«Ma tundsin, et mu elu on läbi! Et ma olen täielikult läbi kukkunud,» jagab maalikunstnik Katta Grüner väga siiralt tundeid, mis teda valdasid kui mees ta maha jätta otsustas. «Ma olin noor ja ilus, meil oli väike tütar, ma andsin endast kõik – aga ikkagi jäeti mind maha!»
See oli väga valus, kõle ja pime hetk, kus naine ei näinud ainsatki valguskiirt. Ometi tõestas elu talle õige pea, et just suhte kokkukukkumine oli parim asi, mis talle tol hetkel juhtuda sai. Loe edasi, see on tegelikult tohutult palju lootust andev, üles tõstev lugu!
Kui keegi jätab oma tohutu energia ja värvika välimusega mulje, et see on küll «elukutseline õnnestuja», on see Katta Grüner II. See pole nii! «Mu sõbrad isegi ei usuks, milline luuser ma olen!» Naine jagab siiralt kahte kogemust, kus ta end täielikult läbikukkununa tundis. Esimene oli siis, kui ta noore ja armununa suhtesse astus ja tillukese tütre emaks sai. Kuni unelmate prints tuli ja teatas: kui naine ei tee kõike täpselt nii, nagu tema tahab, siis on see suhe läbi!
«Ma jagan rõõmuga neid äpardumisi elus, kus ma olen olnud luuser,» sõnab Katta. Kuid tõde on see, et olles nende lugude keskel, tundusid need ikka hirmsad ja valusad.
«Noorena me kujutame endale ette, et kohtame printsi valgel hobusel. Siis me abiellume ja oleme õnnelikud. Aga minul läks kõik see asi teistmoodi,» jutustab naine. Tema õppis ülikoolis, jäi ootamatult lapseootele ning siis pidi ka suhe kiirkorras olukorraga kohanema. «Printsiga me elasime küll seitse aastat koos ilusti, üks ilus auto ka oli – noored tüdrukud lasevad end mõjutada ilusatest autodest ja ilusatest printsidest. Aga meie kooselu absoluutselt ei sobinud! Ja iseloomud ei klappinud.»
Alguses oli romantika ja suur armumine. Siis järgnes kohusetunne. «Ma olen kogu aeg mõelnud, et lastega ei tohi lahku minna ja lapsed peavad kasvama ühes tervikus peres,» avab naine. «Ma arvan, et mina ise ei olekski iial lahku läinud. Isegi kui iseloomud ei sobi. Mis iganes – ma oleks lõpuni olnud koos! Aga juhtus hoopis niimoodi, et lapse isa leidis, et me peame minema lahku. Ja see tundus mulle algul täiesti katastroofina! Ma olin nii õnnetu, täiesti läbi ja murdunud! Mõtlesin – kuidas see on võimalik? Mu lapse isa oli minust 20 aastat vanem. Mina olin noor ja ilus! Ja siis tema ütleb mulle, et temale ei sobi kooselu naisega, kes ei tee kõiki asju nii, nagu tema tahab! Ja iseloomu muuta ka ei suuda.»