E, 27.01.2025

NAISTEJUTUD ⟩ Marek Sadam: «Selline asi mõjub mehele hullemini kui lähinguväljal kuuli saada!» (3)

Kristina Herodesajakirjanik

Andri Allase-spordi suunajuht

Martin Pedajafotoreporter

25. jaanuar 2025, 11:00

Mehed ei näita välja, mida nad tunnevad, kuid see ei näita, et neil tundeid poleks. Vastupidi! «Seda ei saa kindlasti öelda, et mehed oleksid tuimad,» rõhutab Sadam. Aga mis siis meeste sees toimub sel ajal, kui nad, kivinägu ees, vähimatki sellest välja ei näita? Heidame valgust mehe hinge pimedatesse salasoppidesse. Vaata videot!

Sel korral on peaosas muusik ja luuletaja Marek Sadam. Räägime mehe hingest. Ja ka verbaalsest vikatist, millega naised mehi liigagi sageli armutult hakivad.

Sellest loost saad teada järgmist:

kui suur on tegelikult terava sõna hävitav mõju;
millest tunneb mees kõige suuremat puudust;
miks paljud mehed on nii endassetõmbunud;
miks me ütleme, et ära torgi!;
kuidas on lood romantiliste lembesõnadega ja miks igalt mehelt neid üldse nõuda ja oodata ei tasukski.

Vaata kindlasti ära terve saade – vestlus ja lugu on erinevad ning vahetud emotsioonid saad kätte vaid pildis. «Võimalus vaadata annab väga palju juurde,» kirjutavad meie varasemad kuulajad.

Naistejutte saad endiselt ka kuulata. Kui sulle meeldib meid kaasa võtta jalutuskäigule, jooksuringile, panna saateks koristades või kokates, siis see võimalus jääb!

Mida peidab mehe hing

Sa ütled, et mehe hing on üks pime koht. Miks?

Ma arvan, et eriti eesti mehe hing on suhteliselt pime paik, nii nagu kliima, milles elame. Ma sõidan ju üpris palju Eestis ringi ja näen – üks suur pimedus. Aga kusagil metsaservas on mõni valgusküllane talu ja inimesed elavad seal ja tunnevad elust rõõmu ja ja tunnevad kurbust. Me elame pimedal maal ja mingis mõttes see räägib meist endist. Lumi annab helgust juurde ja ja katab kõik paha kinni. Kuid mina arvan, et pime aeg on meil vajalik. Et me hoiaksime kokku. Suvisel ajal me jookseme laiali.

Marek Sadam armastab nukrust ja sügavust. Pildil Postimehe meediamaja galeriis. — Marek Sadam armastab nukrust ja sügavust. Pildil Postimehe meediamaja galeriis. Foto: Martin Pedaja

Pimedus peab ilmselgelt sulle meeldima, muidu sa ei leiutaks sõna «õrntumedana». Mis selles head on?

Pimedas on väga paljudel inimestel kergem teineteisele läheneda. Ma ei mõtle kuritegelikus mõttes, vaid põhjamaa inimesele annab hämarus julgust. Kui tuled põlema panna, tõmbume eemale. Pimedas saad jääda varju, võtta üksinduse hetki.

Nooremana armastasin päikest, aga praeguses elus pakuvad rohkem huvi varjud. Kõik ei saa olla inimesel avalik, midagi ta peidab enda sisse.

Paljudele on see enda hämar pool hirmutav, ei taha sellega tegemist teha. Mida ma veel näen sinu luuletustes, on nukruse nautimine.

See on minu loomus ilmselt. Paljud pole rahul, et nende kõrval olev inimene ei ütle ilusaid sõnu. Ei tasugi iga päev seda oodata, selle töö jaoks on mõeldud teised inimesed. Meie, artistid ja luuletajad, ütleme need sõnad välja nende eest ja teeme ka tema mõtted kuuldavaks. On tulutu oodata inimeselt täiuslik olemist. Ja samamoodi on tulutu oodata, et poeet ehitaks maja või lööks naela seina.

Ära nii ka ütle, et maised asjad pole üldse sulle. Eelmisel suvel just kasvatasid maailma pikimad päevalilled.

Aia tegemine on nagu luuletuste kirjutamine. Mulle meeldivad sellised peenrad, kus on ka hästi palju erinevaid lilli, õied vahetuvad. Me saame selle kõik üle anda inimestele – mulle meeldib just see et teadmatus, et kogu aeg oleks värve, ettearvamatust ja ilu.

Mis on sinu jaoks ilu?

Minu jaoks on ilu rahu. Lähedastega koos olemine, kirjutamine, kontsertide andmine. Lihtsad asjad. Tähtis on inimene, kes sind kuulab, aga tähtis oled ka sa ise. Kui keegi tuleb ütlema, et talle näiteks sinu tegemised ei meeldi.

«Ilu on rahu,» usub Marek Sadam. — «Ilu on rahu,» usub Marek Sadam. Foto: Martin Pedaja

On seda juhtunud?

Jah, kindlasti on, palju. Eks siis vaikselt, eestimehelikult löön pilgu maha, aga ikkagi jätkan oma teed. Meie meeste tugevus on selline, et jätkad jäärapäiselt oma rada hoolimata sellest, mida sulle öeldakse. Aga eesti mehe kohta ei saa kindlasti öelda, et on et ta on tuim.

Mida tunneb mees, kui talle halvasti öeldakse?

Eesti mehel on kergem kusagil lahinguväljal kuuli saada, kui saada oma lähedaselt see terav sõna! Me mõtleme, et oh, mis mehele ikka teeb. See minu vanamees, küll ta kannatab kõik ära ja aastakümneid.

Aga see võib olla suhtes ka vastupidi – mõni mees teeb seltskonnas järjekindlalt rumalaid nalju enda naise kulul ja see on kohutav! See hävitab tegelikult teist inimest, ta saab järjepidevalt haiget ja lepib sellega. Tekib see tuimus. Aga valu jääb.

Kui inimene tahab aru saada, mis mõju on halval sõnal hingele, siis võta kurikas ja viruta endale vastu jalga. Ja siis veel ja veel samasse kohta. Vigastus ainult halveneb ja aina valusam on. Hingega on täpselt samamoodi.

Sõidame aga verbaalse vikatiga oma kallil mehel kõri maha ja siis imestame, et ta nii endassetõmbunud on!?

See kurika näide on väga hea näide. Meie füüsiline keha mingil määral siiski suudab paraneda teatud piirini, aga ega seda hinge parandada ei ole nii lihtne. Ja ega iseenesest see ka ei parane. Me oleme lihtsalt oskamatud, et märgata teist inimest siis, kui tal on raske. Me ei räägi ka, kanname kõike endas ja siis, kui enam ei jaksa, elame seda välja vales kohas.

Mis mehe hinge soojendab?

Eesti mees vajab head sõna rohkem rohkem kui keegi teine. Vahel tasub mõni teravus jätta ütlemata ja ütelda selle asemel mõni hea sõna. Siis eesti mees hakkab nagu õlitatult tööle. Oleks täiesti vale väita, et teised inimesed meestele korda ei lähe, absoluutselt kindlasti lähevad. Ma pean tunnistama, et ega eesti naised ei ole ka alati mingi kingitus. Asi on vastastikune, oleme kinnised ja peaksime väga jälgima, et lähedase inimesega teineteist unarusse ei jätaks. Sest siis tekivad need väga pimedad mõtted, mis on erakordselt suur probleem. Vahel kass oskab seda toetavat sõna kõige paremini öelda. Tuleb sülle: sa oled maailma parim diivan.

Kass oskab Sadama arvates teinekord toetada paremini kui inimene. Tuleb sülle: sa oled maailma parim diivan. — Kass oskab Sadama arvates teinekord toetada paremini kui inimene. Tuleb sülle: sa oled maailma parim diivan. Foto: Marin Pedaja

Ma ise ei ole ka mingi ingel. Viimasel ajal on palju kasutatud sõna «kärpimine», minu meelest me kärbime kõige rohkem tunnete pealt ja hoolimise pealt. Räägime hästi palju, kuidas me jubedalt hoolime, aga oleme sellise päris hoolimise ikkagi ära unustanud. Vaatame kõike ikka kulupõhiselt ja teeme, nagu on kasulikum. Hoolime ainult sellest, millest on kasulik hoolida.

Oleme liiga tulemuspõhised ja ei oska enda headust ära tunda. Suhete puhul inimesed hakkavad üksteist maha tegema, vastaspool ütleb, et sa oled halb. Siis teed ennast veel rohkem maha ja… sa ei saavuta ka kuskil mujal midagi. Kui oled kodus õnnetu, oled ka väljaspool õnnetu.

Miks neid häid sõnu siis nii hirmus vähe on?

Võib-olla me räägimegi sellepärast nii vähe, et me teame, mis väärtus sõnal on. Kui sõna ütled, peab sel olema kaal. Mina olen hästi sõnapõhine inimene. Kristlikus maailmapildis alguses oligi sõna ja mina usun ka – kõik algab heast sõnast. Aga ei saa ka oodata 700 aastat, et ütelda see üks sõna. Kirge võiks elus tunda rohkem kui üks kord.

Kuidas paha sõna mõjub, selline tavaline verbaalne nätakas?

Ühele inimesele antud verbaalne nätakas kandub üle. Pihta ei saa ainult see, kellele öeldi, vaid ka kõigil kõrval on halb. Olen olnud seltskonnas, kus üks ütleb teisele inimeste ees halvasti, no see ei ole okei! Teed inimesele oma ligidal valu, aga paned ka ennast rumalasse valusesse ja rikud ära kõigi õhtu. Kui halvasti ütelda, siis sai ole halba teinud ainult sihtmärgile, vaid ka lähedastele ja kogu süsteemile.

Jah – nähvajad ei anna endale aru: sina oled see, kes õhkas emotsionaalse mürgipommi! Oleks ülitore, kui mitte üheski suhtes mitte keegi ei alandaks oma kallimat avalikult. Kust tuleb sügav sisemine pimedus sellist asja teha?

Pimedust meil on ikka omajagu. Ma ei ole pahasoovlik inimene, kindlasti mitte, aga ma arvan, et sellised asjad tulevad inimese juurde tagasi. Me saaks eksimuse heaks teha, aga siit tuleb jällegi üks asi, mida me ei oska teha – vabandust paluda! Ja ei oska ka vabandust vastu võtta.

Kui tuleb mingi oht, siis me tõmbame kerra nagu siilid. Rahvuseeposes ka võtame tarkuse võrdkujuks siili. Küllap me oleme suhetes nii kinnised sellepärast, et alateadlikult me kuulame siili.

Miks me kuulame siili? Leiduks ka vähem torkivaid eeskujusid. — Miks me kuulame siili? Leiduks ka vähem torkivaid eeskujusid. Foto: Aime Jõgi

Äkki armuasjades võiks endale mõne vähem torkiva eeskuju valida?

Kummaline on see, et kui tõmbume endasse, öeldakse: kuule, ära torgi! Aga tegelikult oled sa ise see, kes torgib.

Torgib, sest esimene asi seal taga on hirm: kui keegi teab, kust mul on valus, siis äkki teeb mulle veel haiget just selle koha peale. Teine on häbi: mees ei taha end haavata saanuna näidata, vaid olla tugev. Ja kolmas suutmatus küsida abi: see näitaks justkui läbikukkumist, et ise ei saa hakkama.

Jah, eestlastele on omane küll, et ta abi üldiselt ei julgeta küsida. Aga kui küsid, võid saada täiesti ootamatult, teistmoodi abi. Inimene hoopis kuulab sind ära või näitab hea teeotsa kätte. Ja see juba aitabki.

Aidata ei saa labidameetodil lajatades. Kui keegi läheb närvi, siis ütled – rahune maha! Kui keegi on kurb, ütled – saa üle. Sellise brutaalse lollusega appi tõtates teeme rohkem halba kui head. Abi ja toetus algab ärakuulamisest.

Jõuamegi algusesse tagasi, et on vaja rahu. Huvitav on see, et eestlastena paistame välja muule maailmale hästi rahulik rahvas, aga tegelikult ei ole! Meil möllavad sees hullemad tormid kui nendel, kes seda kogu aeg verbaalselt ja füüsiliselt välja elavad.

Nii palju kui mina tean – eestlased on väga tulised ja tundlikud. Sellist asja nagu tuimus tegelikult ei ole – see on ka kaitse. Aga kui nüüd inimene, kes meiega kaasa tuli, tunneb põletavat soovi teha midagi, et mees tema lähikonnas tunneks ennast armastatuna – millest alustada?

No anna mehele natuke kauem kui kümme minutit, et saaks toimuda rahunemine. Isegi kui mees teeb valesti, siis ta vajab aega settimiseks, et mingi väikese teoga märku anda, et ta tegelikult tahtis head. Aga mulle tundub, et osa meeste elus tuleb laviinina kogu aeg ainult see, mida sa teed valesti.

Ma kuulsin ühes poes, kuidas naine ütles oma mehele «miks sina mitte kunagi mitte midagi õigesti ei tee?!». Mis tunne võib olla mõelda mehena, et oled elanud oma elu nii, et sa ei ole mitte kunagi mitte midagi õigesti teinud…

Aga jah, alusta heast sõnast. Ja kui sa tõesti ei oska öelda mitte midagi hästi, siis lihtsalt ohka vahel rõõmsamalt.

Vaata ära kogu saade, Marekil on veel palju puudutavat öelda.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 385 osa leiad siit!

Kõik «Naistejuttude» saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe DIGIAJAKIRJADEST. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

Marek Sadam on luuletaja, muusik ja tundlik maailma mõtestaja. — Marek Sadam on luuletaja, muusik ja tundlik maailma mõtestaja. Foto: Marin Pedaja

Kes on Marek Sadam?

Marek Sadam on luuletaja ja muusik, kes väljendab oma tundeid, mõtteid ja märkamisi nii kontsertide kui raamatute kaudu. Rahvusvahelise tuntuse kogus ta bändiga N-Euro, mis artisti enda vaates pakkus muhedat disco-paroodiat.

Praegu on südamelähedasemad lood pundiga Sadamasild ning jämmid Surfibaari kamraadidega pundis JääSurf ja Tuksi Spordibaasi SimmaniDuo 2.

Tänapäeva muusikamaailmas, kus on vähe sõnu ja õhukesed sõnumid, paistavad Sadama lood silma sügavuse, kihilisuse ning mitmekesise ja mahuka lüürika poolest. Tema lugudes seguneb nukruse nautimine igatsusemantlisse mässitud kirega, õrntumedus ilusa eluga ning vihase elumaru eest saab alati peitu pugeda armastuse rüppe, kus suvi käib väikeses toas.

Marek Sadama leiab Facebookist ja Instagramist ning bändi Sadamasild siit.

Kuula Marek Sadamat Spotifys ja Youtubes

Vaata Naistejuttude varasemaid saateid:

Armsad Naistejuttude sõbrad, loome iga osa nii, et Sina saaksid seda nautida just endale sobival viisil – vaadates, kuulates või lugedes. Enamik episoode on valminud vastavalt teie soovitud teemadele. Millest veel saadet soovid? Kas Sul on isiklik lugu, mida julged ka teistega jagada? Kirjuta aadressil kristina.herodes@postimees.ee

Aitäh, et olete meiega! Oleme väga tänulikud, oskame seda hinnata ega vea teid kunagi alt. Naistejutud ei lähe puhkusele ega tee hooajapause nii, nagu tavaks on. Meie peale võid alati kindel olla – igal laupäeval uus osa kell 11.

Rohkem Sadama mõttemaailmast

Marek Sadama raamatud. — Marek Sadama raamatud. Foto: apollo.ee

Inglid on armidest tehtud

Marek Sadam

Kui Marekilt endalt küsida, kes ta on, nimetab ta esimesena end luuletajaks ja teisena muusikuks. Tema muusikas on tähtsal kohal sõnad, kuid neid on väga nauditav lugeda ka teksti vormis. Mitmed selle kogumiku luuletused on inimestele tuttavaks saanud juba laulude kujul.

Mareki inglikogumikus domineerivad poeetiline loodus, igatsus ja endasse vaatamise ilu.

Luulekogu on sisult ja tähendustelt siiras ja erakordselt isiklik. Marek ise palub lugejalt, et luulekogu lugemiseks võetaks aega ja loetaks kiirustamata. Paar luuletust päevas on paras doos, et järjekordne talv taas üle elada. See, et pool maailma kiirustab, ei ole märk sellest, et need inimesed õigesti teeksid. Sadam arvab teisiti: «Ei kiirus küll kuhugi vii...»

Marek Sadama raamatud. — Marek Sadama raamatud. Foto: apollo.ee

Me saame sellest üle

Marek Sadam

Mõtiskluste raamat sündis kõige ausamal viisil. Marek ise ütleb, et tal oli tühi ruum ja aeg, ning need tekstid lihtsalt ise tulid talle pähe.

Lood on nukrad ja süvenevad, aga ka humoorikad, üllatavad, vaimukad ja värsked. Mis toimub mehe hinges – selle kohta saab nende kaante vahelt küll nii mõndagi ootamatut teada.

Marek Sadama raamatud. — Marek Sadama raamatud. Foto: apollo.ee

Tulbid ja bonsai

Marek Sadam

Suur ja ilus raamat, mis puudutab – anna talle vaid aega. Või pigem, võta aega selleks, et oma hinge millegi väärtuslikuga toita. Lood on kihilised, tihedad ja sellised, mille lugemise järel tasub endale võtta aega mõtisklusteks ja seedimiseks – siis need mõjuvad hästi. Margus Saar arvab nii: «Seda raamatut ei saa ahmida. Need lood peatavad rutu. Mareki päriselt juhtunud hetkedes, kohtumistes ja lahkumistes, unistustes ja mälupiltides on kahtlematult palju siirust, mis nüüdsel ajal ehk ootamatu ja haavatav. Värvikas ja tähelepanelik jutustamisviis on läägeks muutumise eest kaitstud paraja peotäie eneseirooniaga. Võiks ju öelda, et Marek laseb vaadata enda sisse, aga ei, lugeja lahkab oma elu.»

Lisaks selle loo juures nimetatutele on Marek Sadam kirjutanud või olnud osaline veel väga mitme raamatu sünni juures ning andnud muusikuna välja üheksa albumit.

Kommentaarid (3)

Märksõnad

Teised ajakirjad

Tagasi üles