L, 8.02.2025

NAISTEJUTUD ⟩ Polegi patt? Eesti mehele tuleks väga kasuks, kui tal oleks rohkem...

Kristina Herodesajakirjanik

Andri Allase-spordi suunajuht

Martin Pedajafotoreporter

Simo MännisteAjakirjanik

8. veebruar 2025, 11:00

Eesti mees on töökas, tagasihoidlik, vaikne ja visa. See kõik väärib imetlust, aga tema käsi käiks nii naisterindel kui töölainel märksa paremini, kui tal oleks olemas üks loomujoon, mida on kombeks maha suruda. Kuid see pole kindlasti inimese enda huvides. Mis see on?

Nüüd saad «Naistejutte» ka vaadata! Kõik vahetud emotsioonid ainult pildis.

Räägime elutervest edevusest. Nii mõnigi tõmbab kohe nina vingu, kulmu kortsu ja teatab kiirustades: «Mina olen sellest patust puhas!» Aga on see üldse sulle endale kasulik? Palju reegleid, mis on meile naha vahele uuristatud, teenivad hoopis võimukandjate huve.

Eestlased kardavad paljusid asju. Osa hirme on kasulikud, osa kasutud ja osa lausa kahjulikud. Viimasesse kategooriasse kuulub ka paaniline hirm tunduda teistele edev. Miks see nii on? Selle müsteeriumi harutab lahti religiooniantropoloog, täiskasvanute koolitaja ja viie lapse isa Jaanus Kangur. Tal on, mida öelda – viimasel kolmel aastal on mees valitud parimaks koolitajaks.

«Eesti mehele tuleks väga kasuks, kui tal oleks rohkem edevust,» ütleb Jaanus Kangur. Ja paljudele naistele samuti. Aga mida edevus siis annab? Ja miks ning kellele oli kasulik meilt need hüved ära võtta? Madala enesehinnanguga halli massi on kergem valitseda. Tähelepanuga käib tihti kaasas mõjujõud. Tõdesid võib siit saatest välja kooruda mitu ja need on kohati ootamatud. Süveneme!

Selles loos saad teada

mis on edevus tegelikult – ei, see pole eneseimetlus, vaid hoopis midagi muud;
milline edevus on surmapatt – vastus on ehmatav;
mis vahe on heal ja halval edevusel;
miks see, mis teise juures häirib, räägib alati sinust endast;
kuidas puritaanlus meid endiselt alla surub;
mis eelised annaks eluterve edevus nii meestele kui naistele;
mitu Jaanuse isiklikku lugu, mis teemat illustreerivad;
kuidas edevuse aktsepteerimine annab loa päriselt elus olla.

Vaata kindlasti ära terve saade – vestlus ja lugu on erinevad, need täiendavad teineteist.

Naistejutte saad endiselt ka kuulata, nii Pleierist, Spotifyst, Podcast.ee kui mujalt.

Jaanus Kangur on kolm aastat järjest valitud aasta koolitajaks, hariduselt on ta religiooniantropoloog, nii suudab ta teemat avada põnevalt ja põhjendatult. — Jaanus Kangur on kolm aastat järjest valitud aasta koolitajaks, hariduselt on ta religiooniantropoloog, nii suudab ta teemat avada põnevalt ja põhjendatult. Foto: Martin Pedaja / Postimees

Sa ütlesid, et edevus on oluline teema. Miks see on nii?

Noh, ilmselt on ka olulisemaid teemasid olemas, aga mulle endale on alati meeldinud sellised mõttemängud või mingisuguste klišeede ümberkonstrueerimised. Ma ei ole kunagi leppinud valmis ideedega. Täna me elame ajal, kui edevus on selge pahe, halb asi. Ma olen ise ka selle ohvriks langenud, et mind on edevaks nimetatud. Siis mulle tundus, et seda võiks natuke mõtestada või mõelda korraks sügavamalt selle peale, et mis see täpselt on.

Mul oli selline vahva lugu, et ma andsin ühele toiduajakirjale intervjuu, kuigi söögitegemisest midagi ei teadnud tol ajal. Nüüd olen ma õppinud süüa tegema ja mulle väga meeldib.

Tegelikult alguses puiklesin vastu. Ma ütlesin, et ma ei tea sellest teemast midagi, et miks te mind kutsute. Aga sai kuidagi ära põhjendatud, et miks ma võiksin sellest rääkida. Et natuke varjata seda ignorantsust toidutegemisest, saatsin pildi, mis pidi sinna artikli juurde minema – tviid ülikonnas. Toimetaja pärast kirjutas mulle suurelt sinna artikli ette: «Tviid ülikonnas». Pildil lips ees ilusti. Pärast ütles mulle, et üks inimene oli talle kirjutanud, et ta oli suvilas vaadanud seda ajakirja ja mõelnud, et see on mingi edev tüüp, et sellel pole midagi öelda. Lõpuks luges ikkagi läbi, kuna tal polnud suvilas midagi teha. Luges läbi ja ütles, et täitsa sisukas jutt, olevat täitsa üllatunud olnud.

Võrdluseks on üks mees, kellel on seljas ülikond, lips ees. Enamik ütleb, et ta on natuke ebausaldusväärne, libe vend. Kusjuures sellest mehest on ka teine pilt, kus tal on pläru ees ja natuke salkus juustega. Teise pildi kohta öeldakse, et ta on kunstnik ja elutark mees. See on naljakas, kuidas need klišeed esinevad. Muidugi on see illustratsioon, sest tegelikkuses teeme neid järeldusi natuke teistmoodi.

Selle kohta on katseid tehtud. Näiteks kui väga korrektse välimusega inimene kerjab tänaval raha, kas talle antakse või mitte, tavaliselt ei anta. Aga kui sa oled natuke sorgus, juuksed sassis, siis antakse. Aga see töötab ka vastupidi: kui oled pikali maas tänaval korrektse välimusega, siis aidatakse püsti, aga kui sa oled sorgus ja vanade riietega, siis jalutavad kõik mööda. See on naljakas, et teeme välimuse põhjal kiire järelduse, kes väärib meie raha, toetust või abi ja kes mitte. See on puhtalt välimuse põhjal.

Otsused inimese kohta tehakse puhtalt välimuse põhjal. Seda teevad ka need, kes sellist käitumist eitavad – mitmed faktid ja uuringud kinnitavad, et just nii inimene käitub. — Otsused inimese kohta tehakse puhtalt välimuse põhjal. Seda teevad ka need, kes sellist käitumist eitavad – mitmed faktid ja uuringud kinnitavad, et just nii inimene käitub. Foto: Martin Pedaja / Postimees

Jaanus soovitab

Jaanus Kangur on sel teema kirjutanud mitu lugu:

«Edevus, pahe või voorus?» ja «Hedonism päästab planeedi»

«Enesekaastunne» Kristin Neff. — «Enesekaastunne» Kristin Neff. Foto: Äripäev

«Enesekaastunne»

Kristin Neff

Varem usuti, et kui inimese enesekindlus lakke lüüa, ootab teda parem elu. Kuid autor avastas, et need inimesed olid küll edukamad, kuid neil oli ka palju rohkem nartsissistlikke ja psühhopaatseid jooni. Nii et enesekindluse asemel on «uus jumal», mille poole õnnelikku elu soovides püüelda, hoopis enesekaastunne. Eesti keeli võiks selle kohta öelda ka enesesõbralikkus.

Raamat on äärmiselt veenev, faktipõhine ja põhjapanevate väidetega. Kristin annab nõu, kuidas vähendada ebatervet enesekriitilisust ning vältida selle halba mõju. Raamatus leiduvad harjutused ja tegevuskavad toetavad enesesõbralikkuse ja -kaastunde saavutamist ning aitavad toime tulla kõikvõimalike emotsionaalselt kurnavate olukordadega.

Neil Strauss «Mäng». — Neil Strauss «Mäng». Foto: apollo.ee

Neil Strauss

Neil Strauss leiab, et mehed kardavad näida edevad lausa sellel määral, et võtavad endalt võimaluse olemas olla ja märgatud saada. Sellega hävitavad nad ise enda šansid vastassooga suhteid luua, andmata endale sellest üldse aru.

Raamatu teljeks on lantimiskunst ehk naiste võlumise taktikad. Kuid seal on ohtralt viiteid ka sellele, mis loob ja mis õõnestab enesekindlust ja kuidas hoolitsetud välimus, mida meie protestantlikus kultuuriruumis edevuse sõnaga hurjutatakse, annab tegelikult mehele suure hulga eeliseid. Sest millist sõnumit tegelikult edastab mees, kes julgeb välimusega eristuda, naeratab säravalt, julgeb ja oskab suhelda ning ei löö araks seltskonna keskpunkti sattudes? Sõnum on lihtne – see mees on Alfa. Ja naistele see mõjub.

Ebaõiglus ja ennatlikud järeldused. Olen elus palju kordi sama kuulnud, ka enda kohta, et kui inimene tundub edev, siis tal ei ole midagi öelda.

Jah, edevusega ongi inimestel ettekujutus, et see on esiteks välimusega seotud – edevad on need, kes kuidagi hoolitsevad enda välimuse eest. Teiseks, edevus on pinnapealsusega seotud, et edevad on need inimesed, kes näevad head välja, kuid samas midagi sisukat pole öelda.

Aga miks nii arvatakse?

Ma arvan, et siin on kaks tegurit. Üks asi on protestantlik taust. Kui keegi on käinud Briti parlamendihoones, siis selle keldris on ilus, dekoreeritud saal – maalid ja igasugused seinakaunistused. Kui Oliver Cromwell võttis Briti valitsuse lühikeseks ajaks üle, siis ta võttis kõik maalid maha ja tegi sinna hobusetalli – lihtsalt võõpas kõik valgeks. Selline puritaanlik lähenemine, et igasugune kaunistus või esteetika on vähese väärtusega ja halb.

Teine asi, ma arvan, et ka tänasel päeval, kui vaadata selliseid tähtsaid ikoone, nagu Elon Musk või teised ärimaailma tuntud tegelased, on ju populaarne käia T-särgiga. Steve Jobs oli see, kes mingis mõttes lõi selle trendi, et teksad ja T-särk. Sellega on tekkinud arusaam, et kui sa tahad mingisugusesse ärieliiti kuuluda, siis pead käima T-särgis või ruudulise särgi ja teksadega.

Sa pead kindlasti käima trennis, investeerima raha ja tegelema eneseabiga. Need on meie kaasaegsed dogmad.

Võib-olla laiemalt on tekkinud uus pietism, et sa pead kindlasti käima trennis, investeerima raha ja tegelema eneseabiga. Need on meie kaasaegsed dogmad. Ma ei ütle, et need oleksid halvad. Need loovad oma teatud esteetika. Sa peadki olema kogu aeg treeningkott õlal ja rätikud ümber kaela, et just tulin trennist, kohe lähen. Mulle meenutab see kogu aeg kivipallur Jürtot, et «ei ole aega vana-aastaõhtut ka pidada, lähen kohe trenni tegema». See on kuidagi muutunud kohustuslikuks elu osaks.

Edevuse «kriminaliseerimisel» võisid olla head motiivid, aga see ületas väga ruttu tervislikud piirid. Täna on see ahistamise ja häbistamise instrument, millega inimesi alla surutakse. Jaanus ja Kristinka. — Edevuse «kriminaliseerimisel» võisid olla head motiivid, aga see ületas väga ruttu tervislikud piirid. Täna on see ahistamise ja häbistamise instrument, millega inimesi alla surutakse. Jaanus ja Kristinka. Foto: Martin Pedaja / Postimees

Kui sa vaatad väikesi lapsi, kes on veel dogmadest täiesti rikkumata, siis nad kõik armastavad tähelepanu. Nad tahavad märkamist, mõistmist ja tähelepanu, mis on nende jaoks nagu armastuse ekvivalent. Kõige selle juures me tajume, et nad on edevad, aga tegelikult on edevus hoopis teine dimensioon. Pärast siis peavad õppima, et see on midagi, mida nad õudselt tahavad, aga mida ma ei või. See on väga skisofreeniline olukord – mitte keegi ei võida sellest.

Tähelepanuvajadus on ka midagi sellist, mida me mõnikord kipume halvustama või marginaliseerima. Näiteks ütleme mõne inimese kohta, et ta teeb mingeid asju, sest tal on tähelepanuvajadus. See on justkui midagi sellist, mis on natukene hälvikute omadus, et normaalsed inimesed ju tähelepanuvajadust ei oma.

Ma olen kogu aeg rääkinud seda lugu tähelepanuvajadusest. Kui te kujutate ette, kuidas inimesed lähevad mööda kalaakvaariumist, siis mida nad tihtilugu teevad? Koputavad klaasi peale, et kala vaataks neid. Me vajame tähelepanu nii palju, et meil tekib hea tuju kui isegi kala vaatab.

Miks me seda vajame? Tegelikult otsime seda tähelepanu kogu aeg, ootame, et meid märgatakse. Aleksei Turovski ütleb, et inimese ja koera suhe baseerub sügaval üksteise mitte mõistmisel. Koer teeb kogu aeg nägu nagu kuulaks, ehkki millestki aru ei saa. Ma tean, koeraomanikud muidugi vihastuvad selle peale, väites, et tema koer saab kõigest aru. Ega ikka ei saa – meile meeldib see, et ta pöörab tähelepanu.

Miks? Noh, on see, et mõnele inimesele – just nendele niinimetatud koerainimestele – kass ei meeldi, sest ta ei pööra nii palju tähelepanu. Kass jalutab minema ja tuleb siis, kui tema tahab ise tähelepanu. Koer pöörab meile kogu aeg tähelepanu. Kui ka meie vajame, siis tuleb, vaatab pea viltu otsa ja meil on sellest hea tunne. Mis selle taga on? See, et meie kõige suurem väärtus on elu ja me tahame saada kinnitust, et me oleme elus – küsimus on selles vormis, et kuidas me seda saame. Ma olen seda kogu aeg öelnud, et iseenesest tähelepanuvajadus on täiesti normaalne eksistentsiaalne vajadus. Küsimus on selles, kuidas me seda rahuldame. See vorm, kuidas me seda tähelepanu saame, on minu arvates see erinevus.

Kuula ka varasemaid saateid Jaanus Kanguriga:

Edevuse tänapäevane käsitlus on seotud välimusega ja see on pinnapealne. Võtame näiteks keskaja – aga mitte ainult –, katoliku kirikus on tänase päevani edevus üks seitsmest surmapatust. Edevus on midagi sellist, mis on ikkagi väga tõsine probleem, sest keskajal, kui inimene suri ja ta ei pihtinud enne, siis surmapatu seisundis ei saanud ta taevasse. Kusjuures vargus või valetamine ei ole surmapatt, aga edevus on surmapatt tänaseni. Keskajal oli edevuse käsitlus see, kui inimene asetab iseennast jumala kohale ehk siis hakkab ennast imetlema rohkem kui jumalat.

Kui ma nüüd toon selle mitte-religioossesse konteksti, siis minu arvates on edevus see, mille alusel me hakkame ennast hindama paremaks kui teised inimesed. Edevuseks võib osutuda just minu lihtsus, et «noh, need on edevad, hoolitsevad oma välimuse eest, mina käin ikka oma lontis dressipükstega ja olen nii lihtne» – hakkan selle alusel ennast paremaks pidama.

Siiralt soovitan Kristin Neffi raamatut «Enesekaastunne». Kristin Neff uuris inimesi, kes kaheksakümnendatel käisid enesehinnangu kasvatamise programmides. See oli USAs hästi populaarne asi. Eeldati, et inimese enesehinnang peab olema kõrge, sest siis ta saab edukas olla, muidu mitte. Neid programme tehti ka tudengitele ja hiljem oma doktoritööd kirjutades otsis ta need inimesed üles. Nad olid siis juba kuskil kuuekümnendates eluaastates ja ta tahtis näha, mis neist on saanud on. Võrdluseks kasutas ta kontrollgruppi, kes ei olnud nendes enesehinnangu kasvatamise programmides käinud.

Ta leidis, et nad tõesti olid edukamad – paremad karjäärid, rikkamad, mis kõik veel. Enda suureks üllatuseks leidis ka seda, et neil oli selgelt kõrgem nartsissismi ja psühhopaatia tase.

Psühhopaatia ja nartsissism on täiesti erinevad asjad – neid panna samasse patta eluterve tähelepanuvajadusega on täiesti vägivaldne järeldus.

Jah, absoluutselt. Minu arvates selle põhiline vahe on just see alus, et mispärast sa seda teed või mis see alusväärtus on. Minu jaoks, aga mitte ainult, on see selline klassikaline härrasmehelikkus. Välimus on sisemise maailma peegeldus. Selles mõttes, et ma hoolitsen enda välimuse eest sellepärast, et ma pean endast ja teistest inimestest lugu. Ma lähtun just nimelt empaatiast teiste inimeste vastu.

Ettevaatust – see on halb edevus!

Surmapatu edevus. See on iseenda asetamine jumala kohale. Ega asjata ole edevus seitsme surmapatu seas, sel on valesti kasutades reaalsed ohud. Kuid enese paremaks pidamine võib väljenduda ka edevate hurjutamises. Ehk igasugune teise halvustamine ja kritiseerimine on enda jumalaks ülendamine. Sinu arvamus on sinu arvamus, miks sa leiad, et see on ülim tõde, mida kõik peaks kuulma?

Nartsissistlik edevus. Kui eneseimetlus hakkab elus mängima keskset rolli ning muud inimlikud väärtused selle kõrval kärbuvad. Kuid meenutagem legendi – Narkissost ei karistatud mitte hea välimuse, vaid empaatia puudumise eest.

Kõrk edevus. Kui inimene hakkab uskuma, et talle peaks osaks langema erikohtlemine puhtalt seetõttu, kui atraktiivne ta on. Uhkus ja kõrkus on raevu alus. See on juba ebaterve ootus.

Meeleheitlik edevus. Tähelepanu soovimine on loomulik, aga selle nimel meeleheitlik nahast välja pugemine mõjub naeruväärselt. Siinkohal tasub rõhutada, et edvistada saab lisaks välimusele ka vaimukate kalambuuride, võimu, raha kui paljude muude atribuutide abil, see mäng on laiem.

Ma kirjutasin sellest ühe artikli koolide lõpetamise ajal, kui kõik postitasid igale poole sotsiaalmeediasse enda pilte. Päris kurb oli ikka vaadata. Ongi kooli lõpetanud, juuksuris käinud, soengu teinud, pannud korraliku kleidi selga. Poiss võib-olla esimest korda saab ülikonna ja lipsu ette – ja siis vaatad need sugulased seal ümberringi, noh, mingisugused põlvpükstes, ruudulise särgiga mehed juures.

Ruudulisel särgil ei ole midagi viga, aga võib-olla kooli lõpetamine ei ole see koht, kus niimoodi riietuda. Ma saan aru, et võis palav olla, aga on palju teisi riideid, millega palava ilmaga saab ka täiesti soliidselt minna kohale ja väljendada lugupidamist vähemalt selle lõpetanu suhtes. Kui me isegi kooli direktori suhtes ei taha oma lugupidamist väljendada, siis ma lähen panen ennast riidesse sellepärast, et ma austan iseennast ja neid lähedasi inimesi, kes on minu ümber.

Ja üks asi on veel – ma teen ennast ilusaks, sest austan seda sündmust või seda hetke elus.

Religiooniantropoloogina tahan siia tuua veel rituaalse aspekti. Näiteks pidasin vana-aastaõhtul kodus pidu, aga panin ikkagi musta smokingi selga ja kikilipsu ette, sest see on rituaalne element, et markeerida ära, et vot siitmaalt algab nüüd see eriline sündmus.

Ka toit maitseb teistmoodi kui ta näeb ilus välja, sest maitseelamus ei ole teistest meeltest eraldatud. See on samamoodi seotud lõhna ja nägemisega. Üks mitte just esteetiliselt ilus eksperiment oli see, et tänaval pakuti inimestele šokolaadi, mis nägi välja nagu šokolaaditahvel. Inimene maitses ja kui küsiti, kuidas maitseb, siis vastati: «Mmm, väga hea.» Seejärel pakuti täpselt sama šokolaadi, aga teisel kujul. Sellest oli junn sulatatud. Enamik inimesi ei tahtnud seda maitsta, ja kui nad maitsesid, ütlesid nad, et see ei ole eriti hea, et päris vastiku maitsega on.

Jaanus Kangur kinnitab: mida me näeme, see mõjutab otseselt hinnanguid. — Jaanus Kangur kinnitab: mida me näeme, see mõjutab otseselt hinnanguid. Foto: Martin Pedaja / Postimees

Samuti arvan, et me ei peaks laskma end dogmadesse, et meestel peab kindlasti ülikond seljas olema. Kindlasti pole ainult üks kindel riietus see, mis väljendab lugupidamist või elukunsti valdamist. Jumala eest, kui keegi tahab käia lontis dressipükstes ja T-särgiga, siis miks mitte. Las siis olla. Aga ma arvan, et sellega võiks kaasneda tunnetus, miks ma nii teen. Teiseks, kui keegi nüüd käib teistmoodi, kas see teeb teda halvemaks, on küsimus. Ma arvan, et see võiks olla põhiline point, mis on edevusega seotud. Kui mina olen nii-öelda lihtne inimene, kas see teeb mind paremaks kui see, kes paneb korraliku kleidi selga, värvib huuled ära või paneb lipsu ette?

Seal on mitu asja. Üks on see, et miks ta ei väljenda, milline ta on? Inimese enese disain on üks osa eneseväljendusest. Inimesel on palju keeli, mida ta kasutab. Sinu rüht ja maneerid ja ideed on osa sinu häälest. Ka sinu pakend on osa sellest, kes sa oled. Kui palju ma üldse julgen erineda? Hästi turvaline on olla igaühele sobiv keskmine: «Ma ei luba endal elada oma päris elu. Olen igaks juhuks mingi poolkõva tüüp, kellel pole ei tegu ega nägu.»

Nagu meil oli Nõukogude ajal veel koolivorm. See oli jube. Alles keskkooli lõpetades tuli vabadus sellest. Kui vaatame praegu Põhja-Koread, siis seal on kõik ühtemoodi riides.

Olin paar aastat tagasi ühes koolis loengut pidamas ja ka seal polnud koolivormi, aga vaatad, et kõik on ühtemoodi riides. Tõesti, see on paratamatu, et mingis mõttes järgime teisi inimesi. Aga see on turvaline, et ma ei püüagi kuidagi teistmoodi enda välimust mõtestada, et miks ma võiksin teistmoodi riides käia – nii nagu teised käivad.

Kusjuures, see on omamoodi jälle naljakas, ma käisin siin mõned aastad tagasi Rock Cafes Velikije Luki kontserdil. Noh, ma olen ikkagi vana punkroki sõber. Mul oli lips ees ja tviid pintsak seljas. Noored punkarid, harjad peas, ütlevad: «Kuule, sa oled vales kohas, Sossi mägi on teises kohas.» Siis oli Sossi klubi siin. Ma ei tea, kas seda enam on, aga ühesõnaga keskealiste tantsupeo üle tegid nalja.

Aga siis ma mõtlesin, et huvitav, kes nagu originaalsemalt praegu riides on? Need tüübid on kõik ühtemoodi: kukeharjad peas, nahktagid seljas, ja siis olen mina lipsuga. Et kumb eristumise poolest rohkem n-ö punkar on? Johnny Rotten, kuulus Sex Pistolsi solist, ütles, et punk suri koos punkarite tekkimisega, sest hakati tegelikult ju matkima üksteist, hakati suhteliselt ühtemoodi riides käima. Mingisugused kaanonid tekkisid põhimõtteliselt hetkega. Ükskõik kui suur see vabadus ka ei ole, tekib see kaanon hästi kiiresti, et ma pean käima mustas riietuses, nagu enamik Eesti inimesi praegu käivad.

Ma käisin eelmise aasta lõpus Nihilistikrypti üliägedal aastapäeva kontserdil, kus nad keevitasid väga raju death metal-it. Ja mida olen kogenud iga kord, kui puutun kokku karvase ja raju seltskonnaga – nende tolerantsus on piiritu! Mitte kunagi pole mulle saadetud ühtegi pahaks panevat pilku. See ongi nende põhimõte: ole nii, nagu oled, me võtame sind omaks.

Aga ka sellises justkui kõrge vabadustasemega seltskonnas ikka tekib mingi oma kaanon. Ivo Uukkivi ehk siis Velikije Luki laulja, hüüdnimega Muuk, rääkis kunagi, et kui ta teenis Nõukogude sõjaväes, päris Tallinnale lähedal kuskil, siis ta aeg-ajalt sai n-ö hüppesse ja käis Moskva ees ehk Moskva kohviku ees, mis on praegu Vabaduse väljakul, kus punkarid kõik kogunesid. Alguses pani tsiviilriided selga, et ikka tulla sinna punkarite seltskonda, muidu oleks imelik. Ühel hetkel ta ei viitsinud enam panna ja tuli selles sõjaväevormis. Kõik vaatasid, et vot see on äge vend, see ikka tõsiselt eristub, see on tõsine punkar, et tuleb sõjaväevormis.

Merit Boeijkens — Merit Boeijkens Foto: Mihkel Maripuu

Elukutseline stilist Merit Boeijkens: ärge raisake seda imehead võimalust!

Riietus ei ole pelgalt kehakate. See on eneseväljenduskunst. Visuaalne keel saadab sõnumi enne kui ratsionaalne mõistus ja analüüsivõime. Kui vorm ei tekita huvi, siis ei pruugi pealiskaudses ja kiiresti muutuvas maailmas sisuni jõudagi. Riietuse abil on võimalik tõsta enesekindlust, näidata grupikuuluvust ja astuda konkreetseid samme inimese eesmärkide suunas.

See, milline on suhe ümbritseva maailmaga, algab sellest, milline on suhe meie endaga. Milline on meie stiil, mida ja kuidas kanname mõjutab meie käitumist. Hästiistuv riietus ja isiksust toetav stiil on märk lugupidamisest enda vastu. Lisaks kannab väline visiitkaart endaga kaasas informatsiooni, mida teised alateadlikult loevad. See on nagu raamatu kaas või pealkiri, mille mõju ei saa kunagi alahinnata.

Kui ise ei tea kuidas ennast veenvamalt esitleda, küsi asjatundjalt abi. Enamikel stiilsetel meestel nii Eestis kui mujal maailmas on stilist, kes neid aitab, aga avalikkus arvab - vaat kus alles vägevad mehed!

Allikas: Merit Boeijkens, smartstyle.ee

Edevus ei ole ainult välimusega seotud, nagu me siin alguses rääkisime. Aga võiks olla see, et ma kuidagi mõtestan enda välimuse läbi. Nagu sa ütlesid, et see on ka tegelikult sõnum. Täitsa tõsiselt on. Ma ei pea deklaratiivselt kogu aeg mingi sõnumiga käima, et mul on midagi selja peale kirjutatud – või ma ei tea, lipsu peale. Aga ta kahtlemata on sõnum. See on sõnum, mis tegelikult võetakse vastu. See ettekujutus, et inimesed ei hinda teisi inimesi välimuse põhjal, on sügavalt ekslik. See on millisekundite küsimus, kui me juba hindame inimesi välimuse järgi.

Aga millised on konkreetsed kasud, mida eluterve edevus annaks ja kahjud, mida iseenda allasurumine kaasa toob? Vaata ja kuula lõpuni kogu saade, seal on veel väga palju põnevat peidus!

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 387 osa leiad siit!

Kõik «Naistejuttude» saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe DIGIAJAKIRJADEST. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

Jaanus Kangur — Jaanus Kangur Foto: Martin Pedaja / Postimees

Kes on Jaanus Kangur?

Hariduselt religiooniantropoloog, tegevuselt täiskasvanute koolitaja ja hingelt inimeste ja kultuuride uurija. Neli aastat veetsin vanglas. Töötasin seal sotsiaalosakonnas.

Viimased 21 aastat koolitan ja osalejad paistavad rahul olevat, valisid mind kolmel aastal parimaks koolitajaks. Valdkondadeks on: avalik esinemine, enesejuhtimine, juhtimine, suhtlemine, konfliktide lahendamine, koostöö, muutuste juhtimine, taastav õigus jpm.

Mõnikord kirjutan. Arvamuslugusid ja viimasel ajal luuletusi. Kaks raadiosaadet olen teinud ja viis last.

Jaanus Kangurist saad rohkem teada tema kodulehelt.

Märksõnad

Teised ajakirjad

Tagasi üles