L, 22.02.2025

NAISTEJUTUD ⟩ 45 kilo kaotanud naine: «Kogu elu pidasin dieeti, aga kõik tuli topelt tagasi. Mind aitas viimaks...»

Kristina Herodesajakirjanik

Andri Allase-spordi suunajuht

Rene Henri RandProdutsent

Martin Pedajafotoreporter

22. veebruar 2025, 11:00

Mida teha siis kui sööd vähe, liigud palju, aga kaal alla ei lähe? Just selles olukorras oli meie tänase loo peategelane Getter Trumsi. «Ma olen kogu elu dieeti pidanud!» Kas aitas? «Korraks aitas. Siis tuli kõik topelt tagasi.» Ühel hetkel otsustas naine, et nii enam ei saa! Kuid teekond 45 kilo kergema endani polnud kaugeltki kerge.

«See oli nagu väga halb pohmell, millest ei saa välja,» kirjeldab Getter. Oi kuidas eksivad need, kes ütlevad, et läksid kergema vastupanu teed. Vaata saadet - nii ausalt pole maovähendusoperatsioonist veel keegi rääkinud!

Räägime kehast. Kurb tõde on selline – keha osas on seis väga ebavõrdne. Mis ühele on lihtne, võib olla teisele võimatu. Ning vahel polegi muud lahendust, kui see, mille leidis Getter. Selles loos saad teada:

kuidas dieet kaalu aina juurde tõi;
kust tulid ebarealistlikud ootused endale;
kuidas jõudis naine otsuseni teha maovähendusoperatsioon;
mida ta kartis;
mida see operatsioon kaasa tõi;
kuidas elada üle väga halb pohmell;
kui tillukesed on need kogused, mida süüa saab;
mida naine kaalukaotusega võitis;
mida tuleb arvestada kogu elu.

Getter Trumsi jagab oma isiklikku lugu – kuidas ta endale liiga tegi, et kopsaka ülekaalu ligi meelitas ja dieeditades asja hullemaks muutis ning viimaks maovähendusoperatsioonile läks. Ta ei varja ka raskusi sellel teekonnal.

Vaata kindlasti ära terve saade – vahetud emotsioonid saad ainult pildist!

Naistejutte saad endiselt ka kuulata, see võimalus jääb!

Pean olema nagu Kate Moss

Allavõtmine pole nii lihtne, kui paistab. Ka sina proovisid alla võtta erineval moel, erineval viisil, aga ei õnnestunud. Miks?

Noh, ma olen terve elu, nii palju kui ma mäletan, dieete pidanud ja kaalu langetanud. Näiteks enne kooli lõpetamist võtsin sihiks võtta alla kümme kilo. Sain isegi sellega hakkama, aga hiljem tuli kõik tagasi ja siis lisandus juurdegi.

Millest sinu kaalusaaga üldse peale hakkas?

Ma arvan, et see on kombinatsioon mitmest asjast. Ma mäletan, et lasteaias olin ka teistest suurem lihtsalt. Aga praegu leian, et see ei ole halb asi. Aga toona, kui mina suureks kasvasin üheksakümnendatel, siis iluideaaliks oli ju Kate Moss, kes oli piitspeenike tänu kokaiinile. Ja ma arvan, et selle tõttu tekkisidki, võib-olla mitte ainult minul, vaid ka paljudel minuealistel naistel sellised mõtted, et ma pean nüüd peenike olema!

Getter kinnitab, et elu kergemana on tõesti kergem. Aga teekond selle tulemuseni ei olnud kaugeltki kerge. «Kes ütlevad, et läksid kergema vastupanu teed, need eksivad!» — Getter kinnitab, et elu kergemana on tõesti kergem. Aga teekond selle tulemuseni ei olnud kaugeltki kerge. «Kes ütlevad, et läksid kergema vastupanu teed, need eksivad!» Foto: Martin Pedaja / Postimees

Kate Moss kaalus vähem, kui see hulk kilosid, mille tänaseks kaotanud oled. Millega endale varem liiga tegid, et need kilod üldse kogenesid?

Kõigega. Kui mina suureks kasvasin, oli tänu interneti arengule korraga kogu maailm valla. Victoria's Secret ja kõik need ideaalsed kehad jõudsid minuni. Lihtsalt mõtlesin, et pean samasugune olema, aga see oli füüsiliselt võimatu. Ja kuigi ma püüdsin, aga seda ei juhtunud, siis tekkis nõiaring: annad alla ja lohutad end toiduga. Eks dieedipidamine ka – see ei ole kunagi tervislik. Fokuseerisin sellele, et pean nüüd alla võtma, mitte sellele, et ma olen nüüd tervislik. Kuid mul oli ikka pikki perioode, kus püsisin sale ja hoidsin kehakaalu enda mõistes normaalses kohas.

Nii et energiakulukas ja vaimselt väsitav «võta alla» luupainaja on saatnud sind suure osa elust. Kuidas see psühholoogilise poole pealt välja nägi?

Ignoreerimine on lihtsam kui sellega tegelemine. Ma arvan, et sellepärast mul ongi nii palju aastaid olnud kehakaaluga probleeme – pigem ignoreerin seda põhiprobleemi ja proovin hakkama saada kehakaalu langetamisega. Aga eks ta natukene mõjutab. Ma ei oska näiteks komplimente vastu võtta. Kuidagi tundub, et ma pean selle välja teenima kolm korda rohkem kui teine inimene, sest mina ei ole ise endaga rahul. Aga see on mitmel tasandil ja see ei ole ainult kehakaaluga seotud. Olen mingil määral perfektsionist, mis on irooniline inimese jaoks, kes ei ole ühiskonna mõistes perfektne.

Getter ja Kristinka, oleme ühel nõul: perfektsionism tekitab elus väga palju stressi! — Getter ja Kristinka, oleme ühel nõul: perfektsionism tekitab elus väga palju stressi! Foto: Martin Pedaja / Postimees

Ühtegi sellist inimest ei ole olemas, kes oleks perfektne. Inimese kõige ilusam osa on just see omamoodi olek. Küsin ühe raske küsimuse – oled sa suurem olemise tõttu kogenud ka kiusu või emotsionaalset vägivalda?

Pigem mitte. Aga puhtalt sellepärast, et kaitsesin ennast sellega, et ma ise olin pigem kiusaja. Võib-olla ma ise mõtlesin, et oh, ma olen nüüd sarkastiline ja äge, saan kellelegi ära teha või midagi öelda. Aga tegelikult see oli nagu kaitsemehhanism, tahtsin näida tugevam, kui tegelikult olin.

Getter enne suurt elumuutust, 45 kilo raskemana. Täna ta tunnistab, et viimaks ta isegi ei püüdnud enam liikuda. Ei jaksanud. — Getter enne suurt elumuutust, 45 kilo raskemana. Täna ta tunnistab, et viimaks ta isegi ei püüdnud enam liikuda. Ei jaksanud. Foto: Erakogu

Muidugi mul on nii hästi meeles, kui olin ülikoolis Tartus ja läksin Tiigi tänavalt kaubamaja poole. Juhuslikult oli mu sünnipäev. Lihtsalt kõndisin mäest alla ja siis keegi sõitis autoga mööda ja karjus: «Hei, paks, lähed McDonald'sisse või?» See oli üle kümne aasta tagasi ja on mul siiani hästi meeles. Sellepärast, et nii irooniline kui see ka ei ole, mulle ei meeldi McDonald's. Ma ei söö seda, ma ei käi seal, ma ei kannata isegi nende hamburgerite lõhna. See ei ole põhjus, miks ma olen paks. Ma ei söö rämpstoitu.

Suguvõsas võib-olla keegi ütleb, kes ei ole ammu näinud, et «oo, jälle oled juurde võtnud». Ja siis nad ütlevad, et noh, ma ikka heaga mõtlen. Et äkki sinul seda koogitükki ei ole vaja süüa.

Halb öelda, aga olen selliste kommentaaridega harjunud. Proovin endale sisendada, et võib-olla on see kompleks neil endil. Aga noh, igaühele mõjuvad sellised negatiivsed kommentaarid erinevalt. Mõni kuuleb seda, et mine McDonald’sisse ja läheb järgmisena jõusaali, teine läheb, nagu mina võib-olla, ja sööb oma emotsioonid šokolaadina lohutuseks sisse.

Fakt on see, et mitte kellegi keha kohta ei ole okei halvasti öelda! Halvasti ütlemine on vägivalla vorm, mida me kindlasti ei tolereeri. Ma näen, et vapra kooriku all on sul ikkagi õrn hing.

No eks ikka jah, see ongi kaitseks endale.

Getter usub, et suuremana pääses ta kiusamisest tänu sellele, et ei näidanud oma haavatavust välja. Ta oli populaarne ka raskemana ning püüdis pilke eriliste juuksevärvide ja põnevalt disainitud küüntega. — Getter usub, et suuremana pääses ta kiusamisest tänu sellele, et ei näidanud oma haavatavust välja. Ta oli populaarne ka raskemana ning püüdis pilke eriliste juuksevärvide ja põnevalt disainitud küüntega. Foto: Erakogu

Ülekaal tuli vahelejäänud söögikordadest

Vahel on inimene ülekaalus. Aga kui sa võtad lahti nende nädalamenüüd, nad on väga eeskujulikud sööjad. Kuidas sinul oli omal ajal?

Minu kaalu panid kerkima väga ebaregulaarsed toitumisharjumused. Ma ei ole mitte kunagi olnud hommikusöögi inimene. Ma võin olla terve päev praktiliselt söömata, mis on nii halb asi, mida enda kehale teha. Sest siis sa lähed õhtul koju ja tunned täielikku nälga. Ja söödki üle. Ja päeva peale ehk polegi seda palju, aga sööd lihtsalt pärast väga pikka mittesöömist liiga palju korraga ja ajad keha stressi. Ta hakkab koguma.

Tõsi. Ainukesed korrad, kui olen kaalu kogunud, on tulnud täpselt sama valemiga. Mul on nii paganama kiire, et jätad söögikorrad vahele. Vett pole aega juua. Õhtul alles sööd. Ja keha on nii stressis, et mõtleb: «Oh, lõpuks ometi annetati vaesele väike kalor, seda me hoiame elu hinnaga, paneme kõik tallele!»

Kõige suurema põntsu pani kodukontorisse sulgumine koroonapandeemia ajal. Kui osa inimesi võttis ennast just kokku ja hakkas treenima, siis minule mõjus see, et pidin ainult kodus olema, väga-väga halvasti. See tegi minust väga erakliku inimese, kes veetis tööpäeva arvuti taga ja tööpäeva lõppedes läks voodisse ning vaatas filme. Toitumine ja kõik see muutus veel hullemaks – ma ei olnud fikseerinud endale kindlat hommiku-, lõuna- ja õhtusööki, vaid kogu aeg oli võimalik süüa. Kuna ma töötasin meedias, siis elasin maailmast tulevaid negatiivseid uudiseid topelt läbi, see tekitas veel rohkem stressi ja see omakorda söögiisu.

Nagu me teame – negatiivsed emotsioonid on väga aplad, sest löövad stressihormoonid üles ja käivitavad ellujäämisinstinkti. Kurbus tahab süüa, hirmud tahavad süüa, ärevus tahab süüa…

… ja head asjad täpselt samamoodi! Siis tahame süüa sünnipäevadel ja jõulude ajal. Kui tahad kuskile sõpradega minna, siis lähme sööma, lähme jooma. Alkohol on ka tegelikult väga suur probleem. Oli ka näiteks selliseid päevi, kus ma sõingi vähe ja siis mõtlesin, et võin ühe kokteili rohkem juua. See on väga kalorirohke ja ega see hea ei ole.

Alkoholis on kaloreid, aga keha toitaineid ei saa ju. Nii et sõnum jääb samaks: «Nälg on majas, kõik, mis vähegi saab, hoia alles.» Kas nüüd ei jäta enam toidukordi vahele?

Ma väga näen vaeva sellega, et ma ei jätaks vahele. Aga minu kaalulangusele aitas ikkagi kaasa see, et ma käisin maovähendusoperatsioonil. Lihtsalt panin ennast sellisesse olukorda, et mul ei olnud muud väljapääsu, kui süüa väga vähe.

Niisiis suur murdepunkt sinu puhul oli ikkagi meditsiiniline sekkumine, et sa lasid teha maovähendusoperatsiooni. Kui palju sa sellel hetkel kaalusid?

Käisin konsultatsioonis dr Ilmar Kauri juures, siis mu kehakaal oli üle 145 kilo. Võrdluseks – 2016. aastal kaalusin ma seitsekümmend üheksa kilo. Minu kaalukõikumine on olnud suur ja kogu aeg lihtsalt läheb konstantselt hullemaks. Sain aru, et olen operatsiooniks nii-öelda sobilik kandidaat.

Getter leidis abi kaalukirurgiast. Näidustus selleks on piisavalt suur ülekaal. — Getter leidis abi kaalukirurgiast. Näidustus selleks on piisavalt suur ülekaal. Foto: Erakogu

Lõuna: kolm teelusikatäit!

Pärast maovähendust saab alguses süüa väga vähe, aga kui vähe on vähe? Getter ei varja – alustades on kogused 15–60 milliliitrit. 5 ml tähendab 3 teelusikatäit toitu. Ja mitte igasugust toitu – üksnes püreed. Keha muutub ka väga tundlikuks ja mitmeid toite ei pruugi enam vastu võtta.

Sobilikud toidud:

skyr,
madala rasvasisaldusega püreesupid,
valgurikkad smuutid,
vedel puder valgupulbri lisandiga,
püreestatud köögivili,
püreestatud kodujuust,
püreestatud kana,
püreestatud tuunikala jm

Päevas tohib süüa 4–6 väikest einet.

Oluline on juua vähemalt 1,2 liitrit vett.

Selliselt tuleb toituda kaks nädalat pärast operatsiooni, edaspidi saab koguseid pisut suurendada.

Allikas: Getter Trumsi menüü

Mis tunne on kaaluda 145 kilo?

Kui sa oled 145 kilo, siis ei jaksa enam midagi teha. Endaga on väga raske, kõndimine on raske, istumine on raske, ülestõusmine on raske, kõik on raske.

Selg, jalad, põlved annavad tunda. Lisaks veel väsimus. Sa oled kogu aeg väsinud. Iga liigutus nõuab kõvasti rohkem pingutust. Mõned ütlevad, et operatsioon on lihtsama vastupanu teed minek ja nii edasi. Aga sel hetkel sa ei jaksagi enam ise!

Ja see, et sa käid maovähendusoperatsioonil, see ei ole nii, et lähed sinna, teed selle ära ja kõik, nüüd on elu lill, nüüd oled kaotanud 45 kilo ja kõik on hästi. See töö, mis sa pead pärast seda tegema ja natukene ka enne, seda on ikka väga, väga palju.

Meenutus 45 kilo raskemast ajast. — Meenutus 45 kilo raskemast ajast. Foto: Erakogu

Räägime kõik lahti. Alguses on konsultatsioon. Mida seal siis mõõdetakse, kaalutakse ja küsitakse? Mis näitab, et kaalukirurgia on selle inimese jaoks lahendus, mis võib aidata?

Ma arvan, et pead natukene isekas olema. Ei tohi kuulata neid, kes ütlevad, et saa ikka ise hakkama. Kui mul oli kõige suurem kaal, siis ma ei jõudnudki enam proovida midagi. Need pidevad vabandused, et ma ei jõua ja ei jõua. Eks ma ikkagi mõtlesin pikalt. Konsultatsioonis käisin suve alguses ja mõtlesin mitu kuud. See on ikkagi operatsioon.

Mis sai otsustavaks – nüüd aitab, läheb ja teen!

Igal inimesel on erinev see hetk, millal ta tunneb, et nüüd pean midagi tegema. Üks lasteaiakasvataja rääkis, et kui ta ei jaksanud enam lapse jalanõude paelu siduda, sai ta aru – nii ei saa. Ma arvan, et minu jaoks oli see hirm – kui ma istun lennukisse ja turvavöö ei lähe kinni. Ma olen sõitnud ka taksos nii, et mul ei ole rihm peale läinud, ma lihtsalt olen füüsiliselt liiga suur, et siin autos istuda.

Mis olid need hirmud, mis hoidsid sind enne operatsiooni tagasi?

See, et näiteks viie aasta pärast on kõik samas olukorras tagasi. Ka selline prognoos on olemas, kaalukirurgia ei ole eluaegne lahendus. See ei ole nii, et lähed sinna operatsioonilauale, tuled väiksemana välja ja nüüd on elu teine. Sa pead tööd iseendaga tegema ja elu lõpuni.

Meditsiinilist hirmu mul ei olnud. Usaldasin – dr Ilmar Kaur oli sama arst, kes mul kilpnäärme välja lõikask, kui mul sellega probleeme oli. Mul ei olnud üldse mingisugust hirmu. Mina usun sellesse ka, et kui mõtled, et midagi läheb valesti, siis lähebki valesti. Aga ütlen, et minul läks halvemini kui mu palatikaaslasel.

Mis mõttes läks halvemini?

Taastumine oli raskem. Kui pärast narkoosist välja tulin, siis minul oli 24 tundi paha olla. Ei püsinud vesi, ei püsinud toit. Ma olin tilgutite all õhtu lõpuks. Palatikaaslane tegi juba ringe kliinikus, aga mina lihtsalt olin täiesti pikali maas. See oli nagu väga halb pohmell, millest ei saa välja. Kõik kohad valutasid. Pidev vastik iiveldustunne. Ma isegi ei tea, millest see oli. Ma ei kahetse oma otsust, aga tol päeval küll oli selline tunne, et issand, miks ma siia tulin.

Aga räägime nüüd, kuidas see käib. Lähed haiglasse. Mis tuleb patsinedil endal teha?

Läksin ise operatsiooniruumi. Enne seda käib arst läbi, märgib ära –kõhu peale kirjutatakse, mis operatsioon tuleb. Seal on teatud tundide arv, mis on viimane aeg, millal sa võid süüa. Ja ka enne operatsiooni antakse ette toitumiskava. Mina käisin kliinikus ja maksin ise selle eest, aga ka haigekassaga saab, siis on lihtsalt paar aastat ootejärjekord.

Mul üks tuttav käis maovähendusoperatsioonil just haigekassaga. Kui ma rääkisin talle, mis kõik mul oli enne enne operatsiooni –kõik, toitumisnõustaja rääkis, mis enne on ja siis, mispärast on ja nii edasi, nad rääkisid läbi. Siis tema ei olnud sellest teadlik, tema pidi taastumiseks kõik vajaliku ise välja otsima.

Mis suurusjärku sellise operatsiooni hind jääb?

Praegu vist on 6000 euro kanti. See on päris suur investeering. Seal on erinev hinnaklass ja erinevad variandid: sleeve, bypass, mina tegin kõige uuema, ehk mõlema kombinatsioon. Mul on osa soolestikust veel tavalist teekonda läbimas. Ehk siis toiduained peaksid paremini imenduma.

Maovähenduse statistikat

Eestis tehti 2024 veidi üle 1000 operatsiooni.

Neist pisut üle 600 teostati kaalukirurgia kliinikus, ülejäänud riiklikus süsteemis.

Ülekaal toob kaasa tõsised tervisemured: kõrgvererõhktõbi, suhkruhaigus, liigeste ülekoormushaigus, viljakuse probleemid.

Tegemist on kirurgilise raviga rasvumise probleemile. Ülekaalu põhjused on geneetika, keskkond ja käitumine. Krooniline stress on oluline rasvumist soodustav tegur. Öötöö, samuti muudel põhjustel halvenenud une kvaliteet või uneaja nappus soodustavad rasvumist. Samuti on osaliselt õige, et vanuse kasvades kehakaal tõuseb. Oleks ebaõiglane väita – söö vähem ja liigu rohkem, alati see ei aita.

Mis edasi sai? Rääkisid siiralt, et sul oli maailma jubedam pohmell, kuigi ise sa suur alkoholisõber ei ole.

Ei olnud enne ja praegu pärast operatsioon ei ole joonud ka. Mul ei ole kunagi elus nii halba pohmelli olnud, aga see järgmine päev oli lihtsalt košmaar. Sul on valus liigutada. Sul on viis auku keres. Ja siis voodi ei ole mugav ja võõras koht ja kõike muud.

Mis edasi sai? Vaata saadet, Getter Trumsi räägib ausalt ära kogu oma teekonna, taastumise ja milliseid reegleid ta toitumises täna jälgib. Kuid 45 kaotatud kilo ei ole sugugi veel tema lõppeesmärk. Siht on muutuda kergemaks tervelt 65 kilo võrra ja täna näeb naine rõõmuga, et kaal stabiilselt kahaneb.

Loe ka intervjuud dr Ilmar Kauriga, kes selgitab sama teema lahti kogenud arsti seisukohast. Fakt on see, et ülekaalulisi uisapäisa hurjutada on äärmiselt ebaõiglane. Mõnel juhul polegi enam muud õlekõrt haarata, kui arstilt abi otsida.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 389 osa leiad siit!

Kõik «Naistejuttude» saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe DIGIAJAKIRJADEST. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

Getter Trumsi on kirjutaja ja sisulooja, kolleegid hindavad teda ülikõrgelt. — Getter Trumsi on kirjutaja ja sisulooja, kolleegid hindavad teda ülikõrgelt. Foto: Martin Pedaja / Postimees

Kes on Getter Trumsi?

Getter on sisulooja ja kirjutaja, kes on pikki aastaid tegutsenud Postimehe portaalis Elu24. Teda hinnatakse mahlaka stiili ja süvenemisvõime pärast – leides huvitava teema, tahab Getter teada ka seda, mis juhtus enne. Teda köidavad elulähedased lood, kuid ta ei karda ka tõsiseid ega krimiteemasid. Enda suhtes nõudliku autorina ei tee Getter vigu, kontrollib faktid, viimistleb põhjalikult ning suhtleb nii allikate kui kolleegidega asjatundlikult ja soojalt. Põhjalikkusele lisaks on Getter Trumsi väga produktiivne autor, kuue Postimehes töötatud aasta jooksul on ta kirjutanud ligi 6000 lugu ja teeninud lugejatelt 77 287 670 klikki. «Ääretult kohusetruu kolleeg,» kiidab Elu24 juht Katrin Lust. «Kui Getter midagi käsile võtab, teeb ta selle ära rohkem kui korralikult. Ta kirjutab sellise kirega, et teeb ilmselt isegi mõnele kirjanikule silmad ette.»

Getter Trumsi on Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi magistrant, kes suundub teadmisi täiendama vahetussemestriks Lõuna-Koreasse. Getter on suur Korea kultuuri fänn, orienteerub hästi maailmas vägagi populaarses K-popis ning oskab ka veidi korea keelt.

Getter Trumsil on semiootika ja kultuuriteaduste bakalaureuse ning lisaks veel teine magistrikraad spaa- ja heaoluteenuste juhtimises.

Sõbrad ütlevad, et elu pole Getterit ülearu hellitanud, kuid see on andnud talle sügavuse ja empaatia, ta oskab kuulata ja inimeste sisse näha, kuid sisemist jõudu on tal sealjuures kõvasti rohkem kui aimatagi oskaks. Ta ei anna alla, vaid teeb ära.

Vaata Naistejuttude varasemaid saateid:

Armsad Naistejuttude sõbrad, loome iga osa nii, et sina saaksid sellest osa just endale sobival viisil – vaadates, kuulates või lugedes. Millest veel saadet soovid? Sul on isiklik lugu, mida julged ka teistega jagada? Kirjuta: kristina.herodes@postimees.ee

Meie peale võid alati kindel olla – igal laupäeval uus osa kell 11.

Märksõnad

Teised ajakirjad

Tagasi üles