Katri Teller tunnistab: minus on terve elu krutski sees olnud! (18)

6. mai 2024, 07:00

Katri Telleri avalik mina on sama kirev nagu Triibuline kevadises maskisaates. Tema arvamust võetakse kuulda nii investeerides kui suhteid luues. Tele, raadio, podcast'id ja lavad – pole kohta, kuhu Katri poleks jõudnud.

Ometi tuli seesama naine vaid kaks aastat tagasi tõsisest ärimaailmast ja sai otse kapist üleöö kuulsaks. Kuidas see kõik juhtus, mis oli selle pöörase sõidu hind ja milline õrn hing peitub särava avaliku kuvandi varjus?

Katri Teller sai Eestis sõna otseses mõttes kapist kuulsaks, sest just seal ta oma podcast'i salvestamisega alustas. «Blondcastist» sai paljudele taskusõbranna ja «Rahareedest» teejuht rahamaailmas. Edasi võttis elu ootamatu pöörde.

«Ma pole kusagile ennast ise surunud,» ütleb Katri. Kuid seda polnudki vaja, pakkumised tulid ise uksest ja aknast – raadiosaade «Teller», telesaade «Stuudio», hulgaliselt avalikke esinemisi ja hiljutine üllatamine lauljana Triibulise rollis. «Nii puhas hääl,» kiitis Kristjan Jõekalda. «Mitte keegi ei tundud mind ära,» märgib Katri muiates.

Temaga kipubki olema nii, et kes teavad, teavad lähedalt ja kes ei tea, need ei tea üldse. Katri särava koore all on peidus palju õrna, ehedat ja ilusat, mis on süvenemist väärt ja mida pinnakihtidest sugugi aimata ei oskaks.

«Mind häirib, et sõna edukas kasutatakse inimeste kohta, kellel pole muud peale raha,» ütleb Katri Teller. «Aga paljud neist ei ole üldse elus edukad. Neil ei pruugi olla korras suhteid, sidet endaga, tervist ega tasakaalu. Sellised inimesed ei peaks olema meile eeskujuks.» Foto: Sander Ilvest / Postimees

Noor miljonär on tiitel, mida on sinu nime ette enim poogitud. Mis tundeid see tekitab?

Investeerimine ja raha on tänapäeva elu loomulik osa, kuid see kindlasti ei ole minu identiteet! Ma rääkisin oma podcast'i alustades paljudel teemadel, mis elu paremaks muudavad. Aga meedia keskendus kuidagi rahale ja sealt tekkisid uued võimalused. See hakkas ise vedama ilma et ma raha ise kuidagi esiplaanile seadnud oleks ja selline kitsas vaatenurk isegi häirib mind.

Mind häirib, et sõna edukas kasutatakse inimeste kohta, kellel pole muud peale raha. Neil ei pruugi olla korras suhteid, sidet endaga, tervist ega tasakaalu. Sellised inimesed ei peaks olema meile eeskujuks!

Edukusel ei ole raha või rikkusega palju pistmist. Rahatarkus on vaid üks elupiruka osadest. Mina vaatan elu ikkagi kogu 360 kraadi ulatuses. Seal on ka tervis, suhted, keskkond. Minu jaoks näiteks on ka omaette olemise aeg palju olulisem kui raha.

Mind häirib, et sõna edukas kasutatakse inimeste kohta, kellel pole muud peale raha. Aga tegelikult väga paljud neist ei ole üldse elus edukad. Neil ei pruugi olla korras suhteid, sidet endaga, tervist ega tasakaalu. Sellised inimesed ei peaks olema meile eeskujuks.

Mis on elupiruka tähtsaim sektor sinu jaoks?

Vaimne tervis. Kindlasti! Kui sul pole vaimset tervist, siis pole sul ka füüsilist tervist. Pole suhteid ega karjäärivõimalusi, keskkond on korrast ära. Kõik hakkab peast pihta!

Kui vaimne tervis on paigast ära, on just see number üks asi millega tegeleda – kõige tähtsam asi!

«Kui ma olin veel vaene, paks ja kole, siis mul polnud lihtsalt muud varianti kui olla hullult tore kõikidega,» naerab Katri Teller. Praegugi näeb ta inimestes eeskätt head, aga püüab olla ennekõike aus iseenda vastu. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Sinust endast kumab läbi positiivne suhtumine.

See on ainult üks pool minust. Mul on see viga, et teistele hästi öelda on mul ülilihtne, aga kriitiliselt ma öelda ei taha. Kui ma olin veel vaene, paks ja kole, elasin Paldiskis ja mul olid puseriti hambad, siis mul polnud lihtsalt muud varianti kui olla hullult tore kõikidega (naerab). Ka see on tegelikult kaitse. Ja ma ei soovi kunagi ka teiste tundeid riivata.

Avatus teeb mind ka haavatavaks, avali hõlmade vahele on palju lihtsam nuga lüüa.

Äkki on see hoopis vaatenurga küsimus?

Vist tõesti. Igas olukorras võib näha midagi halba või midagi ilusat. Ja see võib olla täpselt sama asi! Mina olen looduse poolest juba tohutu vaimustuja. See on mulle kerge, aga vahel on mind seetõttu ära kasutada olnud sama kerge.

Mind hämmastavad alati inimesed, kes meediale teiste kohta negatiivseid vihjeid saadavad. Miks ma peaksin suvalisele inimesele halba tahtma? Äkki see on keegi, kelle peale oled mingil põhjusel kade. Ei suuda andestada, et sina oled elus edasi liikunud ja tema ei ole edasi liikunud.

Mina alles õpin seda tantsu meediaga. See on mu elus nii värske, kogu see karussell on käinud umbes kaks aastat. Mul on pidev konflikt selle vahel, et inimesena olen ma hästi avatud ja siiras. Kuid saan ju aru, et avatus teeb mind ka haavatavaks, avali hõlmade vahele on palju lihtsam nuga lüüa.

kaanestaar: Katri Teller

foto: Sander Ilvest

disain: Kaido Kelp

animatsioon: Meelis Roll

meik ja soeng: Susanne Vare

Rõivad: Embassy of Fashion

Helesinine keep Aldo Järvsoo

Roosa kroonlehega kleit Riina Rõldroos

Kuldsed teksad Guess ja maika Kaubamaja

Narmastega kleit Riina Rõldroos

Kingad ja ehted Kaubamaja

Sattusid üleöö meedia tähelepanu alla, kuidas see juhtus?

Ma tegin tõsist tööd ja rahvusvahelist karjääri, aga siis tuli Covid-19. Mul avanes üle pika aja võimalus rahulikult mõelda. Tegutsesin Campari grupis ja vastutasin kaheksa riigi eest – Skandinaaviast Baltikumini. Ise elasin alguses Milanos ja pärast Londonis, iga nädal lennus, üks festival teise otsa. Ja kõik see meelelahutus maksti kinni, sest see oli osa minu tööst!

Kui sain korra hinge tõmmata, siis taipasin – oot, tervis on mulle nii oluline, kuidas ma saan teha tööd, mis kahjustab nii minu kui ka teiste tervist? Jah, see oli hästi makstud töö, lõbus ja kõik, aga ei olnud enam päris kooskõlas minu väärtushinnangutega.

Pealegi see teekond polnud minu teadlik valik. Elus viib üks asi teiseni ja kui sa ise kurssi ei hoia, siis otsustavad sinu eest juhused. Ühel hetkel sain aru, et mu elu rong on läinud sellistele rööbastele, mida mina ise ei ole sättinud ja mina lihtsalt uhan aina edasi. Aga need pole minu rööpad!

«Keegi näeb mind meigi ja ilusa kleidiga ja loob endale ilusa kuvandi. Aga ta ei oota, et minus selline ahvitüdruk tegelikult sees on,» tunnistab Katri. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kust tuli mõte teha podcast?

Vigadest! (Naerab.) Taipasin, et olen teinud elus nii meeletult palju vigu, et nendest oleks ka teistel midagi õppida. Tahtsin teha midagi, mis teeks mulle endale head ja kui eriti hästi läheb, siis ka teistele head.

Salvestasin oma kodus kapis «Blondcasti» ja siis hakkasid igasugused asjad minuga juhtuma. Tuli raadiopakkumine, telepakkumine, elu läks nii kiireks, et oma podcast jäi pausile. Aga kui ma mõtlen, kus mu süda on, siis just midagi «Blondcasti» stiilis mulle meeldib teha. Nii soe ja isiklik. Aga kunagi oli seda palju lihtsam teha.

Miks siis nüüd on raskem podcast'i teha?

Kui ma alustasin, siis keegi ei teadnud minust mitte midagi. Ma tundsin end nii turvaliselt, et võisin ükskõik mida rääkida. Ma ise ei suuda mitte ühtegi oma vana osa kuulata – ma ei taha isegi teada, kui avatud ma seal olin! Aga kuidagi oli julge tunne omaette seal kapis jutustada. Nüüd on mul tekkinud mingi blokk, et ma pean rohkem sõnu valima. Ma ei taha muutuda, aga mul on hirm, et mõnda väljaütlemist tõlgendatakse valesti ja kasutatakse pahatahtlikult.

Kuidas kuulsuse karussell käima läks?

Olin «Blondcasti» teinud kuus kuud, kui tuli minu esimene avalik eeter – siinsamas Postimehe majas, «Õhtu!» saates. Esimese hetkega sain aru – see mulle hullult meeldib! Ja elu hakkas kohe ise vedama. Tulid pakkumised üksteise otsa.

Katri hakkas kodu kapis podcast'i tegema, korraga tuli pakkumisi uksest ja aknast. Enne kui ta õieti arugi sai, leidis ta end juba raadioeetrist ja telest. Foto: TV3

Ma ei ole ise ennast kusagile surunud, mis on ühest küljest kindlasti miinus. Tööalane networking – ma olen selles maailma halvim! Kusagil üritusel võin ma kogu õhtu vestelda sellega, kellega mul on päriselt huvitav, olgu ta või nõudekoristaja, ma ei otsi kontakte, kes on kasulikud.

Aga olen täheldanud, et kui mina ei network'i, jõuab see network hoopis ise minu juurde. Ei pea ise kraapima, push'ima ja kogu aeg üritama ning muudkui tutvuma, kui teed end ise piisavalt huvitavaks. Ma usun, et inimesed tunnevad ebasiirad kontaktiotsijad ära ja see muutub tüütuks.

Viimasel ajal olen hakanud aru saama, et ma ei ole selle tõttu ka midagi kaotanud! Kuna ma pole ennast surunud, on mind kutsutud. Paljud võimalused on ise minu juurde tulnud ilma et oleksin neid jahtima pidanud.

Tegite ka «Rahareede», kas see töötab finantsharidusena audiovormis?

Kristjan Liivamägiga tegime 66 episoodi ja hiljuti täitus kaks miljonit kuulamist. Nüüd panime punkti. Need episoodid jäävad üles, kuulata saab neid alati.

Mul on hästi hea meel, et lisaks kuulajatele on ka avalikkus podcast'e rohkem hindama hakanud. Tänapäeval ei ole meedia enam vaid tele-, raadio-, veebi- ja prindikanalid. Minu podcast'i kuulas rohkem inimesi kui vaatas telesaadet, podcast'i kui kanalit ei saa alahinnata.

Ja kui antakse tele- või raadioauhindu, siis minu meelest vahet ei ole, milline platvorm saadet vahendab, kas see on teles või hoopis Youtube'is. Saatejuht pildis või saatejuht häälega – inimesel võib viimastega olla isegi palju isiklikum side. Podcast'ide puhul on tore ka see, et kõigil on võimalus. Mind poleks mitte keegi kutsunud raadiosse või telesse, kui ma poleks enda kapis alustanud. Kui teed head asja, siis seda märgatakse.

Katri Teller on üks neist haruldastest tüüpidest, kellel polegi eetrihirmu – lava ongi tema element, milles end kõige mõnusamalt tunneb. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kui kiiresti eetrihirm ära kadus?

Otsest eetrihirmu mul pole olnudki, sellega harjusin kohe ära. Mul on lihtne esineda sündmustel, olla teles-raadios, inimesi intervjueerida. Keerukoht on just seal, kus tuleb endast rääkida – kui palju, kellele ja mida?

Aga kui keegi keerabki sinu sõna halvaks, siis omamoodi on seegi hea – saadki teada, kellest eemale hoida. Iga kuri keel räägib ainult endast.

Jah. Aga ma ei taha, et minust loodaks teist kuvandit, kui ma päriselt olen. Näiteks ma ei taha, et minu väljaöeldust tekitatakse halavaid pealkirju – selle vastu ma lausa sõdin! Kas tõesti inimese ainus viis ennast paremini tunda on lugeda, et kellelgi teisel läheb veel kehvemini? Mulle ei meeldi ka see, kui inimesed saavad tähelepanu haletsuse või ohvrirolli abil. Tunnistan, ka mul on vahel raske. Aga mina tahaks inimestele pigem rõõmu, lootust ja head energiat jagada.

Oma arengukohtade seas oled avameelselt tunnistanud ka läbipõlemist.

Kui seal sees oled, sa ei saa sellest ise aru. Saad aru alles tagantjärgi. Minul käib see nii, et silmad avanevad alles siis, kui natuke parem hakkab – tekkib mingi võrdlusmoment.

Kõige halvemas kohas ma tundsin, et ma ei suutnud lihtsalt asjadega hakkama saada! Tekkis nii suur tõrge.

Ja teine asi, mis minuga toimub – ma tõmbun kookonisse. See on huvitav vastuolu. Inimesed näevad mind tavaliselt hästi entusiastliku, avatud ja jutukana. Aga see on ainult hetk, nad ei näe mind ülejäänud 99 protsendil ajast. Ma vajan palju aega ka üksiolemiseks.

Kas sina ei karda üksiolekut?

Ma olen lugenud jah, et inimeste üks suurimaid hirme on üksinda olemine. Et nad kardavad enda mõtteid. Ja ma olen alati imestanud selle üle – nii veider! Mina vajan üksiolemist nagu õhku, see on minu võimalus ennast laadida. Ma võin muidu olla hästi ekstravertne, aga inimestega ma kulutan ennast ning taastun omaette metsas jalutades. Vahet pole, kui sopane ilm on – mulle see meeldib.

Üksi on endaga raske olla neil, kes usuvad lihvitud fassaadi ja ei julge endale päriselt otsa vaadata. Võib-olla sa lihtsalt ei valeta siis endale?

Mina ei saa üldse valetada! Mul on nii lühike mälu, et ma räägiksin ennast kohe sisse. (Naerab.) Ma ei ole kunagi iseendale valetanud, aga vahel olen lihtsalt aktiivselt ignoreerinud mõnda soppi iseendast. Seda ma olen küll teinud! Aga varem või hiljem tuleb ka seal pimedas nurgas tuled põlema panna.

Kui mul oli keeruline, siis hakkasin enda ümber nägema ka teisi, kellel on hästi keeruline. Sageli kõige säravamad, naljakamad ja seltskondlikumad inimesed keda ma tean, neil on tihti ka see teine pool. Kunagi ei tasu kellegi peale kade olla, kes kusagil ekraanil või tähelepanu keskpunktis parasjagu särab. Sellel kõigel on hind!

Läbipõlemise varjus ollakse teiste suhtes empaatiline, aga enda suhtes ollakse halastamatu.

See on mulle tuttav. Millegipärast on enesekriitika ikkagi nii tugev, nõuan endalt väga palju ja ei anna kusagilt järele.

«Ma ei oska eriti nutta,» tunnistab Katri. Aga kui pisarad viimaks suure meeleliigutuse tuules valla pääsevad, võib ta pillida mitu tundi. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Millised tunded sind nutma panevad?

Ma ei oska eriti nutta. Viimati nutsin siis, kui Ukraina sõda algas ja ma nägin klippi, kus üks pisikene tüdruk jooksis lillekimbuga presidendi poole. Ma hakkasin niimoodi pillima, et nutsin mitu tundi. See oli nii kurb, õilis ja ilus.

Raskel hetkel ma ei nuta, vaid mõtlen, mida edasi teha. Ma olen erakordselt hea kriisisituatsioonis. Muul ajal võin olla võbelev, aga kui on päriselt kriis, siis ma suudan juhtida vägesid.

Isegi kui midagi läheb pahasti, saad hiljem aru, et just seda oligi sul vaja. Ja mingid inimesed ja asjad sattuvad su ellu ka täpselt õigel hetkel.

Kuidas jõudsid sel kevadel maskisaatesse? Oled maininud küll, et sulle meeldib laulda, kas sellest piisaski?

Ka see tuli ka minu ellu täpselt õigel ajal! Mul oli elus just veider aeg, kui Triin Luhats minuga ühendust võttis ja saatesse kutsus. Kogu see protsess oli nii äge. Karakterid olid neil juba välja mõeldud, lisaks Liisi Eesmaale tegi neid sel aastal Gerly Tinn ja tema kavandas minu Triibulise ka. Mina nägin lõplikku kostüümi alles salvestusel.

Kui sa sinna sisse poed, siis laval sa ei näe eriti midagi! Natukene võrgu seest piilud, aga tegelikult uhad seal ikkagi pimedas.

Kas hirmus ei olnud pimesi üles astuda?

Oli! Esimene laul oli Loreeni «Euphoria», kus ma olin üksi laval. Minule suunati puhur ja pidin täpselt seal tuule käes lehvima. Ei tohi liigutada – kui ma kõrvale astun, siis ta ju enam tuult ei tee! Ja kuna ma ei näinud mitte midagi, kus see puhur nüüd on, siis oli see paras trikk. Pärast mõned õiendasid küll, et miks ma rohkem ei liikunud. Aga ma ei tohtinud.

Katri Teller maskisaates, vasakul Franz Malmsten. «Ma ei mõelnud sekunditki, kui ettepanek tehti!» Foto: TV 3

Teine lugu oli Liis Lemsalu «Paus» ja vot see oli väljakutse! Liis ju tantsib, aga mul ei ole koordinatsiooni (naerab). Mind on ühe korra isegi aeroobikatunnist minema saadetud, sest arvati, et ma lollitan! Jätta kõik see meelde, mis järjekorras ma pean liigutama, vot see oli äge. See tegi hästi palju rõõmu. Isegi mõtlesin, et peaksin veel veidi tantsima!

Kas kartsid ka, et sind ära tuntakse?

Keegi ei saanud aru! Ehkki mu tuttavad ütlesid küll, et kehakeele järgi oli ikka aru saada. Aga kõik see oli ikka väga äge! Ma ei mõelnud sekunditki, kui ettepanek tehti – nii lahe kogemus.

Ma olen viimasel ajal palju «ei» öelnud ja väga uhke enda üle, et selles nüüd parem olen. Olen väga palju saateid, intervjuusid ja muid asju ära öelnud, sest ma lihtsalt tundsin, et väsisin ära. Sel hetkel kui keeldud, on nii paha tunne, aga pärast patsutan ennast õlale. See jätab sulle aega teha midagi muud.

Tunnen, et tahaksingi tulevikus rohkem teha selliseid lõbusaid ja rõõmsaid projekte. Minus on terve elu krutski sees olnud, aga naise rollis olen püüdnud sellega paremini sobituda. Aga ega tiiger oma triipe ei peida! Ma lähen kohe elama, kui saan nalja teha või lollitada – see on minu karakter, ma ei taha olla keegi teine. Aga see nõuab enesekindlust. Varem arvasin alati, et see on miinus, miks mina ei suuda olla selline tõsine ja väljapeetud...

Kust sa üldse võtsid, et naine peab selline olema?

Ma olen lapsepõlvest saati alati olnud selline poisilik ja naljakas. Alati vaatasin neid naisi, kes on väljapeetud ja ilusad, oskavad käituda ja õigeid asju öelda. Aga me oleme kõik ikkagi erinevad ja seega ilusad just ehedatena! Kassitapp võib ju olla umbrohi, aga mõtle, kui kaunis ta on! Ilu on vaataja silmades, kes see otsustab, mis on ilus ja mis ei ole?

Ainus viis leida enda kõrvale inimesi, kes on päriselt sinu inimesed, on olles siiralt sina ise. See on samamoodi nagu siis, kui lähed deidile – kui sa üritad meeldida ja olla teistsugune, siis varem või hiljem tuleb ju nagunii välja, et sa selline ei ole! Siis sa raiskad ainult aega sellega. Parem olla algusest peale ehe – kes haakub, see haakub.

Ilusatel naistel on veel üks omamoodi lõks – mõned ei tahagi teada, kes su sees on. Neile piisab ka sellest, mis sa oled. Oled seda kogenud?

Ma olen seda kahjuks elus kogenud, õnneks mitte liiga palju. See on raske. Keegi, kes mind ei tunne, näeb mind meigi ja ilusa kleidiga, loob oma ilusa kuvandi, aga ta ei oota, et minus selline ahvitüdruk tegelikult sees on. Kui mina teen oma ahvitantsu, siis ta vaatab, mis mul viga on? Parem on see kohe ära teha.

Kui me naistena mõtleme vanuse peale, siis me ei taha muutuda koledaks ja vanaks. Aga teine asi, mille peale mina praegu palju rohkem mõtlen, on see, kui palju mul on veel elu järgi. Seda me keegi ei tea! Oletame näiteks, et ma elan saja-aastaseks, aga ka siis on mul alla kuuekümne aasta alles. See õpetab märkama, kui väärtuslik on iga hetk.

Ma lihtsalt ei taha elada nii, et mul ei oleks hea olla. Ja ainus võimalus selleks on olla hea enda ja teiste vastu, mitte mängida kedagi teist. Noorema üritasin hirmsasti sobituda – vanem välja paista, targem välja paista. Enam ma seda ei tee.

Millest tuli tunne, et pead ennast muutma, et sobituda?

Noore täiskasvanuna läksin kohe peale kooli tööle ja mind vaadati kõõrdi – no mida see noor tšikk siit tahab? Tajusin üleolevat suhtumist ja tekkis tunne, et pean end rohkem tõestama, et seda stereotüüpi murda. Üritasin kanda karmimaid kostüüme. Aga mingil hetkel sai mul kõrini. Otsustasin, et keeran meelega vinti peale! Värvisin juuksed blondimaks ja kandsin lühemat seelikut. Praegu võin pigem meelega lolli mängida, olge siis üllatunud, et mul ka mõistus peas on. Ausalt, ma nägin 20-aastasena välja vanem kui nüüd!

Huvitav, kas mehed kogevad sama?

Ega mees ei ole ka praegu lihtne olla! Mulle tundub, et sageli on naistel isegi rohkem võimalust valida, kas teed karjääri, oled ilus tibi või lihtsalt kodune ema – inimesed aktsepteerivad sind. Aga kui oled mees, siis naised aktsepteerivad vähem valikuid. Ikkagi peab mees olema tugev ja edukas. Mulle tundub, et kohati on praegu naine olla isegi lihtsam kui mees.

Katri usub, et naine olla on praegu isegi lihtsam kui mees. «Me saame valida, millised me välja näha tahame. Värvida juukseid, panna kontsad alla. Ja kui midagi enda välimuses ei meeldi, saame sellegi ära teha.» Foto: Sander Ilvest / Postimees

Ja välimuse suhtes ka – me saame valida, millised me välja näha tahame. Värvida juukseid, panna kontsad alla. Ja kui meile midagi enda välimuses ei meeldi, saame sellegi ära teha. Aga ikkagi leidub naisi, kes teatavad: «Kui mees on sellise pikkusega, siis ma temaga välja ei lähe!»

Oled sa jõudnud elus kindlustatuseni, kus pole enam vajadust tööl käia?

Lihtsa ja rahuliku elu jaoks on mul kõik hästi. Aga mul on ka väga väikesed kulud, mul ei ole autot ja mitte keegi ei sõltu minust. Mul pole kalleid hobisid. Ma saan endale lubada seda, et valin südame järgi, mida ma teen. Aga siia jõudmisel on ka oma hind olnud.

Kui on ka keerulisemad ajad, siis ma ütlen endale: kõik on praegu täpselt nii, nagu peab. Kõige toredamad asjad elus võrsuvad sageli kõige kurjemast pinnasest. Kui vahepeal poleks halbu aegu, siis poleks neid ilusaid asju kunagi tulnud.

Keerulised olukorrad – räägi neist lähemalt.

Sain aru, et mul on mingid teatud mustrid. Koolis jäin ma istuma, elus on samamoodi – sa saad seda sama kursust nii kaua, kui sa lõpuks ära õpid. Me kipume võtma teisi inimesi enda järgi – eeldame, et teised on meiega sarnased. Mina olen terve elu uskunud, et inimesed on ilusad ja head. Aga päris kõik ju ei ole!

Ma olen inimene, kes ütleb sada korda päevas inimesele enda kõrval, et ta on ilus, tark ja tubli. Mina usun sinusse! Kaldun isegi enda rajalt kõrvale, et teda toetada, panen teise inimese enda elus esikohale.

Teisele selline esikohale seadmine ju kindlasti meeldib?

Jaa. Aga ühel hetkel hakatakse võtma seda iseenesestmõistetavana. Siis juba seda nõudma. Tekib ka piiramist – mul on olnud seda nii paarisuhtes kui isegi sõprussuhtes. Inimestel tekib minu suhtes omanditunne. Siis ma mõtlen, et mis asi see nüüd on? Ma olen inimest tõstnud esikohale, teinud tema heaks palju ja isetult, aga ühel hetkel saan aru, et olin vaid tema tööriist. See tunne, et mind polegi inimesena hinnatud, vaid olen lihtsalt kellelgi kasulik olnud. Vot see on nii valus.

Et teine lihtsalt puhub sinu arvelt oma ego õhupalli täis ja vastu ei anna midagi?

Kogu oma elutarkuse juures ei ole ma alati osanud ära tunda seda, kui inimene ei ole minuga siiras. Huvitav on tagantjärele mõelda, et keha tegelikult tundis selle ära küll! Kui inimesed manipuleerivad, siis tunnen ära – midagi on ebamugavat. Enne kui mõistus sel teemal üldse sõna võtab. Ka evolutsiooniliselt on teada, et mikroliigutused ja mikrogrimassid märkab keha ära enne, kui teine isegi rääkima hakkab. Ja me näeme selle läbi. Aga on juhtunud, et kui teine hakkab rääkima ilusat juttu, siis olen ignoreerinud oma sisetunnet ja ütlen mõistusega: «Kuule, Katri, ära mõtle üle, anname talle ikka võimaluse!»

Andsin endale mingil hetkel lubaduse, et edaspidi alati jälgin ja võtan kuulda oma sisetunnet. Ja mind ei huvita, kas sellel inimesel on staatus, tuntus, kas ta teistele meeldib. Iga kord, kui ma pole oma sisetunnet kuulanud, olen ma astunud lõpuks ämbrisse!

Ka «Blondcastis» olen ma arutlenud teemadel, mis mind väga huvitavad, aga mida ma ise pole alati veel lõpuni ära õppinud.

Äkki kõige parem ongi kuulata kedagi, kes on alles teel mõistmisele. Ta huvitub sellest tuliselt ja tunneb rõõmu mõistmise protsessist. Ja mõistmised võivad muutuda.

Hästi öeldud. Tean mitut varasemat episoodi, mille suhtes mul on nüüd täiesti teine arusaam seoses nende läbielamistega, mis mul on olnud paaril viimasel aastal. Protsess on ju pidev. Ühel hetkel sa mõtled nii, nagu su teadmised tol hetkel võimaldavad asjadest aru saada. Sul on selline kogemus. Järgmisel hetkel tuleb teine kogemus, õpid juurde ja saad hoopis teistmoodi aru.

Ma olen varem olnud mingite teemade suhtes hästi üleolev. Näiteks nagu inimeste lapsepõlvetraumad – mõtlesin kunagi, et saage üle! Meil kõigil on lapsepõlvetraumad! Aga siis taipasin, et ei ole need asjad midagi nii lihtsad.

Ma võin teist inimest mõista, et temal on probleemid. Aga ma ei pea lubama sellepärast endaga halvasti käituda! Kellegi isiklik haiget saamine ei anna õigustust teistele haiget teha.

Alles lähiminevikus olen taibanud, et minu seisukohad muutvadki, kuna elu muutub. Mõni ütleb: «Aga viis aastat tagasi sa ütlesid nii!» Jah, ju ma siis viis aastat tagasi mõtlesin nii, nüüd olen sealt edasi liikunud. Sina tundsid mind siis, ma ei ole enam see inimene.

See on huvitav tants, mida elu meiega tantsib. Ma püüan rohkem tunnetada, eluhoovuses püsida ja usaldada. Mul ei ole enam isegi ühtegi suurt eesmärki. Minu ainus reegel on päriselt see, et ma oma teekonnal mitte mingil viisil teisi ei kahjustaks.

See on väga armas reegel.

Aga ma ütlen ausalt – ka mina olen inimeste tundeid haavanud. Mul on mõnikord päris terav suuvärk ja ma ei oska alati kümneni lugeda. Vahel me haavame teisi ka siis, kui üldse ei taha seda. Kuigi mõnda inimest juba ärritab sinu eksistents sellisena, nagu sa oled! Teist jälle häirib midagi, mida sina endale lubad, aga tema ei luba. Meil võivad olla head kavatsused, aga kõik ei kuku ju alati õigesti välja.

Mis sa siis teed, kui kellelegi kogemata varba peale astud?

Vabandan! Kui ma saan aru, et olen kellegi tundeid riivanud, siis ma elan seda vist ise veel raskemalt üle kui see teine inimene. Küllap tuleb see sellest, et olen ise oma elus kogenud nii palju negatiivseid sõnumeid ja teistele seda tunnet ei soovi. Mul ei läinud koolis hästi ja õpetajad ütlesid, et ma olen loll ja laisk, ma ei olnud populaarne, mul ei olnud kodu. Ma tean, kui valus see on. Ma ei tee mitte kunagi tahtlikult kellelegi sõnadega haiget. Ma otsekui tunnen teiste inimeste tundeid.

«Vahel ma mõtlen – ma ei taha nii palju tunda,» ütleb Katri Teller tuliselt. Kuid mida suurem valu, seda suurem võib olla ka rõõm. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Siis on sul tugev empaatiavõime.

Empaatia on nii õnnistuseks kui needuseks. Alles üsna hiljuti teadvustasin endale, et elan läbi ka teiste inimeste tundeid ja see on mulle hästi raske. Teise tunne tundub nii oluline, et mina ise kaon ära.

Mingis mõttes on see positiivne ka – kui ma lähen seltskonda ja näen, et kellelgi on nukker olla, siis on mu esimene refleks astuda selle inimese juurde ja proovida talle hea tuju luua. Aga ühel hetkel ma sain aru, et kui ma kogu aeg teen seda ja täidan teisi, siis ma olen ise lõpuks nii tühi. Seda õiget tasakaalu ma alles otsin.

Vahel ma mõtlen – ma ei taha nii palju tunda! Ehkki kui skaalal on rasked tunded, suudan tunda ka väga suurt rõõmu. See on nagu investeerimises riski ja tootluse suhe. Mida suurem risk, seda suurem võib olla tootlus, mida suurem valu, seda suurem võib olla ka rõõm.

Kuulan sind ja mõtlen – võib-olla need, kes on lukus, tahaksid hoopis rohkem tunda?

Aga äkki nad ei teagi, mis tunne see on? Suurtel tunnetel on suured plussid, aga see on kohati hästi väsitav. Viimased 18 kuud on olnud mu elu ühed arendavamad, aga kindlasti ka raskemad. Ja nüüd olen vastu võtnud otsuse, et ma päriselt puhkan! Esimest korda elus mul ei ole mitte ühtegi suurt kohustust. Ja teadvustan, et see võib nii olla ka viimast korda mu elus. Ma soovin edaspidi teha vähem asju, aga suuremalt ja paremini.

Viimased kaks aastat on mu elus olnud suur õppekõver. Olen saanud palju proovida – telet, raadiot, õhtujuhtimist, esinemist, kirjutamist. Mul oli nii palju õppida! BFMi ja ERRi mikrokaardi telesaate juhtimises tegin ka ära. Nüüd ma tunnen, et kogu see menüü on minu ees laual ja saan valida, mida ma teen, et see ei hakiks mind liiga ära. Ma ei tea veel detailideni, mis on minu järgmine suur projekt, aga see peab olema üks kahest asjast, ideaalis mõlemat: ma tahan, et see looks väärtust ja tooks rõõmu nii mulle endale kui ka teistele.

Mida sa siis praegu teed?

Praegu kirjutan raamatut ja see on väga huvitav protsess olnud. Alguses ma arvasin, et kirjutan rohkem rahast ja investeerimisest, aga läbi kõikide nende kogemuste mu enese elus on raamatu sisu muutunud kolm korda. Kirjutan sellest, kuidas elada päriselt sellist elu, mis pakub rahuldust. Sisse ka teemad, millest olen juba pea kolm aastat rääkinud ka oma podcast'ides ja esinemistel.

Millal raamat valmis saab?

Ma proovin ta aasta lõpuks välja anda, aga vaid siis, kui see on selleks ajaks päriselt hea. See on üsna teraapiline protsess ja kirjutada saan ainult sellest, mis mind päriselt kõnetab.

Väga suur osa põhineb minu enda tehtud vigadel. Kui sa eksid, on sul kaks varianti – kas kibestud, süüdistad teisi ja muutud elu peale järjest kurjemaks. Teine variant on see, et sa päriselt õpid sellest. Mina olen lapsest saadik võtnud oma elu eest vastutuse ja siis pole ka kedagi süüdistada.

Korra eksid, see on ok. Aga kui ma astun sama reha otsa korduvalt, siis on minu enda asi aru saada, miks see reha on mulle nii atraktiivne.

Kui mu ellu on sattunud pahatahtlikud inimesed, siis olen mõelnud: «No selle eest küll mina vastutama ei pea, et keegi teine minuga nõme on!» Aga tead, kuhu ma lõpuks välja jõudsin? Pean küll. Kui keegi on minuga päriselt pahatahtlik, siis miks mina olen andnud talle võimaluse endale haiget teha? Miks ma lasin ta endale nii lähedale?

Katri Telleri suur kaanelugu Foto: Sander Ilvest / Postimees

Aga miks sa lasid?

Ju mul ikka kusagil salajas oli soov kedagi terveks teha. Lootus, et äkki mina suudan seda teha. Võib-olla on meil vahel iseenda teemadega tegeleda nii raske, et lihtsam on proovida parandada kedagi teist kui iseennast.

Teatud piirini see tõesti annabki inimestele palju ja ma saangi teise rõõmsamaks teha. Aga eelkõige peaksime me siiski keskenduma sellele, et ise olla korras. Tuhinas teist aidates on lihtne ennast ära unustada ja ise katki minna. Kui sa täidad teiste kohustusi, kuigi ise enam ei jaksa, tuleb piir vahele tõmmata.

Sul on piiride teemal üks hea episood.

Aga miks ma sellest rääkisin? Mitte sellepärast, et ma ise olen alati olnud väga hea piiride seadja, ei! Mul oli endal vaja seda õppida. See kõnetas mind, sest ma ise ei osanud.

Kas leidsid viimaks teeotsa, mis teiste päästmise raske koorma alt välja aitaks?

Ma ei ole sealt veel päris väljas, aga ma tean, mida ma pean tegema. Esimene samm kõikide asjade puhul, olgu see paarisuhe või investeerimine, on alati olukorra selgitamine ja teadlikkus. Ja see on kõige tähtsam samm. Ma olen lõpuks aru saanud, mis see teema mu elus on. Ja ma tean, kuhu poole ma sooviksin liikuda. Kuidas ma sinna jõuan, seda ma nüüd katsetangi.

Katri Teller sai üleöö tuntuks nagu «Blondcasti» taskusõbranna. Tema siirus kõnetas. Foto: Katri Telleri kogu

Inimesed on harjunud sellise sinuga, nagu sa enne olid. Ja kui sa kasvad, siis teised reageerivad. On inimesi, kes on nagu tuul su tiibade all ja teisi, kes hakkavad kaikaid kodarasse viskama.

Mõnele sobib, kui sa tema elu kaasa elad ja oled tema kõige suurem fänn. Tema on harjunud, et oled alati tingimusteta tema päralt, aga ühel hetkel sa enam ei jaksa. Siis pöörab ta sulle selja.

See on nagu torm, mis puhastab. Vanad ja mädanenud oksad kukuvad alla, aga mõned peavad kõigele vastu. Olen läbi selle tormi kaotanud küll paar kõdunenud oksa, mis ongi seal puu küljes liiga kaua olnud. Ma pole lihtsalt tähele pannud, et pungasid seal pole ja lehti ei tule ammu enam. Aga samal ajal on mõned teised oksad hoopis õide puhkenud! Nüüd ma teen neil vahet.

Mida sa edaspidi teisiti teed?

Ma lähen ikka elule vastu avasüli ja avatud südamega. Inimeseks olemine on keeruline, aga tegelikult nii põnev! Kui ma ei tunneks, ei õpiks, ei kogeks, mis elu see oleks? Kõige kurvem oleks muutuda kalgiks kiviks, kes ei suuda tunda, ei usu millessegi, ongi selline külm manipulaator ja strateeg.

Mis saab edasi?

Mul on selline tunne, et minu elus juhtub varsti midagi hästi head. Minus on ootusärevus ja elevus. Ma hakkan kohale jõudma, ma olen justkui valmis, aga ma ei tea veel, mis see on.

Kommentaarid (18)

Katri Teller tunnistab: minus on terve elu krutski sees olnud! (18)

Märksõnad

Teised ajakirjad

Katri Teller tunnistab: minus on terve elu krutski sees olnud! (18)

Samal teemal

Kethi Uibomägi: miks mina selle paradiisi alles nüüd avastan!?

Samal teemal

KODU PARADIISIS ⟩ «Siin on elu poole odavam kui Eestis!» (10)

Samal teemal

INTERVJUU ⟩ Liis Lemsalu võitis inetud valed ja on veel võimsam kui varem (1)

Samal teemal

NAISTEJUTUD ⟩ Tõsine tervisemure kimbutab paljusid, aga haiguslehte sellega ei anta

Samal teemal

OHTLIK SEIKLUS ⟩ Kertu Jukkum: nad müüvad seal siiani tütreid! Mida noorem, seda kallim (1)

Samal teemal

INTERVJUU ⟩ Tuuli Roosma: kõik probleemid, mis olid, kadusid ühe hetkega!

Märksõnad

Teised ajakirjad