Hea sõna tõstab, halb trambib porri. Piisab sõnast, et tappa tahe, purustada süda või hävitada usk.
Ja siiski on paljude inimeste meelest sopa loopimine tavapärane ja mugav. Seevastu midagi head öeldes tundub, et see tuleb justkui isikliku konto pealt kinni maksta. Kuidagi kohe ei raatsi...
Saates on külas energiast pulbitsev, särav ja siiras tantsuõpetaja Merle Laud. Hakkasime otsima inimvõimete piire ja olukordi, mis meid ebamõistliku ülepingutuseni tõukavad. Ja saime jälile ühele põhjustest – teiste ootused. Ja sõnad! Sõnad võivad olla kui halastamatu piitsalöök või kuri kubjas, kes ei lase ennast kuulata.
Selles saates avaldame ka ühe seiga Kristinka elust, mida enamik inimesi ei tea.
Sõnade eest peab vastutama
«Vahel vaatan inimesi, kes väga palju kipuvad arvama,» ütleb Merle Laud. «Aga neil ei pruugi olla mingit ülevaadet teemast. Ma ei saa austada inimest, kes mind ei austa. Kes isegi ei proovi süveneda sellesse, mis ma olen kõik teinud, et sinna jõuda.» Tavaline on, et negatiivselt arvustatakse hetke, tajumata eelnevat ja võtmata vastutust järgneva eest. Kui sinu madaldava sõnavõtu tulemusel tunneb teine end halvasti, kaotab entusiasmi või soovi jätkata, jõuab võib-olla isegi enesehinnangu lagunemiseni, kes siis vastutab? Tõsi, osa vastutust langeb ka sõna vastuvõtjale ja tõlgendajale. Kui ta on tugev, siis ta ei hooli. Kuid suurem vastutus on siiski halvasti ültejal. Vaadake sõna nagu kuuli. Pole päris kohane end õigustama hakata: «Ise oled süüdi! Kust mina teadma pidin, et sul kuulivesti seljas pole! Meil on sõnavabadus.» Vabadus kehtib siiski koos vastutusega.
«No eks ma ise ka annan hinnanguid, aga ma katsun seda kuidagi nii teha, et see ei kahjustaks teist inimest. Aga ilmselgelt keegi solvub. Kui ütled midagi konstruktiivses vormis ja teine inimene solvub, siis probleem ei ole ju minus, vaid selles inimeses endas – miks ta seda olukorda solvanguna võtab?»