:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Nancy andis loost «Hellalt hoia mind» välja tuliuue video. Postimehe lugejatel on ainulaadne võimalus näha seda enne teisi. Hämmastav, milline 60-aastane täht täna välja näeb! Vaata ja imesta.
Video info leiad loo lõpust.
Nancy on ainulaadne naine. Seda, et 30 aastat laval olnud ning 60 aasta juubelit tähistav lauljatar ei ole praktiliselt üldse muutunud, näevad kõik, aga veel palju põnevamad lood on peidus kauni pealispinna varjus. Kas teadsite, et kaunitar mattub tänaseni armastuskirjade alla? Ning et see särav naine on kahel korral üle noatera surma suust pääsenud?
/nginx/o/2025/06/19/16935997t1h713b.jpg)
Nancy pole naine, kes oma hinge niisama lihtsalt laiali laotaks – napisõnalisemat kuulsust annab Eestist otsida. Kuid sel on ka põhjus: «Kui mu vastas on piiratus ja pinnapealsus, lähen lukku. Aga südamest südamesse rääkida on hoopis midagi muud.» Minu vastas avaneb ääretult tundlik, õrna hingega ja hüpnootiliselt kütkestav natuur. Nancy soovil ütleme teineteisele sina.
Mis sind täna kõige rohkem üllatab?
Mehed! Ma saan tänase päevani hästi palju kirju meestelt, see on lihtsalt uskumatu. Viimased kümme aastat on see kuidagi veel intensiivsemaks muutunud. Kõige noorem oli 25 ja kõige vanem 50. Sa ei kujuta ette, mida kõike mulle pakutakse! Lugematul hulgal kutseid reisidele, kohvikusse, kinno, teatrisse… Nad on väga tulised, lubavad maad ja ilmad kokku ning vastu soovivad natuke aega koos minuga. See trall käib iga nädal, mõned mehed on mind lähenemiskatsetega pommitanud aastaid ja ei väsi ära ka. Aina suurejoonelisemate ettepanekutega tulevad lagedale. Üks mees pakkus 5000 eurot, et lihtsalt silmast silma juttu ajada.
/nginx/o/2025/05/16/16849167t1h051e.jpg)
Oled kunagi mõne ettepanekuga kaasa ka läinud?
Ei. Ma lihtsalt tänan viisakalt. Vahel kui väga palju kirju tuleb, siis ei jõua vastata. Ei saada kedagi pimedasse kohta. See on ju omamoodi kompliment tegelikult.
Mis sa arvad, miks need mehed nii palju kirjutavad?
Ma ei tea. Tahavad kokku saada, ütlevad, et kogu aeg olen talle meeldinud. Mõni saadab jõusaalist pildi, teine autost. Kuid see oli iga kord mulle üllatusmoment, mõtlen, et pole võimalik! Kas tõesti? Kirjutavad ikka ja uuesti. No eks muidugi on see tore ja armas.
Abieluettepanekuid oled ka saanud?
Issand, ma ei tea kui palju. Viimaste aastate jooksul kuus või seitse. Kinnitavad, et räägivad tõsiselt. Nalja saab muidugi ka, üks viskas klubis põlvili: «Palun tule mulle naiseks, siis ma jätan homsest joomise maha.»
Olen elus vist kolm korda abielus olnud, üks oli lihtsalt korraks proovitud, kaks on siis sellised arvestatavad.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/17/16852124t1h8341.jpg)
Mulle meenub üks spontaanne hetk seoses esimese abikaasaga. Võib ju mõelda: «Ah, ma andestan talle.» Aga mida, mida sa andestad? Mul oli selline hetk autoroolis, kus äkki hakkasid pisarad voolama. Jäin autoga tee äärde seisma ja lihtsalt nutsin. Tänasin teda, et ta mu elus oli. Nüüd tõesti tunnen, et sõltumata sellest, mis oli – ta nii-öelda tegi mulle head. See oli nii vabastav! Lasin kõik emotsioonid välja, see oli hea kogemus.
Mul on head suhted ka teiste abikaasadega, kes mul on olnud. Saame väga hästi läbi, isegi nende naistega.
Olen aru saanud, et isegi kui elus saab valitud nii-öelda vale tee, siis see on ikkagi õige. Võib-olla on vaja endasse vaadata. Midagi õppida, tervendada võib-olla.
Kas plaanid veel abielluda?
Kes teab. Ma ei välista mitte midagi. Ma ei saa praegu öelda, et ei.
Mõtle kui lahe tegelikult – oled selge kinnitus, et vanus ei tee naise külgetõmbele midagi. Mõni ju usub, et kui kolmkümmend kukub, hakkab kukkuma ka tähelepanu.
See on nende traagika. Kes seda on öelnud? Kelle hääl karjub siin? Miks on omaks võetud selline alaväärsuskompleks? Inimese enda vastutus on panna tähele tõekspidamisi ja mõtteid, mida endale külge haagite. Iga kord kui arvad, et pead, küsi: kas see on minu soov? Ei, see ei ole.
Ma usun, et nii suure kirjade laviini põhjal saab juba üldistusi teha – mis on tänapäeva meeste muljet avaldamise taktikad?
Vahel on need päris sarnased, suured lubadused. Üks kirjutas niimoodi: joonistaksin sind oma koju seinale. See tähendas ilmselt, et peaks talle külla minema.
Minu meelest on meestel lihtsalt armastuse puudus.
Ma usun seda. Ja sinu olemus ja muusika kuidagi täidab seda tühimikku ja pakub igatsetud tunnet.
Tõenäoliselt. Mitte mingeid halbu kogemusi mul austajatega ei ole. Tuntakse ära, öeldakse paar sõbralikku sõna.
Aga palju on ka lihtsalt oma elu jagamist ja sõbralikku tähelepanu. Näiteks saadab seltskond noori video, kuidas neil on nädalavahetusel mingi pidu ning kuulavad minu lugu, filmivad, kuidas nad tantsivad ja kaasa elavad. See on ju nii tore. Ja naised kirjutavad samuti. Ma usun, et fännikirju saavad kõik artistid.
Ja eriti aktiivselt just viimased kümme aastat. Võib-olla varem ei julgetud või on lihtsalt suhtlusvõimalused täna paremad, Messengeri ja Facebooki ju vanasti polnud.
Mina ise palju suhelda ei taha, mulle sobib hästi minu väike sisering, keda ma usaldan. Vaikus on ka ilus, ei pea ruumi täitma kogu aeg mingi loba.
Kõik tahavad midagi kuulutada, aga pole kedagi, kes päriselt kuulaks.
Ma imestan, et kogu aeg tahetakse mingit arvamust avaldada. Aga kust see arvamus tuleb või kelle arvamus see tegelikult on? Sotsiaalmeedia on sõjakaid sõnavõtte täis. Kui vaatan mõnda kommentaari, saan aru, et see inimene on väga õnnetu. Valab kogu oma viha välja ja muutub isiklikuks. Mind see ei häiri. Mind võib vahel häirida see, et ei osata asju enam viisakalt öelda. Inimesed ei tea, et see räägib ainult sellest, kes raporteerib, see ei räägi kommenteeritava kohta mitte midagi.
Inimesel oli halb päev. Võib-olla tal on kõik elus nässus.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/16/16848638t1hf136.jpg)
Samamoodi armastuse puudus?
Samuti võib millegi ülejääk olla. Võib-olla ta tahaks anda kirge ja tähelepanu välja, aga tal ei ole kuhugi anda seda head. See on samamoodi nagu tervisega kehas – kui haigus on platsis, siis on päriselt midagi üle, midagi puudu või mõlemat. Tervis on tasakaal.
Nii lihtne.
Jah. Kas inimene soovib seda alla laadida ja sügavamalt mõista, see on iseküsimus.
Peabki olema värvi elus, see oleks kummaline, kui me kõigest ühtemoodi aru saaksime.
Mida sa arvad – kas sisemine hääl on olemas kõigil või ainult osal?
Küllap on kõigil, iseasi kas nad julgevad ja tahavad seda kuulda võtta? Kas nad on valmis? See on oma valik. Vastused on enda sees enamasti olemas, ainult vaikust on selleks vaja.
Sisetunde peale on elu ladunud lihtsalt nii palju kihte, mis on matnud selle kõik enda alla ära. Terve ülejäänud elu sa otsid seda. Sa üritad endast päriselt aru saada, kui on tahtmist. Ja kui oled mõnes asjas endaga vastuollu läinud, saab seda muuta. Aju on plastiline, neuroniühendused ju ka muutuvad.
Tuleme tagasi armastuse defitsiidi juurde. Mis aitaks seda ületada?
Võib-olla peaks ennast kõigepealt märkama, mis endas toimub. Et me suudaksime ise ennast vastu võtta.
Kõik inimesed mõtlevad armastuse all erinevaid asju. Inimestel on hulgaliselt erinevaid armastuse definitsioone. Võiks aru saada, mida inimesel tegelikult vaja on ja miks tal seda vaja on. See on väga oluline küsimus: mida ma tegelikult vajan? Kas ta endalt küsib seda?
Ja lisaks on meil armastuse aseainete glasuurikihid. Asjad, ilus maja, võim, raha, kuulsus.
See on kõik üks. Inimesed pingutavad, nad tahavad tunda ennast paremini. Otsivad armastust ja kinnitust sellele millegipärast väljastpoolt, unustavad vaadata sissepoole.
Suhetes on suur erinevus – kas partner armastab seda, kes sa tegelikult oled või kellena sa talle paistad?
Jah, aga teine neist ei ole see. Võid võtta omaks kellegi ootuse ja täitagi seda rolli elus. Ka minul on rolle, näiteks laval, aga ma tean ka seda, kes ma ise olen.
Ma ei võta ennast liiga tõsiselt. Muusika ja lava on lihtsalt mingi asi, mis mulle meeldib. Ühel päeval mõtlesin selle peale, et kui see kaoks ära, mis siis oleks? Mul tekkis isegi konkreetne visioon, aga praegu on seda veel vara välja öelda. Mina olen ikka mina, ma ei sõltu artistirollist. Väline pool on paraku samuti osa minust ja see mõjutab mind, aga ma ei samastu sellega.
/nginx/o/2025/05/16/16848410t1hcf4c.jpg)
Räägime natuke ka välistest asjadest. Nancy kui artisti juurde on alati kuulunud stiili-ikooni staatus. Kõike, mida laval kandsid, kopeeriti.
Jäljendati, sest meil ei olnud ju väga palju eeskujusid. Tuleb aru saada, milline aeg siis oli – mitte midagi ei olnud saada. Jana Hallas lõi selle stilistika ja alguses osa asju olid isegi ehmatavad – kas ma tõesti panen sellised asjad selga? Meil ju ei näinud selliseid asju. Aga siis harjusin ära ja tunduski äge.
Oled 30 aastat tegevartist, kuid jäänud alati salapäraseks. Mis toimub sinu elus enne lavale astumist, mida publik ei tea?
Väga paljusid asju minust ei teata. Seda, et mul on vahel enne esinemist siiani selline närv sees, et ma värisen nagu haavaleht. Esimese loo ajal käed värisevad kui mikrofoni hoian, aga siis läheb poole loo pealt üle. Enne on selline tunne, et kuku pikali.
/nginx/o/2025/05/16/16848416t1h67ff.jpg)
Mitte keegi ei usuks seda. Millest see tuleb?
Vastutuse tunne vist, ma soovin, et kõik läheks hästi ja sel oleks inimestele mingi mõju. Samas on jälle see huvitav asi, et kui on alguses suur närv sees, siis lõpuks tunnen ennast laval eriti hästi ja vabalt. See kontsentreerib mu energia kuidagi täiesti õigesse kohta. Publik tajub seda. Ma ei tee mitte midagi tuimalt.
Kuidas sinu lauljakarjäär alguse sai?
Mul oli see teadmine kogu aeg olnud, et lava on minu koht. Minu ema ja isa on muusikud, kogu aeg olen selles ringkonnas liikunud. Juba lapsepõlves tegime ju kogu aeg mingit tralli ema kingade ja kostüümidega, andsime õega etendusi. Kui olin 14-15, tekkis mingi tung lavale jõuda. Miski sundis mind tagant metsikult, ma ei jätnud oma jonni. Käisin Mainori tantsutrupiga paar kuud Viking Line'i laeval esinemas.
Tõmme oli lavale, selle vastu ei saa. Kui mõtled ainult mõistusega ja paned endale jäiga struktuuri elus paika, siis võid olla pärast õnnetu. Aga kõigil polegi vaja oma südamekutsumust järgida, ka sellest pole midagi halba.
Kas mäletad ka oma päris esimest korda, kui lavale laulma läksid?
Jah. See oli viiendas klassis, meil oli klassiõhtu. Isa tõi lintmaki, pani mängima ja mina laulsin «Liivakarjääride kindralit». Olen laulnud ka meremeeste klubis, Rae köögis ja Viru varietees ja mujal. Marju Kuudiga tegime koostööd, siis oli meil ansambe Paraad.
Ja siis nägin tähenduslikku und – rühin mööda mäge üles, üles, üles. Ja seal üleval oli täht. Seal oli palju seansse veel, millel kõigel oli sõnum. Olin siis Soomes, mu tütar polnud veel sündinud, kahekümnendates. See kõik oli enne kui tulid «Luba loota», «Hellalt hoia mind» ja suurem tuntus.
/nginx/o/2025/05/16/16848414t1h068e.jpg)
Väga tähenduslik. Ja läkski nii – sinust sai täht.
Sealt hakkasidki asjad kohe minema. Tekkis selline tunne, et sõidan autoga ja lambid valgustavad mulle täpselt nii palju teed, kui mul on vaja hetkel näha. Sest ega ma ei teadnud, mis saab, aga usaldasin ja läksin edasi. Sellist asja ei saa mõistusega planeerida. Elu lihtsalt toetas, see, teine, kolmas, kümnes, kahekümnes asi, tulid toetajad, uksed avanesid ja siis oledki seal. Keegi näitaks nagu teed.
Oled seda tunnet elus veel kogenud, et sind juhitakse ja kaitstakse?
Jah, ma olen mitu korda üle noatera surma suust pääsenud. Pidime tantsutrupiga minema Estonia laevale. Aga ma ei läinud sinna, sest kostüümid ei saanud valmis. Meie asemel läks üks Pärnu trupp. Ja Estonia läks põhja. Tunnen siiani, et mind kaitsti.
Teine lugu oli veel. Olin siis 11 või 12, läksime koos õega Keila jõele kalale, koer oli ka kaasas. Sain päikesepiste, kaotasin teadvuse ja kukkusin vette. See on ju kiire vooluga jõgi, külm vesi, ma oleks äärepealt ära uppunud. Mäletan, et olin vee all, veetaimed lõid kokku näo ees, see oli viimane, mida ma mäletan.. Siis mu väike õde, pisike seitsmeaastane tüdruk, hüppas vette ja tiris mind välja. Ta oli hästi pisike tüdruk, väike, aga kange. Ja mingid mehed kaldal kutsusid kiirabi.
Õega on sul ilmselt väga eriline side.
Jah, ta on mu armsaim inimene. Õde elab Rootsis, aga meie päevad algavad nii, et ütleme teineteisele tere hommikust ja õhtul lõpevad vestlustega. Ükski päev ei ole veel vahele jäänud. Seetõttu mul sõbrannasid polegi väga olnud.
Minu jaoks on oluline, et inimesel oleks süda õige koha peal ja avatud. Mida rohkem viibid selliste inimeste seltskonnas, seda lennukamaks muutub loovus, hakkad elus hoopis teistmoodi kulgema.
Ratsionaalset poolt on loomulikult vaja, kiirelt tegutseda, otsuseid teha. Aga ei pea ka oma peas kinni istuma. Seal kaob tunnetus ära.
Kui oma energia lihtsalt laiali loobid, mis sulle siis jääb? Oma keskmes peaks proovima elada rahus. Lavaelu tõmbab vahel ikka päris tühjaks. Nii et siis tahadki ennast koguda ja üksi olla. Metsas kännu otsas istuda sõna otseses mõttes.
Kas kujutasid artistina kuulsaks saades ette, et särad ka 30 aastat hiljem endiselt laval?
Ei. Arvasin, et maksimaalselt kolm aastat. Aga ajutised asjad elus kipuvadki olema need kõige püsivamad.
Nagu pole tuhmunud sinu populaarsus, pole ajale jalgu jäänud ka laulud – esitad kõiki oma hitte siiamaani ja pole ühtegi maha kandma pidanud.
Aga kõik need lood olen ise valinud ja ära tundnud. Ma lihtsalt tunnen – minu lugu, läksin ise käima. «Hellalt hoia mind», «Aeg peatub», «Pilgud ja nooled»… Nii äge tunne, et inimesed siiamaani laulavad kaasa ja tahavad kuulata. Tihti näen pidudel 16-aastasi, kes teavad kõiki sõnu peast. Vahel laulavad nii kõvasti, et ma ei kuulnud mitte midagi. Need lood on tulnud mu ellu nagu helisev oja. Mulle meeldib ja ma lihtsalt teen kõiki asju tunde järgi, ma ei tunne, et mul oleks praegu vaja uusi lugusid teha.
Ligineb suur 60 aasta juubel, kuidas seda tähistad?
Ma ei ole isegi oma sünnipäeva üldse pidanud. 17-aastaselt pidasin ja rohkem mitte, lõpetasin ära. Milleks? Piisab sellest, kui lähedased inimesed tulevad külla, teeme mõnusa õhtusöögi ja räägime juttu. Nelja-viiekesi, alati rahulikult, naudime usalduslikku vestlust ja siis lähevad kõik koju. Milleks hommikuni pidutseda? No ei ole vaja.
Tegelikult meeldivad mulle intiimsemad esinemised isegi kõige rohkem. Tavaliselt on need erapeod, seal on inimesed tuttavad ja energia on ühtne, mõnus ja hea. Suurtel kontsertidel on oma võlu. Selle aasta suurim kontsert Grillfestil oligi nagu minu juubelipidu «60 on uus 35!»
:format(webp)/nginx/o/2025/05/16/16848417t1h2df4.jpg)
Võib-olla see ongi saladus, miks aastad pole sulle külge jäänud. 17. sünnipäevast aeg peatub.
Kas tead – ma ei saagi nendest arvudest aru. See on üks imelik asi. Naljaga pooleks võib ju öelda, et äkki me oleme vanuse ja selle tähenduse ise välja mõelnud?
Ega inimese noorus polegi number passis, vaid hoopis hingeline erksus.
Täpselt nii. Mulle teeb nalja, et kogu aeg küsitakse: mis on noor püsimise saladus. Aga sellele ei ole lühikest vastust või imerohtu. Iseendas on see küsimus.
Kui võtta üle selline muster ja arusaam: «Nii, ma olen nüüd 40. Nüüd on kõik. Nüüd hakkab vananemine.» Siis hakkabki. Hakkad vastavalt käituma, riietuma ja kõik muud asjad. Ise usud, et sa pole enam naisena atraktiivne. Mina arvan, et mõni inimene ei teadvustagi endale, et tal kuskil selline mõte on. Ise programmeerib ennast ja selle jõud on väga tugev. Aga selle programmi saad sa tegelikult ise ära muuta.
Inimesed tunnevad diskodiiva Nancyt, mis sinu ellu veel kuulub?
Mind huvitab elu ja väga paljud asjad, igavust ei tunne ma kunagi. Ma ei saagi aru, mis see igavus on. Mulle meeldib ka lihtsalt olla, ei pea kogu aeg tegema midagi. Igal võimalikul juhul olen lihtsalt looduses. Ma üritan ka talvel iga päev metsas käia, kui on väga jube ilm, siis võib-olla käin viis kilomeetrit vähem. See on pisut meditatiivne seisund, lihtsalt nagu iseendas.
Ja armastan uusi asju õppida, praegu õpin hispaania keelt. Viimased 630 päeva järjest iga päev tunni. Kui miski mind huvitab, olen väga järjekindel, vahel pingutan nii, et aju suitseb, aga mulle meeldib seda teha, alati läheb õppides väsimus üle. Seal ei ole mingit eesmärki, lihtsalt tuli mõte, võtsin kätte ja hakkasin pihta. Mulle meeldivad keeled, kirjutan ning loen vabalt neljas keeles.
Näen, et mõistad suurepäraselt ka sõnadeta keelt – kommunikatsioon pole kaugeltki vaid sõnaline.
Kui silmast silma suhelda, siis küll. Messengeris tuleb see eriti välja – kui lihtne on sõnu valesti mõista. Nii häirib tegelikult see ekraanide taha kadumine, ma tunnengi võib-olla puudust üks ühele suhtlemisest. Naudin väga omaette olemist – rahulikke hommikupoolikuid omas mullis, enda keskmes, kus ei taha isegi rääkida. Kui hetkes kohal olla, on elu väga huvitav, kui seda ei oska, siis kõik tundub ühtemoodi hall.
/nginx/o/2025/05/19/16855551t1hf32b.png)
Kaanekangelane: Nancy
Kunstiline juht: Anna Himma
Fotograaf: Valerie Melnikova
Valgusmeister: Sven Tupits
Stuudio assistent: Auris Rätsep
Stilist: Kreete Pillenberg
Jumestaja ja juuksur: Eliise Brigitte Mõisamaa
Rõivad: Eesti Kunstiakadeemia noorte tõusvate moetähtede teosed:
Must kleit: Ron Verlin
Võrkkleit: Kristiina Tali
Täname: Auris Rätsep & Grillfest
Miks ei julgeta iseendaga olla?
Olen aru saanud, et kõigil pole endaga mugav, nad ei julge endasse vaadata ja tegelikult ei teagi ennast. Saan sellest aru, sest ma olen ise ka olnud teadvustamatuses. Ühel hetkel lihtsalt peatusin ja vaatasin. Miks ma rahmeldan, olen parem hetkes. See nihe toimus umbes 20 aastat tagasi. Tegelikult pole midagi karta. Sain aru, et ükskõik, mis sa oled, tegelikult on alati kõik hästi.
Viha võib välja hüpata, võid vanduda ja kiruda, aga hetke pärast naerad. Et selline reaktsioon. Tundeid ei tohi endasse matta, see toob kaasa terviseprobleeme ja üleüldse kõike halba.
Eesti peredes on tunnete allasurumine kahjuks tavaline.
Meil oli nii, et lapsepõlvekodu oli rohkem selline Itaalia perekond, tundeid oli palju, aga me siiski ei rääkinud kõigest, millest oleks pidanud. Ei olnud sellist teavet ega arusaama. Aga hiljem see päris paika ei pea – abielus olles ma ikka surusin ennast korralikult alla. Ja siis veel natuke aega peale seda.
Aga miks siis – tajusid teise ootusi ja tundsid, et pead neile vastama?
Arvan, et ma tahtsin, nagu paljud teisedki, olla lihtsalt hea ja tubli tüdruk. Selline see kasvatus ju oli – endast tuleb anda rohkem, kui ma olin valmis andma. Ja siis oligi võib-olla see ootus, et ma pean olema teatud viisil. See on sama hea, kui üritad õhku täis palli kogu aeg vee all hoida, siis ühel hetkel see nagunii hüppab pinnale. Pingutus on lõppkokkuvõttes mõttetu.
Kõlab nagu klassikaline suhtelugu, ma usun, et nii mehed kui naised teevad seda.
Naised rohkem. Eks me õpime terve elu tegelikult. Kes lihtsalt saab suuremaid ja rängemaid või ütleme võimsamaid kogemusi, see mõistab rutem. Ei pea olema kogu aeg tubli ja nii, nagu oodatakse, ei pea üldse olema nii, nagu inimesed su läheduses ootavad sinult. Kas see on õigustatud ootus? Ei ole ju tegelikult.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/16/16848408t1hd391.jpg)
Ja mis siis saab, kui sa ei ole nii, nagu partner ootab?
Siis ei ole lihtsalt. Ja kõik. Mõned inimesed ei suuda paindlikud olla. Mina näen seda nii – seal, kus tahad kaaslast muuta, tuleb ennast õpetada. Et miks ma ei suuda seda inimest vastu võtta sellisena, nagu ta on. See on raske vahel.
Kui teise päriselt vastu võtad, sünnib midagi väga ilusat nende inimeste vahel.
Ja palju selliseid suhteid on üldse? Praegu juba on, jah. Kakskümmend aastat tagasi tundus see väga võõras. Kodus ja perekonnas olid naise peal kõik asjad, vastutus, lapsed.
Ja naine käib tööl ka.
See ongi kõige ebaõiglasem minu meelest, kui naine käib tööl ka veel. Peab kõigega hakkama saama. Mind natuke ärritas see väljend, et mees aitab naist kodus. Mida asja? Ühine kodu, ühine elu.
Kas sa tuled siis kuskilt mujalt, et aitad naist või mismoodi see kõlab? Kooselu ei saa olla permanentselt nii, et üks on töökoorma all lookas ja teine vaatab pealt. Siis tulebki suu lahti teha ja kokkulepe saavutada.
Noh, midagi pole teha, aga mulle meeldib nii, et naine on kodus. Tõsiselt. Mul oli mingil ajal nii. Muidugi kui naine ise tahab midagi teha, peab ta saama seda teha, see on teine asi.
Kui selline asi sulle sobis, miks see siis lõppes?
Ma tahtsin lavale! Tütar oli siis 4,5-aastane. Väiksemana ma teda lasteaeda ei pannud, alles siis, kui ta oli selleks valmis ja ütles, et ta ise tahab. Ta oli nii iseseisev ja hakkaja laps. Alguses viisin ja kui tal oli tee selge, läks ise. Isegi üle valgusfoori. Tuli koju ka ise.
Tulemus on nüüd käes. Sinu tütar Anna oli ka võtte loovjuht ja teeb maailmas ülilennukat karjääri. Oleks ema teda tagasi hoidnud, siis istuks võib-olla siiani kodus diivani peal.
Anna lendas Pariisist kohale ja viskasime omavahel nalja: «Teeme sellise pildi, mis võiks Vogue'i kaanel olla!» Mu tütre tööpäeva tasu on kunstilise juhina mujal maailmas kordi kõrgem kui Eestis, loovaid inimesi väärtustatakse väga. Anna valis tiimiliikmed, kellega tal koostöö sujub ja kõik toimis nagu kellavärk, Annal oli täpne visioon, iga detail paigas. Stilist otsis asjad EKA moetudengite parimatest töödest. Pidin püsima kõikuval taburetil kümme minutit. Ja tütar veel parandab: «Tõsta jalga, veel ülespoole.»
Mingit aja raiskamist polnud – pikas võttepäevas hommikust õhtuni läks iga sekund täie ette. Selline kogemus on mul esmakordne kolmekümne aasta jooksul. Ma mõtlesin, et kui ma üldse mingi pildistamisega nõus olen, siis olgu see kõige parem.
/nginx/o/2025/05/16/16848419t1h807a.jpg)
Emade ja tütarde vahel on eriline side. Eelmisel nädalal lahkus su ema Els. See on kõik nii värske, kas saame sellest rääkida?
Eks me aimasime, et see juhtub. Ärasaatmine on alati emotsionaalne. Midagi ei jäänud poolikuks, saime õega mõlemad temaga suhelda. Eelmisel õhtul tundsin, et nüüd on see käes ja hommikul ta lahkus.
Ega ema ei tahtnud, et ma lavale läheks. Hoiatas mind, et väga raske amet. Mõtle ikka viis korda. Tema tahtis, et ma läheks hoopis keelte alale ja mingi aja lasingi ennast pehmeks rääkida. Mu elus oli kõike muud, käisin ratsutamas, tegin sporti, aga salamisi ikka laulsin kodus.
Mäletan korda kui ta tuli töölt ja vaikselt kuulas ukse taga. Siis ta sai aru, et see on mu südame kutse ja leppis sellega. Mina olen leppinud tema minekuga, südames on rahu.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/16/16848639t1hd367.jpg)
Nancy on üks Eesti 90ndate eredamaid ja isikupärasemaid tähti, kes on tänase päevani nõutud ja armastatud tegevartist.
Sel aastal tunnustati teda auhinnaga Kuldne Plaat panuse eest Eesti muusikasse.
Nancy esimene suurem singel oli «Mul luba loota», kuulsus tuli looga «Aeg peatub» ja ülesastumisega toonases ülipopulaarses muusikasaates «7 Vaprat». Järgnes tõeline tähelend, mis kestab tänaseni. Iginoor Nancy tähistab tänavu 60 aasta juubelit, piduliku kontserdi annab ta 6. juunil Grillfestil Pärnus, kava kannab nime «60 on uus 35!».
Nancy on laulev tantsija, kes jäi lavasäraga silma Mainori tantsutrupiga koos esinedes. Nancy on ka stiili-ikoon ning tervisliku elustiili entusiast.
Nancy on üles kasvanud muusikute peres, tema ema on laulja Els Himma ja isa trummar Lembit Himma. Tal on tütar Anna ning poeg Mihkel.
/nginx/o/2025/06/19/16935992t1h0a73.jpg)
Nancy «Hellalt hoia mind» live @ Grillfest 2025, Nancy juubelikontsert «60 on uus 35!» Pärnu Vallikääru aas, 06.06.2025
«Tell it to my Heart» muusika (1987): Seth Swirsky ja Ernie Gold, sõnad (1995): Kaari Sillamaa, Nancy stilistid: Anna Himma ja Kreete Pillenberg, Nancy bänd: Anna Maria Kalvi, Grit Tarvis, Tônu (Tony) Lindret, Jürgen Ild ja Kristin Nurk, Tantsijad 1995 algkoosseisust: Jüri Järv ja Timo Tirs, powered @ Grillfest 2025 by Black & White Dance: Liis Vahter, Katariina Johanna Saretok ja Getlin Carina Kurman
Kaamerad: Revo Raudjärv, Ron Rasmus Raudjärv ja Raivo Teeäär, Režii ja montaaž: Raivo Teeäär, Lava, heli ja valgus: Pro Event Services, Ilutulestik: Pyrocom / Sami Tammi
