L, 1.03.2025

NAISTEJUTUD ⟩ Toomas Volkmann: «Kui sa ei näe fotol hea välja, siis on süüdi...»

Toomas Volkmann ja Kristinka. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Kristina Herodesajakirjanik

Andri Allase-spordi suunajuht

Rene Henri RandProdutsent

Konstantin Sednevfoto- ja videoreporter

1. märts 2025, 11:00

«Enamik pilte meie ümber on halvad,» ütleb legendaarne tippfotograaf Toomas Volkmann. Ja tal on õigus – kõiki neid teeseldud, filterdatud ja igasuguse sisuta pilte pole mingit mõtet teha. Need on valelikud poosid. Aga me teeme siiski, sest teised ju teevad! Ja elu ilma meeldimisi lunimata tundub vaat et võimatu.

Küllap hakkavad hea pildi parameetrid meil lihtsalt meelest minema. Tuletame need siis meelde! Vaata saadet 390 ja tee edaspidi palju paremaid pilte.

Vaata uut osa «Naistejutte»! Piltide teema läheb uskumatult tuliseks.

Selles loos saad teada:

milline pilt on halb;
milline pilt on hea;
mis on pildi tegemise mõte;
kuidas see maailm on ajas muutunud;
mis on see tabamatu miski, mis kaadri põnevaks teeb;
avaldame femme fatale saladuse;
avaldame palju tarkusi ja tehnikaid tipptasemel fotograafi maailmast, mida enamik ei tea, kuid millest on palju abi.

Toomas Volkmann on legendaarne fotokunsti talent, kes on pildistanud enamikku Eesti tippmodelle, staare ja teisi ajastule olulisi ikoone. Tema teadmistelaegas on puhast kulda täis ja täna me avame selle – saa kõigest osa!

Vaata kindlasti ära terve saade – vahetud emotsioonid on ainult pildis.

Naistejutte saad endiselt ka kuulata – see võimalus alati jääb!

Millised on head pildid ja millised on halvad pildid? Head on need, kus on palju laike? Paradoksaalsel kombel võivad need olla just eriti halvad pildid. Ja halva-pildi-viirus levib mühinal, sest teisedki soovivad saada palju laike. Vestlus Toomas Volkmanniga aitab heal ja halval taas vahet teha ning päästab pimedaks jäämise riskist.

Toomas Volkmann räägib saladustest, mida foto endas peidab. — Toomas Volkmann räägib saladustest, mida foto endas peidab. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

See, miks pilte tehakse, on ajas tohutult palju muutunud, kuidas?

See on tõsi. Tihti me isegi ei mõtle, miks me pildi teeme, kas ainult selleks, et näidata. Pildi ja eriti portree üks väärtuslikke omadusi on mingisugune salapära, natuke morbiidne alatoon. Selles ei ole mitte midagi halba, vaid see on pildile omane, see on lihtsalt fikseeritud hetk. Ja see jääb sulle igaveseks. Ajast aega on pilt alati kallis olnud, neid ei tehtud palju.

Selle koha peal on maakera tagurpidi saltot visanud – foto ei ole enam üldse kallis, igaüks saab neid teha ja öelda enda kohta fotograaf.

Jah, aga tarvis on reaalset oskust. Nagu öeldakse, ars longa, vita brevis (kunst on pikk, elu lühike – K.H), siis see ars ei tähenda mitte kunsti, vaid see tähendab oskust. Millegi päriselt selgeks õppimine on hästi pikk protsess ja elu jääb selleks lühikeseks. Need oskused, mida vajas fotograaf enne digifoto tulekut, nõudis tohutult palju, pidid oskama stuudios pildistada, vabas õhus pildistada, kiiresti reageerida valgusele, varjule, pilvedele, päikesele.

Praegustel kuulajatel-vaatajatel on ka huvitav teada, et materjal oli väga kallis. Selleks et teha 12-leheküljeline moeseeria, oli mulle ette nähtud 3 või 4 rulli filmi, igas 12 kaadrit. Iga hetk on väga täpne. Olen pildistanud 35 aastat.

Mis on hea foto saladus?

Ma tahaksin minna tagasi oma lapsepõlve. Seal on kaks aspekti, mille järgi fotot hinnata. Toona ei pildistatud ka eriti palju. Pildid, mis tehti, olid kas 1. september või näärid, mingi oluline hetk. Need kindlasti pandi albumisse ja lapsed ei tohtinud neid katsuda, albumeid hoiti luku taga. See oli väga pühalik hetk, kui need võeti välja ja näidati, kuhu elu kedagi on viinud. Ja sellist kommet fotosid raamida varem ei olnud. Foto oli ja on tänaseni salapärane.

Toomas Volkmanni loomingule on omane, et igas kaadris peitub lugu. — Toomas Volkmanni loomingule on omane, et igas kaadris peitub lugu. Foto: Toomas Volkmann

Üks põhjus vanematel piltidel on muidugi tehniline kangus, sa pidid pidama vastu 2–3 sekundit, aga samas pidid minema üle ajalise piiri igavikku. Just see kohalolek on juba minevik ja see aspekt mulle fotos hästi meeldis.

Pildistamine tegeleb täna tegelikult inimese füsioloogiliste, sotsiaalsete ja mentaalsete eneseparandusega. Toomas Volkmann

Inspiratsioon

Fotokunsti maailma horisonti hoiab avarana Fotografiska, kus saab näha maailma tipptegijate näitusi. Toomas Volkmanni näitus «Täis minevik» sama katuse all püstitas publikurekordeid.

Ütleme otse, Instagramis näeb palju võltsi ja halba maitset. Pilte, kus inimene alandub objektiks, sisu kaotab tähenduse vormi varjus, hing ja lugu ununevad sootuks ning miski pole tõeline. Seda pidevalt nähes nüristame oma pilku, meeli ja mõtestamise võimet. Tõsi, ka sotsiaalmeediast leiab head ja andekat, kui osata otsida. Siiski tasub hoida silmad avatud ja kriitikameele täie tervise juures, massiliselt korduv halb ei tähenda veel, et see oleks hea.

Toomas Volkmanni näitus «Täis minevik» Fotografiskas 2023. — Toomas Volkmanni näitus «Täis minevik» Fotografiskas 2023. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti läbi 100 silmapaari. — Eesti läbi 100 silmapaari. Foto: apollo.ee

Eesti läbi 100 silmapaari

Toomas Volkmanni fotoraamat sajast eestlasest, mis valmis Eesti Vabariigi 100. juubeliks. Imelised portreed ja pikki lugusid jutustavad silmad. Inimesed raamatus on üheaastasest 100-aastaseni. Paralleelselt, läbi iga portreteeritava silmade ja lugude, tutvustame ka Eestit ennast kui ainulaadset paika, asukohta maailmakaardil, kust me pärit oleme, kus me elame. Nõnda leiab sellest tähendusrikkast raamatut ka sada Eestimaa paika. Pilte täiendavad lühikesed tekstid eesti ja inglise keeles. Inimese ja koha lugu. Eesti lugu ühe sajandi lõikes.

Mõistan. Mul on endal üks naljakas kiiks. Kui pildistatakse, ma ei hinga. Ja siis tütar ütleb, et hei, see pole röntgen. Tajun kuidagi, et elu peatub selles hetkes.

Vaata, antropoloogid räägivad, et kui minna džunglirahvaste juurde, siis nad keelduvad pildistamisest. Nad kardavad, et hing võetakse sinna sisse.

Aga äkki ongi nii? Äkki hoopis meie teeme siin väga suurt valearvestust, kui pillume kogu maakera oma pilte täis ja internetist võib sind tuhandetes koopiates leida?

Jah, kes teab. Mis on selle foto igavik, salapära, vihje reaalsusele? Foto loomulikult kirjeldab kõige paremini. Sellepärast ma nimetangi fotoks seda, mida pole töödeldud paljude filtritega.

Aga mis on fotode pühendumus ja eesmärk tänapäeval? Ma arvan, et isegi põhiline osa fotodest tehakse sellepärast, et see kohe üles laadida sotsiaalmeediasse.

Toomas Volkmann soovitab peatuda ja mõelda, miks me selle pildi teeme? Mis lugu see jutustama jääb? Ja julgustab olema ehe, mitte liialt kammitsetud-kontrollitud. — Toomas Volkmann soovitab peatuda ja mõelda, miks me selle pildi teeme? Mis lugu see jutustama jääb? Ja julgustab olema ehe, mitte liialt kammitsetud-kontrollitud. Foto: Toomas Volkmann

See on alati kureeritud reaalsus ehk siis ma tahan presenteerida ennast endale meelepärasel moel. Ja ainult sellel moel!

Ja see ongi tegelikult üks häda ja viletsus! Kui vaatad sotsmeedias, kuidas nad ennast presenteerivad. Ma võiksin ühe käe sõrmedel lugeda üles need näoilmed, poosid, mida võetakse, pluss veel filtrid. Ma ei oska seda hinnata. Minu jaoks väljendub selles teatav hirm.

Varem olid inimesed tehnilistest võimalustest kammitsetud, tänad teevad sama sotsiaalsed normid. Tänapäeval on kõik võimalik, aga enamik valib miljonitest võimalustest vaid selle, mida kõik teisedki teevad, ühe käe sõrmede pealt.

Miks me oleme hangunud formaati, mida kõik kopeerivad, kas teistmoodi olla on tabu?

See on kummaline jah. Seal peab olema mingisugune hirmutunne, et sind võidakse ära kasutada. Paradoksaalselt oleme jõudnud tagasi metsarahvaste juurde – kardame, et hing varastatakse ära, kui sind pildistada väljaspool teatud raamistust. Hirm, et võidakse naeruväärseks teha.

Toomas Volkmann teeb asja selgeks, millised pildid on head ja millised halvad. Võti on sisus, pühendumises, eheduses ja teadvustatud eesmärgis. — Toomas Volkmann teeb asja selgeks, millised pildid on head ja millised halvad. Võti on sisus, pühendumises, eheduses ja teadvustatud eesmärgis. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Aga teeme asja selgeks – millised pildid on head pildid? Ja millised halvad pildid?

Ma tihtipeale olen mõelnud, mis on selle pildistamise mõte nüüd üleüldse. Ühe hetke minevikust projitseerimine igavikku. Aga täna mul on tunne, et pildistamine tegeleb tegelikult sinu füsioloogiliste, sotsiaalsete ja mentaalsete eneseparandusega.

Mina tuleksin ikkagi vana hea fotograafia juurde tagasi, kus fotol oli väärtus ja tseremoniaalne tähendus. Kunstipärasel portreel peab olema sügavust, seal peab olema lugu sees. Pilt ei saa töötada ainult koos selgitustega, kui püüad rääkida verbaalselt fotot huvitavaks, siis see foto ei ela. Hea foto kõneleb ise, loob konteksti ja loo.

Minu jaoks on hea foto selline, kus ühes kaadris on terve film või lugu. See ei pea olema lõpetatud, aga ta peab vähemalt algama ja kutsuma kaasa mõtlema.

Võrdlus filmiga on huvitav. Fotos peab lugu toimuma selle raami sees. Aga filmis vastupidi, ekraanil toimub miski, aga sa tead, et seal raami taga toimub veel väga palju. Fotol seda võimalust ei ole. Sul on see üks ainukene üks kuuekümnendik sekundist, mis on igavene. Hea foto peab provotseerima, aga olema ka saladus.

Provotseerimise juures tahan natuke peatuda – täna peame normaalseks paljastusi, mis vaid mõne aasta eest olnuks ennekuulmatud. Aga mis on hea provokatsioon?

Seal peab olema teatav mõõdutunne. Hea foto ei tohi kasutada klišeesid, mida enamik kasutab. See on sama asi nagu moega, sa pead olema alati moest natukene ees.

Toomas Volkmann ei tee lihtsalt pilte, ta jutustab legende. Need tundlikud perekonnaportreed Mart Haberist emaga ja Beatricest tütrega kätkevad kaadrisse terve maailma. — Toomas Volkmann ei tee lihtsalt pilte, ta jutustab legende. Need tundlikud perekonnaportreed Mart Haberist emaga ja Beatricest tütrega kätkevad kaadrisse terve maailma. Foto: Toomas Volkmann

Ei tohiks teha seda, mida kõik teevad?

Absoluutselt ei tohi korrata! Ma ei saa ette heita, kui inimene kasutab fotot selleks, et anda endale kindlust. Samamoodi, nagu sa vaatad ju ometigi peeglisse. Lavakas õppides külastasime ühe diplomitöö jaoks pimedaid. Nad ei osanud oma nägu absoluutselt kommunikeerida, lihtsalt sellepärast, et nad polnud end kunagi näinud. Tagasipeegeldus on vajalik.

Kui me nüüd kitsendame seda asja, siis foto abil on võimalik kompenseerida oma teatavat seksuaalsust. Mis on tüüpiline: naistel lähevad tuuled hästi suureks, liigselt rõhutatakse rinda ja tuharaid. Ennast seksikana tundev naine seda ei teeks.

Ma olin siiamaani teadmatuses, miks seda tehakse.

No me räägime naistejutte – pildistades olen seda küll kogenud, et kui rinda suurendada mõõdukal määral, siis see tegelikult ei riku sinu keha harmooniat.

Aga huultega on ikkagi asi väga karm – kui huuled muutuvad herilase käest nõelata saanud õnnetuseks, siis see muudab kogu näoilme! See lükkab näo täis. Huuled on väga tundlik koht, mis tegelikult defineerib selle inimese kordumatust ja karakterit. Kui mõtleme kuulsatest modellidest, siis neil on pigem väiksemad huuled. Näiteks Carmen Kass.

Carmen Kassi edu taga on tema moonutamata, loomulik ilu ja võimas isiksus. — Carmen Kassi edu taga on tema moonutamata, loomulik ilu ja võimas isiksus. Foto: Konstantin Sednev

Kitsam huul näeb välja aristokraatlik ja intellektuaalne.

Absoluutselt. Ja fotoga veel selline asi, et kui sul on keskmisest suuremad huuled, siis sul on oht jääda vaat et koomiliseks. Eri rasside geneetilises fondis on ka erinevad huuled, mis sobivadki neile kõige paremini.

Lootes ennast ilusamaks teha, on mõni kaunitar oma karakteri tegelikult hoopis ära peitnud ja seda on valus vaadata?

Seda on väga valus vaadata, kui see õnnetus on juhtunud. Ma tõesti saan aru, et kui katus hakkab varisema, siis sa pead seda toestama. Ma mõistan väikesi lõikeid ja tõstmisi, ma ei näe selles midagi halba. See on seni hea, kuni ta toetab sind, sinu endist mina.

Aga et sa disainid ennast ümber… Tänapäeval räägime isegi nii-öelda progressiivsetest noortest, kes arvavad, et keha on mingi ripats, mida võin lihtsalt ümber lõigata, ümber teha, sugusid vahetada. Ise otsustan, mida ma oma kehaga teen. Sellest on kahju!

Aga miks inimesed seda teevad? Mida nad loodavad saada või kompenseerida?

Siin on selline vastuoluline asi. Ühtepidi meil on ju kõik lubatud, vabadused kätte antud. Teistpidi hoiavad inimesed kinni sellest, mida kõik teevad, alateadlik tribalism.

Nagu mingisugune hõimu esteetika?

Pluss trend. Kui ma vaatan neid suuri huuli, siis neid on üle 10 aasta tehtud, see jama võiks juba lõppeda. Täna sõidad trammis Kopli poole, vaatad inimesel on kesised riided seljas, ta pole teab mis maitsekas, tema sissetulek ilmselt ei luba seda, aga tal on ikka need tohutud huuled! Ta elab selles pisikeses mullis, kus selline välimus on norm, ainuvõimalik.

Toomas Volkmanni seeria Mirtel Pohlast. Tippfotograafi sõnul on huuled karakteri oluline osa ja moonutatud suurte huultega nägu on väga raske pildistada. — Toomas Volkmanni seeria Mirtel Pohlast. Tippfotograafi sõnul on huuled karakteri oluline osa ja moonutatud suurte huultega nägu on väga raske pildistada. Foto: Toomas Volkmann

Paljude trendide lätteks on siiski primitiivsed instinktid, inimesed teevad seda, mis annab neile eelise paaritumisel. Vähemalt peab püsima usk, et selline eelis saadakse.

Või on seal on tegemist fetišismi ja autofetišismiga. Tegelikult ma arvan, et see mehhanism on veel peenem ja mitmetahulisem, et selline suurte huulte fenomen sai tekkida. Tehes need suured huuled, ma tunnen, et olen vääriline. Ja kui mehele see meeldib, saab ka tema ennast väärilisena tunda.

Kui ma võiksin fetišismis iseennast süüdistada, siis mulle kindlasti meeldivad kõrged kontsad. See annab mingisuguse staatuse, hoiaku, kuidas inimene kõnnib.

See on ilus seda enam, et mugavad, kiirustavad ja lohakad hoiakud kogu aeg kumuleeruvad. Aina vähem on neid, kes kontsa kanda oskavad.

Mulle tuleb sellega meelde Vivienne Westwoodi ütlus: «Mood ei saagi olla ei praktiline ega mugav!» Aga mis on juhtunud? Need pidžaamad ja trikotaažpüksid, millega koroona ajal looberdati kodus ringi, on tulnud nüüd tänavale. Kas ma saan süüdistada neid noori, kes kaks aastat järjest kandsid kodus neid hirmsaid sipupükse? Põhimõtteliselt see on nende elu. Ja kui keegi ei pane sel hetkel paika, ei näita, et on olemas vorm, värv, provokatsioon ja intelligentne provokatsioon, siis sa kaotad need kvaliteedid. Tagasiteed sealt ei ole.

Toomas Volkmanni tähendusrikkad ja ootamatud kaadrid. — Toomas Volkmanni tähendusrikkad ja ootamatud kaadrid. Foto: Toomas Volkmann

Mina isegi saan aru – kui inimene on teel oma isiksuse leidmise poole, siis teatud sarnasus toetab. Loob kuuluvustunde ja hoiab grupis ära palju konflikte.

Seal on jälle seesama hõimlikkus. Hõimu reeglite järgi peab käituma! Jällegi vastuolu, sul on justkui kõik lubatud, aga tegelikult ei ole midagi lubatud. Võid olla nii jäme, et kõht kukub värvli peale, aga see ei takista sul absoluutselt kanda seda natuke naba paljastavat pluusi ja laupükse mida kõik kannavad. Minu silmis on uus puritaanlus tagasi.

Kui anda inimestele täielik vabadus, aga võtta ära tugipunktid ja väärtused, siis võib nii juhtuda. Aga läheme tagasi foto juurde – palun üht vettpidavat soovitust, kuidas teha paremaid pilte?

Lõpetage nende suurte filtrite kasutamine! Ärge moonutage ennast. See on kõige lihtsam viis jääda pimedaks. Kõike seda saab teha erinevate objektiividega, valgusega, nurkadega. Sa saad iga kord erinevas valguses täiesti erineva inimese kätte. Filtrile toetub see, kes ei oska ise fotografeerida niimoodi, et näeksid fotol hea välja.

Et kõike seda, mis filter «parandab», saaks teha iseendaks jäädes ning lihtsalt valgust parandades?

Kui me oleme jõudnud valguseni, siis minu soovitus on pildista naturaalses valguses. Ilma filtriteta või minimaalsete filtritega. Kõige paremad pildid tulevad siis, kui päike on umbes nelikümmend viis kraadi, näiteks suvel varahommikul või õhtul. Tuledki kell viis üles.

Kui sa võrdled valgust õhtul ja hommikul, siis hommikuvalguses on hästi palju sinist ja roosat. Õhtul sinna tuleb oranž, selline magenta, lilla. Sa pead seda teadma, et õhtuvalguses isegi varjud muutuvad lillaks.

Valgust võiks elus igal pool arvestada. Näiteks kohtinguks ei tasu valida kohta, kus kohtvalgused tulevad ülevalt ja alt – sa näed seal välja nagu õudusfilmis! Silmade all sügavad koopad.

Toomas Volkmann ütleb: «Ma tantsin valgusega ja kui see tants on tehtud, siis on ka pilt käes.» — Toomas Volkmann ütleb: «Ma tantsin valgusega ja kui see tants on tehtud, siis on ka pilt käes.» Foto: Toomas Volkmann

Nii et kui tuleb halb pilt, ei ole sul halb päev, halb meik või ise kole – kui sa ei näe fotol hea välja, on süüdi valgus!

See on sageli nii. Mille pärast ma näen nii palju vaeva valguse sättimisega? Ma muudan tegelikult valguse dünaamikat sessiooni käigus. Kogu aeg mõtlen, et ma tantsin valgusega, ja kui see tants on tehtud, siis on ka pilt käes. Tihtilugu tundubki modellile, et mida ta nüüd teeb ja millal ta ometi pildistama hakkab. Oleme kinni trafaretis, et tuleb fotograaf ja kohe tulistab hästi palju. Aga milleks teha tuhandeid pilte, millest ühelegi sa pole keskendunud, kui sul on vaja ainult ühte tähendusrikast kaadrit? Parem keskendu kohe. Milleks toota digiprügi? Mulle meeldib mõte, et valid parima kaadri välja ja kõik teised kaovad.

See, mis välja tuli, on lausa üldine elutõde – meil võiks olla enne suund, kui kuhugi minema hakata. Pildistades ka võta aega mõelda, mida teed, kuidas ja miks. Nii kaamera ees kui kaamera taga.

Minu isiklik kogemus on see, et ma kui ma pildistama hakkan, siis joonistan idee üles, kirjutan välja detailid, ma tean, mida tahan saada. Mul on need asjad märkmikus olemas, ma ei lähe lihtsalt tühjana kohale. Me loeme palju, näeme, mõtleme, aga kui üles ei märgi, siis unustame ära.

Valmistage ette, mida tahate saada, mis on see eesmärk. Läbimõtlemata kiired pildid on tihti kõige kulunumad pildid. Inimestel on umbes viis sisseharjunud ilmet. Mina püüan juba algul paigutada ennast ja seda inimest sellesse raami, et tal oleks selge –täna, selles valguses, neid viit klišeelikku asja ei toimu.

Rääkides filtritest ja rääkides näost – inimese omapära tekib sealt, et nägu pole kunagi proportsionaalne. Kui tõmbad keskele joone, on näopooled erinevad. Väga paljud ütlevad, et kui on hästi proportsionaalne nägu, siis oled väga seksapiilne – ei ole! Ilu tähendab seda, et sul on mingi saladus, aga saladus tekib alati siis, kui üks näopool ei vasta teisele. Kui kaks poolt on identsed, ei ole seal mitte midagi huvitavat! See on nagu mingisuguse Frankensteini tegemine.

Portreede unikaalne ilu tuleb näopoolte erinevustest. «Saladus koosneb pisikestest detailidest.» — Portreede unikaalne ilu tuleb näopoolte erinevustest. «Saladus koosneb pisikestest detailidest.» Foto: Toomas Volkmann

Sama kehtib ka Eesti edukaimate modellide kohta. Nad ei ole keegi identsete näopooltega. Ja me astume täiega ämbrisse, sest filter ühtlustab meie näopooled ära.

Erinevates kultuurides on ilu mõiste erinev. Näiteks Jaapanis või Koreas on ilus daam selline, et üks silm peab olema teisest natuke loium. See annab sellist salapära, sa ei saa tegelikult aru, kumma silmaga ta sind vaatab.

Kui me räägime Vana-Kreeka või Rooma skulptuuridest, kui vaatame Aphrodite graatsilist kuju, siis tal on üks silm selgelt väiksem kui teine. Veetluse loobki see õrn asümmeetria, inimlik saladus koosneb pisikestest detailidest.

Kui nüüd võtame kokku hea pildi tunnused – tea oma lugu, armasta ebatäiuslikkust, ära korda klišeesid. Mitte midagi ei muutu maailmas, kui sa teed kahesaja tuhandendat korda sama pildi lisaks. Väärtust sa tegelikult ei loo. Võid küll saada sõprade laike, sest nende aju on treenitud sarnast asja nägema ja tuttav tundub meeldiv, aga...

...see võib olla ka kaastundlik. Iga foto on tegelikult nagu mingi risttee. Kujuta ette, et oled sattunud seitsme tee risti peale ja sel hetkel üles võetud. Sa tegelikult ei tea, kust see inimene on tulnud ja kuhu ta läheb, see on nagu üks kuuekümnendik sekundit, tuhandete võimaluste hetk. Fotol on halastamatult üks kaader.

Toomas Volkmann aastal 2000. Mees on pildistanud tipptasemel kogu elu ja tunnetab seda maailma sügavuti. — Toomas Volkmann aastal 2000. Mees on pildistanud tipptasemel kogu elu ja tunnetab seda maailma sügavuti. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Räägime nüüd halastamatult ka sellest, mida kuulajad küsisid. Millised on pildid, mida 35-aastase staažiga tippfotograafi silmis oleks parem üldse mitte teha?

Tegelikult me veidike juba näitasime seda. Kõik need sotsiaalmeedia klišeed, sa pead kindlasti võtma ennast natuke külje pealt, isegi portrees. Sa pead näitama teatud nurga alt tagumikku, sa pead büsti presenteerima väga tugevalt ja jälle need huuled…

Kui me räägime väärtuslikust fotost, no kui palju sa näed tegelikult häid portreesid, mis hüsteeriliselt naeratavad? Selline ameerikalik hambapastanaeratus tähendab sotsiaalpsühholoogiliselt ju hoopis kaitset. Näiteks karjudes, väga suures valus ja ängis väljendub see näos täpselt samamoodi.

See on nagu maksimaalselt lõpuni viidud mask. Sealt ei saa mitte midagi muud välja lugeda. Ma arvan, et kui on seltskondlikud pildid, sellised mööduvad lõbusad asjad, las need olla. Aga kui mõtlete portree peale, siis need ühesugused naeratused löövad pildi lihtsalt täis, sa ei saa sellest naeratusest üle ega ümber. Väga harva juhtub see, et hakkame laginal naerma, see on harva aus.

Aga kui vaatad neid sotsiaalmeedia pilte, kui palju on seal lihtsalt seda kõige korduvamat proportsionaalset naeratust! Tegelikult loomulik naeratus tuleb nii, et üks suunurk läheb üles varem kui teine. See ei lähe võrdselt tegelikult. Kui sa tahad meeldivat või heatahtlikku portreed saada, siis palun ära tee seda täisnaeratusega!

Seal taga peab orgaaniline füsioloogiline protsess käima, sa naeratad siis, kui hingad kõigepealt sisse ja väljahingamisel puhked naerma. Sa ei saa sissehingamisel naeratada, siis tuleb mingisugune krampis nägu tegelikult.

Toomas Volkmann hindab spontaanset rõõmu, aga hoiatab mehaaniliste naeratuste eest. — Toomas Volkmann hindab spontaanset rõõmu, aga hoiatab mehaaniliste naeratuste eest. Foto: Toomas Volkmann

Mis see kõige hullem naeratus on, kas see, kus sa ei tunne kübetki rõõmu, aga lihtsalt lükkad hambad välja?

Jah, see. Kui ma lavakas õppisin, siis üks tuntud fotograaf tahtis minust portreesid teha. Ja olla modell nii kuulsale fotograafile, loomulikult see tõmbas natuke krampi. Ja mida ta kogu aeg laskis teha – lõdvestuda! Purista, raputa nägu. Ma ei saanud ise absoluutselt aru, kui ma krampi läksin.

Ka see on ju hea soovitus! Igaüks võib ju seda kõike teha, nägu läheb taas oma loomuliku vormi ja saadki hea pildi.

Läbi hingamise sa lõdvestad ennast ja saad kätte selle oma orgaanika.

Emotsioone on ju kaugelt rohkem kui need vähesed, mida endale lubame. — Emotsioone on ju kaugelt rohkem kui need vähesed, mida endale lubame. Foto: Toomas Volkmann

Mis veel on halva pildi tunnused?

Väga populaarne on kehastada femme fatale't. Aga see on väga peen kunst. See on seotud seksuaalsusega, see on daam, kes tuleb uksest sisse ja kellele kohe koonduvad meeste ülistavad ja naiste kadestavad pilgud. Ta on nagu nael, mis pistetakse seina. Konks on aga selles, et ta ei ütle kunagi ühtegi lauset lõpuni välja. Tema ilmumise konstruktsioonid on alati ootamatud ja salapärased, tal ei ole mitte ühtegi hüüumärki, ainult kolm punkti...

Ehk ei teata, et just loo rääkimata osas peitub põnevus ja toimub fantaasia. Meile tundub, et näita ära, seleta üle ja lülita armsa vaataja aju üldse välja. Kuid femme fatale puhul sellist asja ei ole.

See, mis ta jätab ütlemata, tundub alati ohtlik. Tema võit ongi see, et sa ei tea, kust ta sind ründab. Femme fatale on alati seksapiilne, aga see on selline külm seksapiil, mis ei anna eales tegelikult kätte.

Saatuslikud naised ei vanane. Jumal kui fataalsed naised on vanakooli näitlejannad, viiekümnendates, kuuekümnendates, isegi seitsmekümnendates. Mul on kurb vaadata Madonnat – tal suur häda vananemisega. Ma olen kolm aastat arstiks õppinud. Kui keegi võitleb vananemisega, vaatan teda nagu hädas inimest. Milline raiskamine on see, et ta ei vanane huvitavalt.

Toomas Volkmann on veendunud, et aastad muudavad isiksuse vaid huvitavamaks. — Toomas Volkmann on veendunud, et aastad muudavad isiksuse vaid huvitavamaks. Foto: Toomas Volkmann

Väga armas, et Madonna just meie näiteks on, tema vaevalt solvub. Eks ole meil Eestiski neid näiteid, kui aastad lisanduvad, siis oodatakse, et fotograaf need ära silub.

Aga tead, väga professionaalne kaanefoto tegemine, eriti kui daam on nelikümmend pluss, siis sa ei saa kunagi panna täisfiltrit peale, et lükkame pilve näkku talle. Sa lähened inimese näonahale millimeeter haaval ja võtad ainult pisikesed kortsukesed. Diskreetselt. Sul peab alles jääma normaalne nahapind, tihtilugu jäetakse alles ka mõni pisike defekt, mis jätab sellise mulje, et ma ei ole mitte midagi seal teinud.

Kas see ongi halb pilt, mis on nagu liiga ära šopatud?

Jah, kui see on kohe näha, mis on nagu hulluks läinud. Seal kaob ära see fantastiline viga, millest algab lugu.

Kui narratiiv meeldib, siis tasub ehk ka mõelda enne, kas see roll, mida mängima hakkad, on sinus olemas. Teesklus on naeruväärne. See lugu võiks tulla sinu seest, mitte sinust väljast. Mõni heatahtlik hoiatus või soovitus veel?

Pühendage pildi tegemisele mingi aeg, et oleks üldse mingisugused hetked, mida tahate tõesti teadlikult jätta. Et foto ei oleks ainult selline füsioloogilise iha pikendus. Või hirm, et see hetk läheb ära. Pole vaja pilte, mida ma iial ei vaata, see pilves olev pilt, ta jääbki sinna. Parem valmistada ette mingisugune pilt, mille puhul sa tunned, et see on see pilt, mida ma tõesti tahan, millel on tähendus.

Ja siis astuge kaks sammu tagasi, vaadake kiiresti üle, mis sel päeval pildistasite, ja siis pidage kolm päeva vahet. Mida mina teen tavaliselt, ma ei tea, kas see teiste puhul ka töötab. Siis tekib distants sellest pildist ja sa ei vaata enam, «kas ma ikka näen seal hea välja», vaid vaatad seda kui täiesti võõrast inimest. Sa näed selgelt, kas seal on jutustus.

Enne pildi tegemist võid ju peegli ees vaadata, mis seal võib sündida või kuidas sa tahad välja näha, aga peegel on üks kurjavaimu halb kaaslane! Peegel tegelikult pöörab su ringi. Pärast vaatad pildi pealt, et midagi on täiesti valesti, sest peegli peal ma nägin hoopis teistmoodi välja. Tähtis on ikkagi see, et vaatad ka ennast kui võõrast inimest.

Suur kontrollivajadus on stressiallikas ja ka vahel ohtlik teekond halva pildini. Soov näha välja oma teatud parameetrile vastav. Iga asi, mis sellest pisutki kõrvale kaldub, tundub kohe defekt. Aga see võib-olla just see koht, kus see lugu algab.

Soovitus veel, mida ma ise kasutan, mulle meeldivad hästi selged kompositsioonid. Lihtne on keha tööle saada, kui sul on mingid punktid, kuhu toetuda. Kõige keerulisem on tühi stuudio ja pealaest jalatallani üles keegi võtta. See tähendab, et sul ei ole mitte mingit abi, põhiliselt näed, et inimene võtab kolme enda kõige tuttavamat poosi ja sellest ei tule pilti.

Toomas Volkmanni fotokunst. — Toomas Volkmanni fotokunst. Foto: Toomas Volkmann

Kuidas siis aidata?

No näiteks laua taga või tooli peal sul on mingi konkreetne tugi olemas ja selle vahel hakkad mängima. See tähendab, et nende konkreetsete punktide vahel sa pead leidma selle lõdvestuse.

Taas üsna hea ja kasutatav nipp. Meid aitab see, kui pühitseme seda hetke ja tõesti tuleme kohale – väga tavaline on olla laiali. Aga ära võta liiga tõsiselt, kramp ja pinge pole ka hea.

Jaa, selles on omajagu tõde. Pildistasin Lembit Peeglit, kelle suur näitus on Fotografiskas praegu üleval. Tegin 300 kaadrit, kahes erinevas setis, aga parim pilt tuli päris alguses, kus ta veel ei olnud nagu päris valmis, ei olnud veel tardunud. Fotos peab olema seesama seitsme tee rist alles, punkt kus sul on kõik võimalused.

Elu peab olema alles jah, seda ei tasu ohverdada täiuslikkusele.

Kui me lihvime, lihvime ja lihvime, siis seda, mis ma esimesel hetkel saan, sealt ei tule enam. Sellepärast, et me oleme kokku jooksnud.

Samas, kas pilt peabki olema lihvitud? Elu ise kunagi ju seda ei ole ja ka hea foto seda ei ole. Aitäh, Toomas. Me käisime päris huvitava teekonna – igaüks, kes soovib, leiab siit teeviidad, mis aitavad heal ja halval pildil vahet teha.

Vaata ka saadet, saad sellest teemast veelgi sügavamalt teada.

Toomas Volkmann oma näituse avamisel. — Toomas Volkmann oma näituse avamisel. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kes on Toomas Volkmann?

Eesti fotograafia loos kuulub Toomas Volkmannile eriline roll. Just tema äratas noores riigis ellu moefotograafia, andis portreefotodele uue näo ning peitis staatilistele kaadritele talletatud sekunditesse tervete filmide pikkusi narratiive.

Toomas Volkmanni piltidesse lugude ja draama peitmise võimet toetavad õpingud lavakunstikateedris. Kuid teater peale lõpetamist teda ei tõmmanud, kutsus hoopis muusika, aastaid laulis ta vanamuusikaansamblis Hortus Musicus. Sügavad ning mitmekülgsed teadmised kunstiajaloost lisavad kihte tema loomingule. Fotograafiks õppis ta Londonis ja 1995. aastal Eestisse naastes sai temast oma aja mõjukaim pildilooja.

Toomas Volkmann on aastakümneid olnud stiilse ja sisusügava fotokunsti sünonüüm, mõtestaja ja looja. Ta oskab näha kaadri taha ja hingepõhja ning teeb vahet väärtuslikul ja võltsil.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 390 osa leiad tasuta siit!

Kõik «Naistejuttude» saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe DIGIAJAKIRJADEST. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

Vaata Naistejuttude varasemaid saateid:

Armsad Naistejuttude sõbrad, loome iga osa nii, et sina saaksid sellest osa just endale sobival viisil, vaadates, kuulates või lugedes. Ja suur aitäh ka selle teema küsimise eest! Millest veel saadet soovid? Sul on isiklik lugu, mida julged ka teistega jagada? Kirjuta: kristina.herodes@postimees.ee

Meie peale võid alati kindel olla, igal laupäeval uus osa kell 11.

Märksõnad

Teised ajakirjad

Tagasi üles