Mismoodi mõtlevad kriminaalid? See on niivõrd julm ja jultunud maailm, et ajab juba naerma. Kuid üks on kindel - olgu pahategu kuitahes õõvastav, süüdi on alati ohver, mitte mõrvar. Ajakirjanik ja krimituuride korraldaja Aimur-Jaan Keskel paotab ust sellesse ohtlikku maailma.
Sel saatel on kaks peateemat: kuidas esinemisärevusest üle saada ja kriminaalide mõttemaailm. Seob neid kahte põnevat teemat seekordne saatekülaline – majandusajakirjanik ja krimituuride korraldaja Aimur-Jaan Keskel.
Iga kuritegu saab õigustada
«Koplis oli üks väga räige lugu noorest sarimõrvarist,» jutustab mees. «Kuidas ta põhjendas seda, mida ta tegi? «Ma lihtalt tahtsin teada, mis tunne on inimest ära tappa. Ja siis ma pussitasin ta surnuks, sest ma tahtsin teada, kas surnud inimesest jookseb verd.» Nii jaburad asjad, et mingis kontektis ajavad need juba naerma.» Kui nüüd kedagi lugejatest sama küsimus painama hakkab, siis rahu! Pole mingit vajadust nuga haarata ja teadmiste kogumiseks tapatööle tormata. Vastus on jah, surnud inimesest jookseb verd, sest kui sa oled inimese äsja maha löönud, siis enamik tema organeid on veel täiesti terved.
Ajalookirest alguse saanud idee
Aimur-Jaan Keskel on kirgliku ajaloohuvilisena krimituure korraldanud ning nende tarvis tõsielulugusid kogunud juba hea mitu aastat. Tal on faktiline alus, mille baasilt midagi väita. «Kriminaalide eneseõigustused on niivõrd absurdsed ja ma olen tähele pannud, et see kuidagi lahutab inimeste meelt.»
Narkomaanide tegutsemist kirjeldades keerab krimituuride juht need asjad vahel lausa teadlikult huumori võtmesse. Kuidas keegi oma köögis mõnuainete saamiseks söögisoodat kasutas ja plahvatusi korraldas. «Kunagi oli see tavaline, et inimene, kes narkootikume tarvitas ja sellises stiilis elas, proovis neid ka omal käel valmistada. Selline oli umbes kahekümne aasta tagune Eesti.»