Soodne mereriik, kus saavad kokku Itaalia maitsed ja slaavi temperament

9. juuli 2024, 20:00

Uuendatud 10. juuli 2024, 09:59

Kui otsid isikupärast ja ägedat paika mereäärseks puhkuseks, mis rahakotti auku sisse ei söö, vaata Montenegro poole. Kohaliku rahva balkani temperamendi eest meid küll hoiatati, samuti liigagi isikupärase mekiga kohalike veinide eest. Aga mõlemad legendid osutusid valeks – inimesed on siin ilusad ja head ning veinid samuti.

Meie retk sõbrannaga Montenegrosse tõukus väga praktilisest punktist – kuidas leida mõnus koht, kuhu saaks väiksema eelarvega sõita? Ootused olid ka väikesed: soe, meri ja söök, mis oleks söödav. Kuid see pisike mägine maa võlus ja vaimustas meid täielikult. Meie teele jäid uued tulised sõbrad, baariperekond, paadimehed, koopamehed, mitusada kassi ja ohtralt seiklusi. Sõbrad uurisid minult naastes: «Nii, Montenegro – kas soovitad minna?» Kindlasti. Sest selles kohas on karakterit ja kirge!

Maandumispaigaks valisime Budva, mis on kohaliku riviera, ehk mereäärse piirkonna populaarsemaid paiku. Saabudes meenutas küll ümbrus kõike muud kui piltidelt nähtu – meie hotell asus, nagu lubatud, kesklinnas ja mere ligidal, aga kogu linnasüda oli üles songitud. Korralik auke, torusid ja muda täis ehitustanner, kus oli päris omapärane kontskingadega keksida. Aga no Tallinna tüdrukule loovad ülestuhnitud tänavad ja suletud teed ju üksnes õdusat kodutunnet, ei muud. Samuti vaatasin võlutult, kui osavalt kohalikud Montenegro kaunitarid oma kontskingadel kablutavad, lokid peas ja huuled punased. Saavad nemad siin kaevetööde keskel hakkama, peame meiegi saama!

Budva riviera. Ja see pole veel tormine meri, pigem rahulikumat laadi. Foto: Kristina Herodes

Disko pitsabaaris

Kohe esimeses lihtsas pitsabaaris tervitab meid kõrvulukustav balkani disko ja flirt käib igas lauas täie hooga. Temperament on siin teine, esialgu harjumatu, aga õige pea saab sellest mõnus ergutav särin.

Aga pitsa – mamma mia, mis tasemel pitsa! Selgub, et neil on kööki kinni püütud üle mere saabunud itaallane, kes puuküttega eriahjus ja elavast taignast oma teoseid loob. Ehk juba esimesest einest on selge – kui olen senises elus ülipalju Itaalias reisinud eeskätt võrratu köögi pärast, siis Montenegros saab samasugust. Ainult hinnad on vaja kahega või isegi kolmega jagada.

Lugejate tagasiside:

Meri on seal võrratu ja inimesed ka! Meeldiv oli Budvas jalutada ning seal on tõepoolest palju, mida vaadata. Minu arvates teeninduse tase on nii 3+ kuni 4. Aga selle eest on nad väga sõbralikud. Mida ma küll tähele panin - raha armastus on suur. Tagasi läheksin ma sinna ikka! Roza

Väga hea artikkel! Meil perega just järgmisel nädalal Montenegro reis algamas. Hotell küll Becicis aga Budva külastus nagunii. Tänud valgustamast V.V.

Sarmikal teenindajapoisil on naeratus kõrvuni, kulmud värskelt raamitud ja parfüümipilv üle pea. Ta flirdib blondide «kaunitaridega» ennastunustavalt. Ehk sama innukalt nagu absoluutselt iga baaris leiduva isendiga, ka 70-le lähenevat prouat koheldakse täpselt samal viisil. Saame kohalikule biidile kohe pihta.

Montenegros saab sama head pizzat kui Itaalias - korduvalt testitud! Foto: Kristina Herodes

Montenegro on sihtkohana soodne – keskmine palk kätte on alla tuhande euro ja see peegeldub ka hindades. Kuid tõele au andes tuleb tunnistada, et legend odavast Montenegrost päris igas punktis paika ei pea. Siingi on kohalikud kavalasti üles seadnud turistilõksud, kus hinnad Eestiga vaata et sarnased. Ära tunned need nii – kui väga aktiivselt sisse visatakse ja kohalikke pole näha, siis parem põgene! Kuid on ka kohalike paiku, kus maksad paremagi toidu eest kaks kuni neli korda vähem. Kuna reisi sisse jäi sõbranna sünnipäev, valisime õhtusöögikoha nii ilusa kui suutsime – otse rannal, päikeseloojangu ja äsja püütud kalaga. See arve tuli meie ainus kirvemõõduline, tegu oli selgelt turistikohaga. Kalleim objekt oli muuseas prosecco, mis tegelikult on kõikjal maailmas pigem lihtne jook, sugugi mitte mõni peen ja hinnaline Cristal champagner. Aga siin kehtib valem – kõik kohalik on soodne, kõik kaugelt toodu kallis.

Meie lemmikud baarid ja restod

Pirtsakam veinisõber saab raske raha eest kogu maailma veine, aga kohalik kuiv rose’ oli samuti täiesti meeldiv, kerge suvine rüübe. Mõni euro klaasi ja mõniteist pudeli eest baaris.

Tropico pole päris kaks sammu kesklinnast, aga jalutus mööda randa tasub ära. Foto: Kristina Herodes

Kui olime kohaliku eluga tiba paremini kohanenud, leidsime muidugi ka otse mererannast fantastilise paiga, kus said kokku kõik meie unistused – lauad otse rannas, värske kala, võrratu pitsa, ülisoe teenindus ja pisikesed arved. Tropico kalaresto ja pizzeria, mida peavad itaallased - kes Montenegro reisi plaanib, võiks meelde jätta.

Meie õhtusöök Tropicos, ühes kuuga, imeline! Foto: Kristina Herodes

Budva imekaunis vanalinn on tõeliselt ajalooline ja põnev – kaunid kitsad tänavad, kindlus, pea iga tänavaots viib müüride vahelt otse mereranda. Siin leidsime turistilõksude rägastikust maailma armsaima baari, mille fookus on pakkuda tervislikke smuutisid. Esialgu sattusime siia täiesti kogemata, põgenedes rahvamassi eest – Royal Garden Juice Bar asub põhivoolu melust mõni tänav eemal. Paik laotub üle romantilise kitsa tänava, armsa aia ja siseruumide. Atmosfäär oli võrratu – kohe oli tunda, et see on elustiiliäri, mida peab perekond.

Isa ja poeg võtsid meid vastu kui vanu sõpru. Blender huugas ja värske puuvilja aroom äratas kohe isu. «Üllata mind,» vastasin küsimusele «mida teile?». Otsekohe süttis baarimehe silmis ulakas tuluke: «Las ma vaatan ja tunnetan teid natuke.» Mina sain rohelise hapuka ja ingverise kokteili, mis mõjus kui energiaplahvatus. Sõbrannale serveeriti päikeseloojangu karva klaasike sensuaalsust. Mõlemad olime õnnelikud.

Royal Gardeni pererahvas ja meie - me vennastusime! Foto: Kristina Herodes

Kummagi blondi jaoks tema nägu tervislik jook. Null kraadi alkoholi, sada kraadi armastust. Foto: Kristina Herodes

Menüüs on palju valikuid taimetoitlastele ja samas mitte liiga suurt roogade rivi, kõik maitseb värske ja võrratu, kuid hoiatan – praed on nii suured, et ühest piisab ka kahele. Otsustasime siia kindlasti naasta. Kuid järgmisel õhtul olime pärast rannapäeva juba veidikene peast soojad ning kohe kuidagi ei sattunud õige tee jalge alla. Nii ekslesime mööda kitsaid tänavaid ja tegime oma lemmikbaari otsingutest lõbusa story. Pererahvas oli sellest niivõrd vaimustuses, et edasi olime juba suured sõbrad.

Paar päeva hiljem istusime suvalises kohas vanalinna vahel ja mugisime kummikomme. Just viskasime nalja, et maru magusaks kisub, üks kange kohv on see, mis veel täiuslikust õnnest puudu on. Järgmisel hetkel jalutas mööda Royal Gardeni baarimees ja lehvitas rõõmsalt. Hetk hiljem ta naasis, kaks tassi espressot kandikul: «Mulle tundus, et üks kohv kuluks teile ära.» Jah, Montenegro ongi just nii maagiline maa!

Montenegro, kassid on siin kuningannad. Foto: Kristina Herodes

Igal rannal oma nägu

Budva on võrratu, aga sinna lõksu jääda ei tasu. Üsna ligidal on maaliline Sveti Stefan, kuhu saab nii taksoga kui paadiga. Meie valisime viimase – saab mereriigi tunnetust rohkem nautida. Üldse on siin liiklus meretsi aktiivne ja pääseb kõigisse lähikonna randadesse, millest igal täiesti isemoodi karakter.

Montenegro, Mogren rand Foto: Kristina Herodes

Näiteks on ligiduses asuv Mogreni rand võrratu just kaljude alla peituva salapaiga aura tõttu. Saab sinna vaid mööda kitsukest kaljusse raiutud rada, mis kulgeb otse järsaku all. Esimestel päevadel olid lained nii suured, et peksid kõrgele vastu kaljut ja rada oli suletud.

Montenegro, Budva vanalinn Foto: Kristina Herodes

Meie, kaks uljaspead, kappasime üles mäkke ja mõtlesime, et küllap mõni teine tee ka leidub. Ronisime mitu tundi kitsukesi astmeid pidi õitsvate aedade vahel, aga kaljude alla peidetud randa ei vii ühtki teist teed. Vähemasti meie seda ei leidnud!

Lugeja täiendus:

Jaa, Mogren beach on väga lahe koht! Muide, sinna tegelikult saab ka mujalt kui vanalinna poolt. Nimelt ülevalt Mogren kindluse parklast läheb vaevu aimatavalt põõsaste vahelt korralik mägirada alla otse teise ehk tagumisse randa. Seal ei olnud ka väravat ees ehk saab iga ilmaga. Aga plätudega väga mugav ei ole seal. Siim

Mogren on ülikaunis rand, õieti kaks tillukest rannasoppi, mida ühendab kaljut läbiv koobas. Siit läbi minnes tuli ka vaiksemal ilmal varitseda hetke, mil laine parasjagu üle pea ei lööks, ja kärmelt üle purde lipata. Kuid peolembeste montenegrolaste rõõmuks on pirakas baar mõistagi ka tagumises rannas, muusika mürtsub ja puusad õõtsuvad.

Montenegro, Jazz rand Foto: Kristina Herodes

Veidi eemale jääb Jazzi rand, kuhu saab meretsi ja kohaliku bussiga – viimased käivad kui kellavärk ja pilet ei maksa suurt midagi. Rand ise on ülisuur lahmakas, siia mahub pool maailma päikest võtma. Ehk avarust ja vaheldust rohkem, romantikat vähem.

Montenegro, vapustav Sveti Stefan Foto: Kristina Herodes

Merd mööda sõidame ka Sveti Stefani, mida kohalikud ise selle paiga pärliks peavad. Jalutame randa eesmärgiga leida paadimees, kes meid ära viiks. See osutub üllatavalt lihtsaks – suvalise paadi peal askeldav Nikola tervitab meid rõõmsalt ja uurib, äkki me tahaks tema paadiga sõita. Muidugi tahame! Lepime tasus kokku ja asume teele.

Merereis Sveti Stefani poole. Foto: Kristina Herodes

Ühtegi turismiteenusele viitavat silti meile silma ei jää, mis osutaks, et Nikola sellise ajaga tegeleb. Alles tagasi tulles märkame ka suuri plakateid, märksa kallimaid kui meie reis. Nikola jutustab, et selle aasta suvi on katastroof! «Kunagi ei tea, mis ilm teeb! Ja päike – kus on päike!?!» Hetkel kisub tõepoolest pilve, kuid kõigega harjunud eestlase jaoks on ilm ikkagi imehea. Sooja stabiilselt 30 kraadi kanti, paar väikest vihmahoogu küll tuleb. Aga mis sest hullu! Nii et oma kogemuse pealt ma ilma üle kindlasti ei kurda.

Sveti Stefani järsakul rippuv park Foto: Kristina Herodes

Sveti Stefanis on üliluksuslik Villa Miločer privaatse rannaga, kus puhkavad maailma rikkad ja ilusad. Tunnimehed on aia ümber, aga eraranda saavad kõik rahus minna. Pildistamine on küll keelatud, aga paraku saame seda teada alles pärast seda, kui meil hunnik kelmikaid rannapilte juba tehtud on. Kuid ei see villa ega seda ümbritsev romantiline kaldaserval rippuv park pole selle paiga magnet, vaid hoopis eraldi saarekesel kõrguv kindlus. Varem oli see saar, nüüd pääseb sinna mööda kitsukest teed keset merd. Iidse kindluse ajalugu ulatub tagasi 12. sajandisse, vaated on tõesõna erakordsed.

Kotori mäekindlusse ronides siin pildil toimub imlselge teesklemine, et teekond on kerge. Ei ole! Foto: Kristina Herodes

Kaks blondi ja kindlus

Montenegro on oma nime vääriline paik – mäed on siin pildis tõesti kõikjal, kuid need pole ülemäära kõrged – tipud kahe ja poole tuhande meetri kanti on suvel mustad, mitte valged. Aga siiski ei tasu ka neid mäekesi alahinnata. Meie teema oma naiivsuses just seda!

Sõidame avastama Kotori, mis on imearmas linnake, mille võrratult kaunis, müüride vahele peidetud vanalinn on UNESCO maailmapärandisse kantud. Kui seda kohta näed, siis saad aru, miks. «Minu absoluutne lemmiklinn kogu maailmas,» kuulutavad Montenegros käinud tuttavad. Linn kallistab Kotori lahte ja sadamat, vanalinn jääb paremale künkale.

Montenegros on kass ülistatud asukas ja kiisudele on see hästi teada - nad on julged ja käituvad armsalt peremehelikul moel. Foto: Kristina Herodes

Kass on siin ülistatud asukas ja tüübid tunduvad seda hästi teadvat – neid tšillib iga nurga peal, keset teed, pinkidel, müürijuppidel. Nii mõnegi väikese väljaku keskel kasvab hiigelsuur vana puu, mis võimendab veelgi helget õhkkonda. Ühe niisuguse all istudes ja kohaliku veiniga tutvust tehes tuleb meile ideaalne idee – mäe otsas paistab kindlus. Lähme seda avastama! Mõeldud tehtud. Meid ei heiduta, et matkavarustuseks on plätud ja kleit, see paistab ometi ligidal olevat.

Montenegro, Kotor - lõputult trepiastmeid, mida mööda saab tunde ronida. Foto: Kristina Herodes

Aastaid mägesid roninud tüübile sellist naiivsust muidugi andeks anda ei saa, olgu ta pealegi blond. Nii me siis marsime – mööda lõputuid treppe, hing paelaga kaelas, ja kindlus ei kavatsegi ligemale tulla. Päike kütab lagipähe ja kuuma on 35 kraadi. Õnneks on ühes varjulises paigas end sisse seadnud nutikas kohalik poiss Miloš, kes müüb halvasti ette valmistunud ronilistele vett ja fantat. Hingame kergendatult. Aga teekond on veel oi kui pikk ees...

Kui me viimaks üliväsinuna kohale jõuame, tervitavad meid varemed, lipp ja vali metal-muusika. Ühes paekivist keldris on paar kohalikku koopameest kõlariga. Midagi muud polegi. Altpoolt paistis isegi põnevam. Vaated on selle eest võrratud, kaunis Kotor ühes lahega on igas suunas kui peo peal.

Vaated mäe otsast on tõesti võrratud. Foto: Kristina Herodes

Montenegro jätab meile kustumatu elamuse ja süüdi on selles eeskätt kindlasti Balkani temperament – inimesed on sedavõrd suhtlusaltid ja soojad. Venekeelsed külalised kutsuvad seda paika siiani Tšernogooriaks ja kes eelistab reisida sinna, kus vene keelt ei kuule, siis siin päris kindlasti kuuleb.

Itaalia mõjud on ülitugevalt tajutavad, sest olgugi Aadria meri vahel, on siit Barini üle vee vaid 263,1 kilomeetrit. Umbes sama palju kui Tallinnast Värskasse või Vastseliinasse. Ligidal. Autentse köögiga Itaalia kohta, kus pakutakse sama häid pitsasid nagu Napolis, on siin imelihtne leida. Ja mingi soojemat sorti teineteisemõistmine seob väikeste riikide rahvast – Montenegro rahvaarv on poole pisem isegi meie armsast Eestist. Igal juhul läheb see südamesse, kui reisil äsja kohatud inimesed kallistavad ja üksteise võidu pakuvad, et võin ise teid lennujaama visata. «Palun, tulge varsti tagasi, me mäletame, me ootame!» Armas.

Montenegro, kasse austatakse kõikjal. Foto: Kristina Herodes

Kuidas Montenegrosse saab?

Soodsaid otselende Tallinnast pakuvad näiteks LOT ja AirBaltic

Reise korraldavad ning tšarterlende pakuvad GoTravel, Coraltravel, Estravel jpt.

Kommentaarid (3)

Soodne mereriik, kus saavad kokku Itaalia maitsed ja slaavi temperament (3)

Disko pitsabaaris

Meie lemmikud baarid ja restod

Igal rannal oma nägu

Kaks blondi ja kindlus

Kuidas Montenegrosse saab?

Märksõnad

Teised ajakirjad

Soodne mereriik, kus saavad kokku Itaalia maitsed ja slaavi temperament (3)

Samal teemal

5 GALERIID ⟩ Parimad paigad puhkamiseks, mis eestlastele väga sobivad, aga mida turistid ei tea

Disko pitsabaaris

Samal teemal

EESTLASTE LOOD ⟩ «Kellele siis ei meeldiks?» Noored mehed jooksevad endast vanematele naistele tormi

Meie lemmikud baarid ja restod

Samal teemal

PALKMAJA KÜNKAL ⟩ Unistuse täitnud raadiohääl Henri Laumets: kõik arvasid, et see on halb idee (2)

Igal rannal oma nägu

Kaks blondi ja kindlus

Kuidas Montenegrosse saab?

Märksõnad

Teised ajakirjad