L, 15.02.2025

NAISTEJUTUD ⟩ «Mis sul oli seljas hetkel, kui sa surid?» Vastuseks tuli…

Kristina Herodesajakirjanik

Andri Allase-spordi suunajuht

Konstantin Sednevfoto- ja videoreporter

Simo Männisteajakirjanik

Heidi Ruuldigiajakirja Naine ja portaali Postimees Naine vastutav toimetaja

15. veebruar 2025, 11:00

Vägivaldne surm, verdtarretavad mõrvad, õõvastavad seletamatud lood – tundub asi, mida parem ei puutuks. Kuid paljusid naisi tõmbavad need ligi nagu magnetiga. Miks? «Põnevus ja ohutunne – see on midagi, mida ei tohiks puutuda, aga sukeldud ikkagi pea ees sisse,» räägib Heidi Ruul, krimi- ja õuduslugude kuninganna. «Mõrvade puhul ikka mõtlen, kas seda lugu tasub ette võtta. Äkki see inimene saab vabadusse, sest me räägime Eesti lugusid.» Nii et mõned mõrtsukad on siiani kapis ja ootava oma aega. Olge hoiatatud – see lugu pole nõrganärvilistele. Kes julgeb, vaatab kõhedust tekitavat saadet.

Nüüd saad «Naistejutte» ka vaadata! Ettevaatust, episood 388 ei sobi nõrgema närvikavaga inimestele.

Selles loos saad teada:

miks õuduslugudel on selline külgetõmbejõud;
mis seob naisi ja mõrvu;
mis toimub surnukuuris;
miks tillukesed kirstukesed nutma ajavad;
milliseid saladusi peidab normaalse naise buduaar;
pikkade juuste maagilise saladuse;
miks me pigem hoiatame nähtamatu maailma torkimise eest.

Vaata kindlasti ära terve saade – vestlus ja lugu on erinevad, need täiendavad teineteist. Vahetud emotsioonid on ainult pildis.

«Naistejutte» saad endiselt ka kuulata. Kui sulle meeldib meid näiteks õhul pimedas jalutama minnes kaasa võtta, siis see võimalus jääb!

Kas kummitused on olemas? Igaüks võib jääda selle juurde, mida uskuda soovib. Tänase osa peategelase Heidi elukaaslane Asko on kallimat tondijahile viies ka ise üht-teist seletamatut näinud ja kuulnud, aga püsib siiani veendumusel: ei ole!

Kahtlaselt paljud inimesed lugejate ja kuulajate hulgas on siiski seletamatute olukordadega kokku puutunud. Näib nii, et rohkem kondab teispoolsuse tegelasi ringi seal, kus on palju vägivaldset surma ja enamik neist ei ole head. Meie soovitus on – kui asja ei tunne, ära torgi, nii nagu me ka autos gaasi põhja ei viruta, kui sõita ei oska. Kuid võib ka turvaliselt üksnes lugemise, kuulamise ja vaatamisega piirduda ning tunda kergendust – huh, mu oma elu on ikka nii ilus, hea ja turvaline. Kui sind elu süngem pool huvitab, ei pea seda kirge häbenema – väga paljusid tõmbavad kõhedad ja verdtarretavad lood. Avaldame saladuse, miks see nii on.

«Naistejutud». Heidi Ruul. — «Naistejutud». Heidi Ruul. Foto: Konstantin Sednev

Enamik krimisarjade vaatajaid ning õuduslugude lugejaid on naised. Naisi tõmbavad surm ja seks palju rohkem kui toiduretseptid. Miks see nii on? Kas need pole mitte omavahel seotud?

Jah, need pakuvad sarnaseid emotsioone. Minu puhul peab see tõesti paika, sest et mitte ainult ekraanis, vaid ka raamatulehtede või vanade ajalehtede vahelt otsin peaaegu tahtmatult just verdtarretavaid lugusid. Teinekord mehega puhkusel olles vean ta näiteks surnuaeda jalutama, kuna see on minu meelest väga romantiline asi, mida teha.

Ütle nüüd ausalt: mida sa tunned, kui sa niisuguse materjaliga ennast toidad?

Alguses ma tundsin väikest hirmu lisaks uudishimule. Hirm on aastatega kadunud, ei ole mitte midagi õudset. Kui kunagi oli see, et sai otsitud erinevaid lugusid selle vahva saate jaoks, mida ma teen – «Kikimooride» podcast. Siis ma ikkagi mõtlesin läbi näiteks mõrvade puhul, et kas see inimene saab varsti vabadusse, sest me räägime Eesti lugusid. Siis on ju põhjust mõelda pikemalt, kas seda lugu tasub ette võtta, sest mine tea, järgmine hetk on võib-olla poiss all ukse taga.

Ja te olete need ikkagi ette võtnud – hirm ei ole takistanud.

Ei, mitte kõiki. Üks mõrtsukas on veel kapis, aga temast me täna ei räägi.

Miks naised nii väga sünget kraami armastavad?

Minu meelest on selle juures põhiline asi põnevus ja mingi teatud ohtlikkuse tunne. See on nagu midagi, mida sa justkui ei tohiks puutuda, aga see annab sulle nii palju tagasi emotsionaalselt, et sa ikkagi sukeldud pea ees sinna sisse ja siis üldse ei huvita.

Mida see siis tagasi annab? Ärevuse, paanikahood, õudusunenäod ja hirmu tänaval pimedas liikuda?

Ma ei tea, ma ei ole ühtegi neist kogenud. Pimedas tänaval liikumise probleemi ma lahendasin ka ära. Ma käisin sügisel Londonis sarimõrvarite näitusel. Sealt hankisin endale ühe tuntud sarimõrvari näoga võtmehoidja, mis on nüüd pidulikult minu võtmekimbu küljes. See võtmekimp on mul taskus sõrmede vahel. Nii et kui keegi julge hull inimene peaks julgema mulle pimedas jalutamise ajal õlale koputada, siis härra läheb kohe ja teeb oma töö ära. See on nagu enesekaitse relv.

See on sama hea kui võtad kontsaga kinga kätte, sest jalalöögiga sa nii hästi pihta ei saa.

Just, aga kontsakinga jalast võtmiseks läheb kauem aega kui võtmed taskust välja.

Tänapäeva maailm on ohtudest üsnagi ära puhastatud. Maailmas ja ka naise elus on realistlikult neid väga palju, aga siiski tahame rohkem stimulatsiooni. Otsime emotsionaalselt tugevat laksu, mis tuleks ja raputaks.

Aga see on ka turvaline, minu meelest. Selle asemel, et seal oma koduseinte vahel turvaliselt neid lugusid uurida, ma võiks ju sama emotsiooni tänava peale otsima minna. See oleks päris ohtlik – nii palju mune minusugusel naisel ei ole.

Nendel lugudel on sotsiaalses elus ka palju eeliseid. Näiteks ma olen see inimene, kes võõrastes seltskondades ei hüppa kunagi inimestele ise selga, ei hakka ennast tutvustama. Pigem lähen kohale ja jälgin. Kui keegi lõpuks minuni jõuab, siis saan neil vaiba alt ära tõmmata. Ehk siis need teemad, mida ma ise välja pakun, on võib-olla sellised, mis mehi kindlasti ehmatavad. Ma vaatan nii palju tõelist krimi, et ma põhimõtteliselt tean ideaalse kuritöö saladust nii, et keegi ei saaks sellele jälile. Kui ma ütlen seda võõrale naisele, siis enamasti see naine rõõmustab, kuna tema vaatab ka selliseid asju.

Londonis käies tutvusin ühe läti naisterahvaga, keda ma polnud mitte kunagi varem näinud. Istusime, jõime prosecco't ja kuidagi läks ärijutu pealt naksti asi selle peale, et meil Eestis on selline podcast – talle meeldib ka selliseid asju kuulata ja vaadata. Ma arvan, et me rääkisime temaga hommikul kella neljani.

Sa ütlesid, et sul ei ole mune. Ma väidan vastupidist, sest üks asi, mida teeb Heidi Ruul vabal ajal – ta teatab särasilmil sulle kontoris: «Me lähme nüüd surnukuuri!» Räägi, mis seal toimub?

Jah, me käisime surnukuuris, mina ja meie armas Dagmar Lamp, kellega koos neid kummitusi käin püüdmas. Meid kutsuti Tallinna Matusebüroosse. Oleme korduvalt sellistel retkedel käinud, aga matusebüroost kuuldes võttis mul esimest korda seest täitsa õõnsaks, kuna see tundus nagu samm liiga kaugele...

Kikimoorid Heidi Ruul ja Dagmar Lamp lähevad just sinna, kus on tunda surma hõngu, jubedaid tegusid aset leidnud ja hirmulood liikvel: seal kummitab. — Kikimoorid Heidi Ruul ja Dagmar Lamp lähevad just sinna, kus on tunda surma hõngu, jubedaid tegusid aset leidnud ja hirmulood liikvel: seal kummitab. Foto: Kristiin Kõosalu

..et sul on kõrval kapid täis surnud inimeste kehasid, kelle hinged on lahkunud, aga tõenäoliselt veel kuskil siin liikvel?

Kui ma ootasin, et seal on tõeliselt hirmus ja kuidagi rusuv, paha ja raske, siis reaalsus oli see, et seal oli nii rahulik. Seal oli nii kerge ja vaikne, et see oli hoopis risti vastupidi kõigele sellele, mida ma varem ette olin kujutanud. Samas mõtle kui hea võimalus. Ära ei saanud ka öelda, sest kui mitu inimest maailmas saab väita, et nad rohkem kui ühe korra oma elus surnukuuri on sattunud?

Kuidas saada paksud juuksed?

Mu noorimal õel olid väiksena, umbes kolme-nelja-aastasena juuksed nagu inglilastel – heleblondid ja lokkis. Kord läinud ta taha tuppa ja kui ta tagasi tuli, vaatas ema, et midagi on lapsega nagu teistmoodi. Ja siis ta taipas: ta oli omal kääridega juukseid suvalistest kohtadest maha lõiganud! Kui ema küsis, et miks ta seda tegi, vastas õde: «Lille käskis.» See vastus jahmatas ema, kuna Lille oli vanaisa õde, kes aastal 1936 vaid kolmekuusena sealsamas tagatoas suri ja kellest õde poleks pidanud nagu midagi teadma.

Peale seda juhtumit tuli õele poisipea lõigata, kuid nüüd on tal nii paksud juuksed, et kui ta osa neist nulli laseb, on tal ikka rohkem juukseid peas kui tavaliste juustega inimesel. Nii et ehk oli Lille käsk see, mis nii paksud juuksed on taganud.

Allikas: tõestisündinud lood kuulajate kirjadest Kikimooridele.

Mitu inimest maailmas saab väita, et nad rohkem kui ühe korra elus surnukuuri on sattunud?

Valus oli näha laste kirste, mis olid küll tühjad. Mingisugused näidised, mille põhjal siis inimesed saavad vajadusel tellida. Ma loodan, et väga paljudel neid imepisikesi kirste vaja ei lähe. See oli kuidagi laks reaalsust otse keset nägu, et neid päriselt läheb vaja. Mind just väikse lapse emana kuidagi väga lõikab mõte sellest, et üks ema peab läbi tegema selle, et tal ei ole enam seda pisikest. Ja siis ta peab minema ja selle kirstukese või urni sealt valima talle. See on väga kohutav.

Mõte sellest teeb mulle ka haiget. Räägi parem sellest, kas surnukuuris kummitab? Ma tean, et te ei käi seal niisama luusimas, sest teil on kaasas aparaat, millega te mõõdate midagi.

Meil on palju aparaate. Meil on REM Pod – elektromagnetiline vidin, mis hakkab piiksuma ja karjuma, kui selle lähedale minna. See reageerib nähtamatule kogule.

Siis meil on selline asi nagu Spirit Box, mis on fantastiline abivahend enamikule kummitusepüüdjatele – läbi selle tulevad sõnumid. Ta skaneerib erinevaid raadiolaineid ja sagedusi. Sealt viskab vahepeal küsimustele vastuseid.

Teil on tulnud ka päris selgeid sõnumeid. Ühe korra saite vastuse: «Ära torgi!»

Jah. Ise seda tehes on päris kindlasti raske öelda, et see kõik on mingisugune mambo-jambo ja fantaasia vili. Igaüks kuuleb seda, mida ta parasjagu tahab. Me siiski monteerime kõik, mis me nendelt retkedelt saame. Mina ja Dagmar käime mõlemad selle materjali samamoodi korduvalt ja korduvalt läbi. Ehk siis kõik info, mis tuleb Spirit Boxist, läheb aeglustusse – me kuulame seda mitmeid kordi läbi, kas seal on midagi või mitte. Kui seal ei ole meie arust piisavalt, siis ei jõua see inimesteni.

Mis seis on siis surnukuuris?

Nii palju kui ma mäletan, siis hästi selge vastus tuli küsimusele, mis sul oli seljas sel hetkel, kui sa surid. Vastuseks tuli: «Kodused riided.» Me olime parasjagu ärasaatmisruumis ja me ei võtnud ühendust mingisuguse ühe kindla tegelasega. Selliseid asju on meil päris palju. Mitte et riietus oleks tähtis, vaid me tahtsime teada, kas üldse on võimalik suhelda.

Kas on võimalik suhelda? Kas seal on rahulik või on see koht, kuhu mingis mõttes kogunetakse pärast elu?

Ikkagi ma räägin, et seal oli täiesti rahulik. Nii kergelt ei ole ma ennast jupp aega kuskil tundnud kui surnukuuris. Ma tean, see kõlab täiesti jaburalt, aga see on tõsi. See on umbes samalaadne nagu surnuaed. Miks ma käin surnuaias jalutamas? Just sellepärast, et ma tunnen ennast seal tegelikult täpselt samamoodi.

Fakt on see, et loogiliselt ja elutervelt leidub ka palju skeptikuid, kes arvavad, et peale surma ei ole mitte midagi ja kõik see asi on üks fantaasia vili või midagi valetõlgenduslikku. Kuidas sina seda näed?

Ma näen seda niimoodi, et igaüks võib uskuda, mida ta parasjagu uskuda tahab. Mul on kodus ka üks skeptik, kellega ma siin juba aastaid koos elan. Ta käib meiega tihti kaasas ja aitab filmida. Ütleme nii, et tema nina all on juhtunud üht-teist seletamatut. Ta korraks ehmatab ja siis hakkab kõiki ratsionaalseid selgitusi mõtlema. Sedasama teeme ka meie, et tavalisi nähtusi välistada – hulkuvad kassid, tuuled, midagi värises, naabrid ja muu. Korraks tekib tunne, et oh, nüüd ta nägi seda, äkki nüüd ütleb, et võib–olla tõesti midagi on. Selleks ajaks, kui jõuame koju, on see jälle «ei».

Eitusel on dogmaatiline jõud oma turvaruumi kaitsmiseks. Mõte sellest, et midagi on peale meie veel, võib hirmutav olla. Keegi ei pea sellesse uskuma, aga huvitav on sellest rääkida ikka. Mis veenis sind, et nähtamatud jõud on olemas?

Ma ei mäleta täpselt, mis hetkel ma hakkasin kummitustesse uskuma. Esimene kogemus oli mul vist siis, kui ma olin äkki 17 ja too hetk kolisin kambaga vanalinna korterisse. Seal oli esimene kokkupuude – lähed õhtul magama, kedagi kodus ei ole, aga kuuled, kuidas keegi toimetab köögis: potid-pannid kolisevad, vaatama minna ka ei julge, uksed on lukus, koduloomi pole. Ehk siis, noh, mismoodi sa seletad seda? Sellest sai kõik alguse.

Kolm küünejälge

Ma olen täiesti veendunud, et esimeses Rapla korteris, kus ma laste ja toonase elukaaslasega elasin, kummitas. Tegemist tundus olevat küll pigem sellise tegelasega, kellele meeldis lolli nalja teha.

See korter oli ka ainus koht, kus me mõlemad mingit füüsilist tegelast nägime. Tol ajal tegin tööd kodus ja väikeste laste kõrvalt oli paratamatult ainus sobiv aeg selleks õhtu ja öö. Magasime siis lahtikäival diivanil ja üks õhtu tegin otsapidi juba teki all olles veel arvutis tööd, kui silmanurgast nägin, et otse diivani ees väreleb mingi hele kogu, kuni meetrikõrgune umbes.

Pilku tõstes kogu kadus. Mingit hirmu ma ei tundnud, pigem tundsin, et see tegelane aitas mu loomingule kaasa. Ka kaaslane nägi kedagi, kuid see, mida tema nägi, erineb mu nähtust. Ühel ööl tundis ta, kuidas keegi justkui hoiaks tekki jalutsis kinni. Silmi lahti tehes nägi ta jalutsis pikka musta figuuri. Ja selle asemel, et kuidagi sellele reageerida, mind üles ajada või midagi, pani ta hoopis silmad kinni ja jäi uuesti magama!

Elasime selles korteris kolm ja pool aastat ning kui tekkis võimalus suuremasse korterisse kolida, siis kaaslane kahtles, et kas tasub, kuid üks juhtum veenis teda sellest korterist lahkuma. Juhtum ise oli selline, et kaaslane läks pessu ja samal ajal, kui ta vanntoas oli, kuulsin ma teiselt poolt seina, köögis olles, nagu ta oleks kolm korda vastu seina tagunud. Pärast küsisin talt, et kas ta vihastus millegi peale või miks ta seina tagus, kuid ta vaatas mind imestunult, et tema küll ei teinud midagi. Number kolmega seoses meenub ka see, et diivani taha jääval seinal olid kolm pikka küünejälge…

Allikas: tõestisündinud lood kuulajate kirjadest

Teine laks, mis laadis peale korraliku doosi uudishimu, oli see, kui ma nägin mingisugust tüüpi. Ma ei tea, kes ta oli. Ta oli selline meetrine hall kogu, mis tuli ja ujus ühest uksest sisse, pani lainetades üle toa ja siis vastasuksest välja.

Ma olin tol ajal tööl ühes vanalinna restoranis, mis asus keldris ja esimesel korrusel. Panin just õhtul asju kokku ja järsku kinnise veinipudeli kork, saad sa aru, lendas pudeli pealt ära põrandale. Ma vaatasin, et okei, kuhu see läks? Hakkasin seda ära võtma ja siis ta tuli täpselt mu nina alt läbi.

Väga alkoholilembelised olid nad. See teine tüüp käis öösiti baarileti peale koputamas ja siis me valasime talle natuke viskit – siis oli vaikus majas.

On olemas või ei ole? Meie ei väida midagi, igale jääb oma tõde. — On olemas või ei ole? Meie ei väida midagi, igale jääb oma tõde. Foto: Konstantin Sednev

On sul kunagi olnud kahtlusi, et äkki sa eksid ja neid polegi olemas?

Mul on see kahtlus iga kord. Siis hakkan mingisuguseid variante välistama ja tavaliselt jääb ikkagi sõelale, et ei ole midagi, mida saaks ratsionaalselt selgitada. Kuigi samas nende kummituspüüdmisreiside ajal – noh, me teeme seda ikka tunde ja tunde ühes kohas korraga.

Kas sul ei ole sellist tunnet, et kui sulle öeldakse «ära torgi», siis äkki käite trampimas seal, kus ei tohiks käia?

Aga vaata kui tore, et neil on see võimalus end näidata kellelegi, kellele see pakub huvi. Osa tahavad ja osa seevastu jälle ütlevadki, et neid ei torgitaks. Sama kehtib tavaliste inimeste puhul. Päris palju oleme saanud kirju, et miks te näpite ja surgite neid – saate heal juhul mingisuguse õudse jama sealt endale kaela.

Äkki avate mingid uksed, mis võib-olla peaksid olema elavate poolt kinni?

See on asi, mille üle ma olen päris palju mõelnud, aga siiani vähemalt oleme suutnud ennast piisavalt kaitsta. Põnevus kaalub üle. Minu jaoks on see kahtlemata kõige parem vaba aja veetmise viis. Üks neist on see, et me võtame oma varustuse, võtame Dagmari ja paneme lihtsalt kuskile pimedasse mahajäetud kohta, kus kummitab. Päev on siis korda läinud, kui mingi nähtamatu asi meid sealt välja ajab ja me ei julge enam tagasi minna. Siis on hästi.

Sulle on inimestelt päris palju kirju ja lugusid tulnud, mis siis ühe või teise poole poolt lisavad argumente.

Võib-olla mainin taustast siinkohal ära, et seda podcast'i, «Kikimoorid», oleme me juba viis aastat teinud. Meil on terve see aeg olnud meiliaadress, kuhu saab saata kirju ning neid tuleb tõesti tohutult palju. Absoluutselt igas vanuses inimesed kirjutavad, kogu skaala on kaetud. Tegelikult ei pea kõike tegema, mida kummitused ütlevad. Aga lapsed, lapsed ikka kuulavad. Mõned kirjadest loen ette ja lisame ka loole.

Ahjunüpeldajast koduvaim

Niisiis, Eeva ja Mooni kodu kummitab. Esimest korda pistis Eeva rinda nende isikliku koduvaimuga, kui ta vaatas seina peal rippuvat naise pilti. Liigsest tähelepanust häiritud pilt viskus iseenesest seinalt maha.

Paaril korral, nii umbes kümne-üheteistkümne paiku öösel, ilmus umbes 80-aastane rahvarõivastes vanatädike Eeva tuppa ja lihtsalt vaatas talle paar minutit otsa. Tädike küll hoidis distantsi ega tikkunud kaissu, aga nägi välja nagu elav ja hingav inimene. Temast läbi Eeva ei näinud.

Päevastel aegadel ta ennast ei ilmutanud, kuid võisid selgelt kuulda treppide ja põrandalaudade kriiksumist-kraaksumist.

Suve alguses lisandus tavalistele naaksudele uus hääl – kolistamine. Nimelt ühel päeval istus Eeva oma elutoas, seljaga ahju poole. Ta oli telefonis ega pööranud ümbritsevale tähelepanu. Kuid ühel hetkel hakkas ahjuroop kolisema vastu ahju. Eeva ei julgenud ennast liigutada ning lihtsalt istus ja ootas, mil tädikese karm ahjunüpeldamise tuju üle läheb. Ahjupeks kestis umbes paar minutit.

Allikas: tõestisündinud lood kuulajate kirjadest

Eestlastel on raudsed närvid.

Ma arvan, et sellest kõvast kartuli söömisest tõenäoliselt. Neid inimeste kirju ikka jagub ning ma ei usu, et see üks kummitus suudab kõikide nende inimeste juurest läbi hüpata ja oma tegusid teha.

Kindlasti ajalugu mängib hästi olulist rolli. Üldiselt siiski kipub nii olema, et õõvastavaid tegelasi on tõenäolisem kohata seal, kus on ka päriselus midagi väga koledat ja verist juhtunud. Näiteks Klooga metsades, kus oli koonduslaager. Inimestest ehitati ridasid, mis pandi põlema. Samuti vanad lahinguplatsid. Katastroofid on kusjuures imelised asjad, millesse tagantjärele süveneda.

Kas sulle on jäänud mulje, et surnute hinged jäävad kondama siis, kui neil on mingi ootamatu või ebaloogiline põhjus olnud siit maailmast lahkuda?

Pigem nad jäävad siia, kui midagi jäi hinge närima, miks ei saa lahti lasta. Miski ei lase neil siit ära minna. Miski kuri, miski tume, miski paha.

Mis on risk selliste teemadega tegelemisel?

Risk ongi see, et sa tuled kamba nähtamatute sõpradega või vaenlastega koju tagasi. Mulle tundus ka, et ükskord keegi tuli kaasa. Oli kahtlane tunne, et midagi on valesti. Siis kukkus üks pilt seina pealt kolinal alla ja viis kõikide füüsikaseaduste vastaselt kaasa riiulile pandud kaitsvad kivid. Öösel kuulsin trepil nagistamist – jälle keegi tuleb trepist üles, ehkki kedagi liikvel polnud, kass oli kaisus. Üks kuulaja saatis kaamera, mis hakkab liikumise peale tööle – ja hakkaski mõned korrad. Ta ilmselgelt tahtis minult üht-teist riisuda, tundsin ennast meeletult kurnatuna, mäletan, et mul oli hästi keeruline magama jääda, kuigi tavaliselt see on imelihtne. Viimaks lasin ta ilusti minema.

Miks sa arvad, et nad su sõbrad on? Pigem ei ole. Kui võtame lahti piibli, on sellele palju viiteid.

Esimesed jäljed on sajandeid vanad, see ei ole jah mingisugune uus teema.

Mis siiski tõukab sind tegelema just verdtarretavate lugudega? Sageli on need nii hirmsad ja verised lood, et mina pean isegi lugedes võtma vahepeal klaasi vett, sest nii õudne on!

Miks me seda teeme just roimade poole pealt on see, et räägime nende ohvrite lugu edasi. Me anname hääle neile, kellelt see kõri läbi lõigates ära võeti.

Vaata ja kuula lõpuni terve saade, Heidil on veel paljugi kõhedust tekitavat varuks!

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 388 osa leiad siit!

Kõik «Naistejuttude» saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe DIGIAJAKIRJADEST. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

Surm koputab kolm korda

Enne seda, kui mu ema mu isaga kurameerima hakkas, oli emal üks teine peigmees, kelle emaga ta läbi käis ka siis, kui noormees ise sõjaväes oli. Kord talle juubeli puhul külla minnes juhtus ta tunnistajaks olema hetkele, kui surm käis külas ja hinge ära viis. Noormehe emapoolne vanaema oli voodihaige ja teise maailma minemise piiril. Korraga kuulsid kõik neli majasviibijat kolme koputust selja taga asuvale aknale. Üks mees avas ukse, selle taga ei olnud kedagi. Ta tegi ka tiiru ümber maja, kuid aed oli kinni ja kedagi ei olnud kuskil. Hetk hiljem sõnas peigmehe ema: «Mulle tundus, et ema suri praegu ära.» Mindi olukorda vaatama ja nii oligi. Minu ema oli veel see, kes memme silmalaud sulges.

Aastaid hiljem, kui ma järjekordse kõrvapõletikuga valudes olin, viibisime emaga maal, Kanepis, meie vanas talumajas. Oli pime õhtu ja me olime vaid kahekesi. Äkki koputas keegi kolm korda eestoa aknale. Emal tuli see varasem juhtum meelde ja mis te arvate, kas ta noore emana, kellel on haige laps majas, julges seda ust avama minna? Samas majas on kolme koputust ka varem kuuldud.

1944. aasta lõpus oli mu vanaisa õde Malle haige, difteerias. Juba oli tal parem ja arvati, et ta pääseb. Ühel õhtul koputati aga kolm korda uksele ja kui mu ema vanaisa läks vaatama, ei olnud seal kedagi. Mõne hetke pärast avastati, et Mallet ei ole enam.

See kõhe lugu on neile, kes viitsivad lugeda. Saates seda isegi ei kuule.

Heidi Ruul räägib õuduslugusid. Vaata kindlasti saadet – seal on kõik elusad emotsioonid! — Heidi Ruul räägib õuduslugusid. Vaata kindlasti saadet – seal on kõik elusad emotsioonid! Foto: Andri Allas

Avasta taskuhäälingut «Kikimoorid»

Dagmar Lamp ja Heidi Ruul on Kikimoorid, kes räägivad kõhedaid ja verdtarretavaid tõsielulugusid. Toome sinuni paeluvad seiklused ajaloost ja tänapäevast, krimi- ja paranormaalsete nähtuste vallast nii Eestist kui välismaalt. Ja neid lugusid pole sa kindlasti varem kuulnud! Külmavärinad on garanteeritud!

«Kikimoorid» õudus-podcast'i leiad Spotifyst, Youtube'ist, Instagramist, Facebookist ja Patreonist. Heidi Ruuli kirjutatud põnevad lood leiad siit!

«Kikimoorid» — «Kikimoorid» Foto: Heidi Ruul

Vaata «Naistejuttude» varasemaid saateid:

Armsad «Naistejuttude» sõbrad, loome iga osa nii, et Sina saaksid sellest osa just endale sobival viisil: vaadates, kuulates või lugedes. Ja suur aitäh teile aktiivse osalemise eest. Enamik episoode on valminud teie soovitud teemadele. Millest veel saadet soovid? Sul on isiklik lugu, mida julged jagada? Kirjuta: kristina.herodes@postimees.ee

Märksõnad

Teised ajakirjad

Tagasi üles