NAISTEJUTUD Kristinka suhtelugu: «Nägin ta õlanukki ja teadsin kohe – tema on mu kallim ja laste isa» (1)

Marko ja Kris. Foto: Marko Külaots
Copy

«Kohtasin oma kallimat peol, kus mina olin tollel hetkel ainus abielus naine...» Kristinka räägib ära oma üllatavate kurvidega suhte leidmise loo. Täna on sellest välja kasvanud 24 aastat armastust.

Seitse aastat ja 363 osa «Naistejutte». Üle saja põneva külalise ja üle nelja miljoni kliki. «Naistejutud» on kasvanud päris suureks! Kuid seni polnud mitte ühtegi osa sellest, kes on saatejuht Kristinka ise. Alati olid esiplaanil teised ja nii tunduski toredam.

«Meil on vaja saame-tuttavaks-saadet,» kirjutasid kuulajad. «On nii palju asju, mida sinu enda kohta teada tahame!» Ja saatsid suure hunniku küsimusi. Nüüd saab osa neist vastused.

Mis huvitab inimesi kõige rohkem? Loomulikult suhted! Olgu siis pealegi. Räägin ära minu isikliku suhteloo, mis ei kulgenud sugugi nii nagu romantilistes filmides.

Kõik algas õlanukist

See oli kummaline juhtum – läksin ühele peole, kus mina olin tollel hetkel ainus abielus naine seltskonnas. Nägin oma praeguse kallima tedretäppidega kaetud õlanukki. Sinna langes selline valguse laik. Ja korraga ütles sisetunne: «See on nüüd siis sinu mees ja sinu laste isa.» Olin väga üllatunud - oot, kust nüüd selline sõnum korraga? Abikaasa on mul ometi käekõrval. Ja tol esimesel hetkel, selja tagant, ta mulle eriti isegi ei meeldinud.

Kris ja Marko.
Kris ja Marko. Foto: Marko Külaots

Mõistluslikud argumendid rääkisid selgelt teist keelt, kuid sisetunne oli väga tugev. Kuna olin abielus, siis tegin kõik, et seda suhet mitte luua. Isegi mitte alustada! Samuti mu tänane kallim – tema jaoks oli perekond püha.

Võitlesime mitu aastat, aga tugev tunne ei andnud järele. Proovisime kaks aastat nii, et ei saa üldse kokku. Tänane kallim astus aktiivseid samme selle nimel, lõi teisi suhteid, mina proovisin keskenduda oma abielule. Aga see lihtsalt ei olnud võimalik. Seda armastust tundsime igal pool endas.

Äratav õnnetus

Peagi aga sai selgeks, et sellisel moel elada ei õnnestu, et hoiad end jõuga suhtes, aga mõttes oled kogu aeg eemal. Hästi illustreerib seda kahestunud reaalsust üks õnnetusjuhtum. Mu esimene abikaasa oli tulihingeline motofänn. Tol korral sõitsime kusagilt ürituselt tagasi, aeg oli hiline ning väljas oli juba pime. Mina istusin juhi taga ja jäin sadulas magama. Ja turvaline see muidugi pole - lendasin kurvis sadulast! Maandusin õnnelikult, sain vaid ehmatuse, põrutuse ja mõned sinikad. Äratuskellana mõjus aga see mõte, mis sel hetkel pähe tuli, kui läbi õhu lendasin: «Vahet pole, mis minuga juhtub. Ma nagunii ei ela seda elu.» Ehmastasin ise ka selle peale ära ja küsisin - aga miks ma siis ei ela seda elu, mida ise elada soovin? 

Veelgi üllatavam oli aga see, mis edasi sai. Abikaasa sõitis rahulikult edasi ja ei pannud isegi tähele, et naine selja tagant kusagile kadus. Tal võttis viis minutit, et seda üldse märgatagi! Taaskord kinnitus - oled kohas, kus sinu kohalolek pole tegelikult vajalik.

Marko ja Kris 20 aastat tagasi. Ulakad armastajad, lapsevanemad veel ei ole. Kui palju me nende aastate jooksul muutunud oleme?
Marko ja Kris 20 aastat tagasi. Ulakad armastajad, lapsevanemad veel ei ole. Kui palju me nende aastate jooksul muutunud oleme? Foto: Marko Külaots

Põhjus lahku minna

Esimene abielu lõppes nii, et põhjust lahku minna otseselt ei olnudki. Ka see suhe oli täis seiklusi ja tundeid. Aga siis tuli lihtsalt suur armastus – palju suurem kui kõik seni kogetu kokku ja sellega ei saanud mitte midagi ette võtta. Nii tugev tunne, mis on suurem kui mina. 

Meie uus suhe sai loodud just selle aluse peale, mille peale elutargad inimesed suhet luua ei soovita – ütlevad, et kirg ja tunded ei püsi. Meie puhul on see osutunud kõige püsivamaks vundamendiks üldse. Kui aastad mööduvad, siis suhe muidugi muutub – muutub tarkus, muutud ise inimesena, muutub see, mida te inimesena jagate ja kui hästi teineteisest aru saate. Muutuvad huvid ja elurütm. Aga see telg suhte keskel, mida süda tunneb, ei muutu üldse. Pigem kasvab aastatega, kui kulub. Ehkki päris alguses meile mõlemale tundus, et nii palju armastust ei mahu lihtsalt meie sisse ära ja niimoodi elada küll vist ei saa.

Marko ja Kris 15 aastat tagasi.
Marko ja Kris 15 aastat tagasi. Foto: Marko Külaots

Abielus ei ole 

Kuulajad küsisid: kui kaua te olete õieti abielus olnud? Aus vastus on – me polegi üldse abielus. Elame kahe armastaja elu. Fakt, et suhe on vormistamata, ei tähenda loomulikult seda, et seal oleks vähem pühendumist ja teadlikku otsust just teineteisega oma elu jagada. Lisaks on sellesse liitu sündinud kolm last.

24 aastat oleme praeguseks koos olnud ning sellest ka väga palju aega koos veetnud. Enamik sellest ühisest ajast on äge ja põnev – täis inspiratsiooni, maailma avastamist, soojust ja tegutsemist.

Kuna oleme mõlemad tulise loomu ja tugeva karakteriga, kuulub sellesse aega ka kokkupõrkeid, kriise ja tugevaid tundeid igas skaalas. Aga otsustab see, millised tunded suhtes domineerivad. Matemaatika selle suhte taga on väga hea – seda, mis teeb kõvasti haiget, on väga tillukene protsent. Ja seda, mis annab mõlemale palju head, on suur protsent.

Ei pea muretsema, et armastust on liiga palju, temale on alati ruumi.
Ei pea muretsema, et armastust on liiga palju, temale on alati ruumi. Foto: Marko Külaots

Pika suhte saladus

Mis on pika suhte saladus? See oli kuulajate soov teada saada. Mina usun, et see on tänulikkus. Sageli kipub olema nii, et tahame suhetes rohkem saada ja vähem anda. Kui fookus on sellel, mida ma teise käest saan, on hästi lihtne muutuda rahulolematuks. Kergesti hakkab tunduma, et teine annab vähem või ta alguses lubas rohkem. Või avastad, et mingeid asju, mida sa tahad, sa sellest suhtest üldse ei saa!

Kui minna suhtesse saamise mentaliteediga, siis rahulolematus on sinna juba sisse kirjutatud. Sest inimene on juba niimoodi disainitud – ükskõik kui palju talle antakse, sealtkaudu rahulolu ei sünni. Inimene muutub immuunseks selle suhtes, mida kõike talle antakse ja tahtmised kasvavad alati eest ära. 

Lahendus ei ole rohkem saamises vaid selle väärtustamises, mis on juba olemas. Ja andmise rõõm on kõige suurem rõõm. Milline on suhtumine maailma, sõltub inimese loomusest, üks pole teisest parem või halvem, aga täiesti isekalt, enda meelerahu leidmiseks tasub tänulikkusega tutvust teha. 

Kuula ka saadet, kus stuudios on Kristinka nutikas teismeline tütar Säde.

Marko ja Kris 20 aastat tagasi.
Marko ja Kris 20 aastat tagasi. Foto: Marko Külaots

Vastused saavad veel sellised küsimused:

  • Mida teha kriisides?
  • Milline inimene sa tegelikult oled?
  • Mis on inspireerinud nii palju töösaateid, kas tööõnn või tööprobleemid?
  • Kust on pärit kunstianne?
  • Mis on sinu tasakaalus keha saladus?
  • Kuidas sa jaksad olla nii siiras, energiline ja südamlik?
  • Räägin ausalt ära ka toitumishäirete loo.

...ja lisaks palju muid küsimusi, vastuseid, teemaarendusi. See saade sündis teie soovil, kallid kuulajad. Tunnistan, päris kõikidele küsimustele ma ei jaksanud vastata. 

Aitäh, armsad kuulajad, et olete meiega!

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 362 osa leiad siit!

Kõik «Naistejuttude» saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe DIGIAJAKIRJADEST. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

Marko ja Kristinka.
Marko ja Kristinka. Foto: Marko Külaots

Valik hetki Kristinkast

Olen kolmest õest keskmine, kunstniku Ott Herodese ja koolitaja Luule Herodese laps. Mu ema on surnud, isa tänaseni tegevkunstnik. Vanaema Ljudmilla Herodes oli Eesti esimene naislendur. Suguvõsas domineerivad ametid on kunstnik ja psühhiaater.

Olen lojaalne inimene – 24 aastat pikas püsisuhtes, 10 aastat praeguses töökohas Postimehes, 14 aastat enne seda Kaubamaja loovjuhi ametis ning veel varem 10 aastat tantsuõpetaja stuudios Panda. Kõigi elu jooksul kogutud sõpradega olen tänaseni sõber.

Õppinud olen EKAs moekunsti, lisaks kehakultuuri, futuroloogiat, turundust, juhtimist. Räägin viit keelt. Pidev juurdeõppimine ongi peamine hobi. Ma ei leia, et midagi hästi oskaksin – alati saab paremini.

Iga vaba hetke veedan looduses – maalin, matkan, avastan inimesi ja maailma.

Veidrused: kogu elu jooksul ära söönud kõigest 2 krõpsu, aianduses absoluutselt andetu, unustab täiesti tavalisi sõnu ära, sööb kriiti, naerab ja nutab palju.

Meeskonnakaaslased nimetasid lisaks: «Kartmatu! Sa ei suuda absoluutselt paigal püsida. Mõnus puhkus on sinu arust see, kus saab riskida ja kalju kohal kõõluda. Sa oled väga tugev – olen oma silmaga näinud, kuidas sul peaaegu õnnestus lahti tõmmata uks, millel peal oli kirjas «lükka». Suudad tikk-kontsadega vabalt üle jääväljaku kepsutada, samal ajal stoorit tehes ja kolme veinipudelit kaenlas hoides.» Aitäh teile, mu kallis tiim! 

Tänulikkus liidab.
Tänulikkus liidab. Foto: Marko Külaots

Teised ajakirjad

Tagasi üles