«Ma olin päris sügavas kriisis,» jutustab Kristiina Kuusing. Mis siis juhtus? Laps lahkus kodust, algas üleminekuiga ja äkitselt märkas naine ennast mõtlemas: «Täna oleks täitsa okei päev ära surra.»
Kristiina Kuusing on särav 50ndates naine, kes vaatab sügavalt silma ning on nõustajana erakordselt julge ja avatud. Ta näeb, mida inimesed läbi teevad ja mida nad elus muutma peaksid. Kuid tema mõistvat pilku on teravdanud tema enda läbielamised.
Appi – üleminekuiga
«Naisena olen ma kogenud justkui mitut elu,» jutustab Kristiina Kuusing. «Abielus olnud, ema olnud ja tütre suureks kasvatanud.» Täna teab naine, et ainus asi elus, mis on kindel ja muutumatu, on see, et kõik muutub! Ja sageli on muutustega kohanemine päris raske.
«Eelmine aasta sattus minu elus kokku tühja pesa efekt ja üleminekuiga. Ja see tõi minu teadlikkusest hoolimata endaga kaasa sellise... kriisi. Ma ei taha hirmutada naisi, et see üleminekuiga ongi selline masendus ja jube raske. Aga kui see sinuga niimoodi juhtub, siis palun ära kannata üksi – räägi sellest teiste naistega.»
Hormoonide möll ajas Kristiina üleminekueas sama segadusse nagu raseduse ajal. Last oodates oli ta enda sõnul samuti tasakaalutu ja viskas isegi venda kahvliga. Sama juhtus üleminekueas. «Emotsioonid hüppasid niimoodi üles ja alla, et mõnel hommikul ärkasin ja mõtlesin: täna oleks täitsa okei päev ära surra!»
Selline raskus ja masendus laskus peale. Täna teab Kristiina, et ainus asi, mis aitab, on rääkimine! Üksi kurvastades ei pruugigi pimedast hetkest väljapääsu leida. Aga seda võimalust oma muret ja läbielamisi kellegagi jagada tuleb teadlikult soovida ja otsida. «Mulle meeldib selline vahetu jagamine. Ja õnneks kohe minu teele ka õiged naised sattusid,» ütleb Kristiina.