuurierinevused ning väga keeruline ajalugu. Etnilisi gruppe ja rahvaid on seal tohutult palju, juba räägitavaid keeli on üle seitsmesaja. Need piirkonnad ei kuulu kohe mitte kuidagi kultuuriliselt ühte! Kohalikud dajakkide hõimud on vanad peakütid – alles 2001. aastal võeti mitmesajal võõrtöölisel pea maha. Kohalikele ei meeldi, kui keegi lagastab nende metsad, viib raha välja ja saab töö endale. Ega saa neid süüdistada ka.
Milline on religioonide kaleidoskoop Indoneesias?
Seal on ametlikult lubatud kuus maailmareligiooni. Enamus on moslemid, see on eelistatud usund. Aga sa võid olla ka hindu, protestant või katoliiklane, budist või konfutsianist. Paapualased valisid näiteks kristluse. Neil on väga selge põhjus selleks – siga ja sea söömine on kõige tähtsam asi! Siga on rikkuse märk ja vahetuskaup. Sea eest ostad põllumaa ja kaupled pruudi. Moslemiks hakata ei tulnud pähegi, mis usk see on, kus siga ei söö! Neil on igas kogukonnas säilinud ka oma äge, originaalne ja täiesti pöörane loodususund, mille nad lihtsalt integreerivad lubatud usundi sisse.
Näiteks on Indoneesias võimalik moslemi matriarhaat – minangkabaudel toimub pärimine emalt tütrele, majad, vara ja põllud. Kui poeg saab täiskasvanuks peab ta minema laia maailma õnne otsima. Need noored mehed on hästi kuulsad üle Indoneesia – käivad oma toidukärudega ja müüvad tänavatel. Kui nad on piisavalt kogemust ja raha kogunud, siis tohivad nad minna tagasi koju ja keegi naine ehk võtab nad endale. Elatakse niimoodi.
Moslemid vahel ikka kritiseerivad, et see pole teil ikka päris islami traditsioon. Aga nemad nii toredasti põhjendavad, et on ikka küll, meil just niimoodi töötab.
Ja kui kokkulepped inimeste vahel kehtivad ja ühiskonnakorraldus toimib, miks ei peaks? Oma tõdede pealesurumine on ju vägivald.
Nad ikka suruvad peale! Kästakse käia mošees ja täita islami rituaale, aga omad rituaalid on täitsa au sees seal kõrval, sageli tähtsamadki.
Näiteks surmakultus on tohutu – väga palju tegeletakse laipadega. Ühes Indoneesia piirkonnas – Tana Torajas Sulawesi saarel on ma’nene traditsioon, kus kadunuke võetakse iga kolme aasta tagant välja, vaglad pühitakse värskemalt sängitatult maha ja pannakse talle uued riided selga. Kui tal on veel veidi liha luudel, siis viiakse ta küla peale ringi käima. Üldiselt räägitakse temaga juttu ja tehakse pilti. See on tähtis traditsioon, et tutvustada oma esivanemaid nooremale põlvkonnale ka. Pärast pannakse surnud perekonnaliige kirstu tagasi.
Siis nad liiga sügavale teda ilmselt ei mata.
Ei, nad ei mata jah. Nad kaevavad kaljude sisse koopad või panevad rippuvasse hauda kaljunuki peale. Seda ei ole, et surnud inimene oleks kuidagi ühiskonnast kadunud. Ta on kogu aeg au sees ja tema käest küsitakse nõu. Esivanemate kultus on väga tähtis ja minu arvates hästi sümpaatne.
Nägid ka mõnda sellist esivanemat?
Jaa, me nägime, Sulawesi saarel. Seal on selline kultuur, kus inimene sureb ära, aga nemad ei ütle, et ta on surnud. Nad ütlevad, et ta on haige ja hoiavad teda tagatoas võib-olla aasta, aga võib-olla ka kakskümmend aastat. Ta on balsameeritud. Me läksime ühele sellisele aupaklikult külla – kõigepealt küsid, kas tohid tulla, siis vestled temaga viisakalt ja viimaks küsid, kas võid nüüd lahkuda. Nad arvestavad «haigega» kõiges – viivad talle süüa ja räägivad temaga iga päev. See on nende viis kaotusega kohaneda.
Matus on elu kõige tähtsam sündmus, selleks kogutakse tohutult raha ja ohverdatakse sigu ja pühvleid. Seal on hajaasustus, aga kogu suguselts üle maa, mitu tuhat inimest tuleb kusagilt kokku. Matusel kuulutatakse inimene surnuks, viiakse hauda ja tema haua ette pannakse seisma tau-tau, inimesekujuline nukk, kellele tahutakse puust täpselt tema nägu ja ta on täpselt temasuurune. Me vaatasime kuidas meistrid töötavad – mitu aastat töötavad selle kallal ja tuleb tõesti sarnane. Me käisime kohapeal ühe naise matusel. Ta mees oli surnud palju varem, aga tema oli ikka veel «haige» edasi.
Kuidas nad jaksavad elavatega tegeleda, kui surnutega on nii palju tegemist?
Sa eladki matuse nimel, siis kogu su elu pühitsetakse. Erinev on ainult see, kui beebi sureb – tema pannakse puu sisse ja ta kasvab edasi koos puuga. Seal on külas kohe suured jämedad beebipuud, mis on üleni auke täis. Ühes hütis nägin külamutikest, kes nägi välja nagu kõigi esiema – kohe-kohe mineja naine. Ja see naine oli rase! Küsisin imestunult, kui vana ta on? Siis kõik hakkasid naerma – ei, meie ei tea inimeste vanuseid. Ja naistele ei panda isegi nimesid. Naised nagunii tulevad ja lähevad, töö on raske ja sünnitus veel raskem, surevad nagunii varsti ära, mis sa hakkad seda nime panema.
Loodus on karm. Meie oleme harjunud, et väga palju lapsi ja emasid päästetakse ära, kes loodusrahvaste juures eluvõimalust ei saaks.
Kusjuures me ükskord rääkisime sõbrannadega ümber laua sellest, kuidas meditsiin on aidanud meid raseduse ja sünnituse ajal. Ja selgus, et mitte kellelgi meist ei oleks tervet last või me ei oleks ise elus või poleks üldse lapsi. Kõigil oli mingi sekkumine vajalik olnud – meie statistika oli sada protsenti!
Ei muuda minagi seda statistikat. Aga kuidas nemad seal hakkama saavad?
Surevadki. Me kohtasime seal ühte noort kutti, kes tegi välismaal edukat karjääri. Aga ta tuli tagasi koju, sest tundis – emal on kurb üksi olla. Isa oli neil surnud, õde suri sünnitusel ning ema ja vend kasvatavad kahekesi õe pisitillukest poega. Üks asi on muidugi ka see, et meie sünnitame vanemast peast, nemad nooremana. Ja linnas on loomulikult sealgi statistika teistsugune.
Platsentaga on ka rituaal – see pannakse potti, lisatakse pipart, soola, haput, mõru, erinevaid maitseaineid ja maetakse maja nurga alla maha. Platsenta elab nagu paralleelelu, kelle olemises on ka vürtse ja värve nagu inimesel – pole elu ainult magus ega ka ainult mõru, kõike leiab. Ja igaüks teab näidata, kus tema platsenta elab.
Millega nad ravivad?
Nii palju vähiravimeid kui seal ei ole mina kusagil mujal näinud! Iga puu otsas kasvava asja kohta ütlesid nad: «See on imetaim, see ravib seda ja seda. Ja vähki! Kõik asjad ravisid vähki, nii pääsukese tatt kui pikk punane puuvili, mis kasvab ainult Paapua Uus-Guineas. Terve maailm käivat seda sealt toomas. Üks mees jutustas, et tema naisel oli enne emakavähk, hakkas ära surema. Aga söötis talle punast puuvilja ja nüüd on terve nagu purikas ja kolme lapse ema. Iga asja jaoks oli mingi leht, mari või juur.
Kas teist endist ei jäänud keegi kordagi haigeks ja ei vajanud mõnd imetaime?
Ei vajanud. Meie immuunsus on vist juba nii laes, et meid ei võta ei ussi- ega püssirohi. Aga samas imestasime Paapua külades, kus polnud kontakte ega kaubandust, et igaüks hakkas oma haavu ette näitama ja valutavatest kohtadest rääkima. Mina alguses mõtlesin, et vaat kus huvitav kultuur – viisakas on oma häda võõrale kurta. Aga siis sain aru, et nad tegelikult küsivad abi ja tahaks oma tõbedele tõhusamat rohtu. Valgel mehel võib tablett olla, mis valu ära võtab.
Sind kuulates jääb mulje, nagu oleks Indoneesia saartele mitu maailmatäit erinevusi mahutatud.
Jah, kõik ongi täiesti erinevad kultuurid ja inimesed näevad erinevad välja. Kui me Euroopas ringi vaatame, siis me kindlasti ei näe nii suuri erinevusi, kui seal ühe riigi sees on. Me oleks seal igast saarest saanud terve oma sarjatäie põnevat materjali.
Mõni kõnekas moment veel teie Indoneesia reisist?
Turvalisuse peale hakkasin päris tõsiselt mõtlema. Kasvõi seesama Paapua, mille eest meid hoiatati – meie usaldasime ja läksime omapäi, teadmata suunas. Hiljem kuulsime, et täpselt samal ajal, kõigest 40 kilomeetrit eemal, umbes samasugusel lennuväljal, kuhu meid toodi, võtsid Paapua terroristid kinni ühe Uus-Meremaa piloodi. Panid tema lennukile tule otsa ja see mees on siiamaani nende käes vangis. Hästi palju on tema pärast verd valatud ja üritatud teda kätte saada, aga pole saadud. Ei oleks magusamat maiuspala kui valge perekond kahe lapsukesega, keda pantvangi võtta... Selliseid asju võib juhtuda ja tohutu sinisilmsusega ei soovita ma igale poole minna.
Hästi sõbralikud inimesed on muidu, aga nad püüavad tõmmata maailma tähelepanu Paapua olukorrale. Nad ei taha olla Indoneesia, nad tahavad olla Paapua ja ma täiesti mõistan neid. Kohe esimesel õhtul kinkis üks väike tüdruk meile vabaduse liikumise lipuga koti, mille ta oli ise heegeldanud. See oli päris hommikutähe lipust natuke erinev, siis vangi ei saa panna. Vaatasime, et ohtlik kott, aga ikka tõmbasime üle õla – siis oli paapualaste sekka minekuks meelsus väljendatud.
Seda enam ma imestan – kust sa selle usalduse elu vastu võtad?
Mul see lihtsalt on. Minu meelest on reisil käies kõige parem mõte – usalda kõiki ja mine kõigiga kaasa. See on minu moto ja see ei ole mind alt vedanud. Mul on ka erk ohutunne – tajun ühtäkki tohutut surmahirmu ja tean, millal teha kannapööre. Muidu läheb haprasti! Ma kuuletun sellele kohe. Aga ma ei tea, kas oleks läinud halvasti, kui ma poleks seda kuulda võtnud ja kas ma siis üldse elus oleks.
