K, 13.11.2024
Ilm
Horoskoop
Mälestusraamat.ee
Tellimine
Kuuluta
Reklaam
Kontakt
Nõusolekud
RUS
ENG

NAISTEJUTUD ⟩ Eesti naise lugu: «Läksin günekoloogi juurde ja see, mis järgnes, oli nagu õudusunenägu!»

Copy

Mida teha siis, kui laps ei taha tulla? Räägime kunstlikust viljastamisest. Oma liigutavat lugu jagab Kadi Ploom, särav ja värvikas juuksurina töötav naine. Mehega on nad õnnelikus suhtes 11 aastat, elu on paigas, maja saab valmis ja last ootab soe pesake, kuhu tulla. Aga tänaseni on paari tabanud vaid üks katsumus teise järel.

Kadi ja tema mees proovisid, aga selgus, et loomulikul teel tibu ei tule. «Võib-olla see, et meie täna sellest siin räägime, päästab mõne inimese abielu. Probleem ei ole ainult naistes, vaid ka mehel võivad olla poisikesed laisad. See on päris suur probleem meie ühiskonnas.» Viljatusravile pühendunud arst Kai Haldre kinnitab, et mure on sage – umbes 15 protsendil paaridel on raskusi ilma abita laste saamisega. Kuid õnneks on abi olemas! «Kes on selle teekonda ette võtnud ja kellel jätkub püsivust, nendest jõuab elussünnini vähemalt 60 protsenti. Aga selle eeldusega, et pole alustatud mitte liiga hilja.»

Samal teemal

Kadi on teinud läbi mitu kunstliku viljastamise teekonda ühes kõigi katsumuste, suurte lootuste ja nende purunemistega. Ja elanud üle tõelise õudusunenäo.

Selles loos saad teada: 

  • Kadi kõige hullema kogemuse günekoloogiga;
  • mida tunneb naine viljatusravi protsessis – see on raskem kui teatakse;
  • kuidas see kõik toimub: mida teeb naine, mida mees;
  • mida tähendab kaotusvalu;
  • mis annab lootust;
  • Kadi väga ausa isikliku loo lapsesaamise teekonnal;
  • viljatusravi tipparsti Kai Haldre intervjuu, mis annab kõik tähtsamad vastused;
  • miks kunagi ei tohi süüdistada ennast ega oma kaaslast;
  • kuula kindlasti ära terve saade – vestlus ja lugu on erinevad, need täiendavad teineteist.

Samal teemal

Kadi Ploom, Kristinka ja kiisu näoga Eva, kes aitas saates teemaks olnud unistust hoida.
Kadi Ploom, Kristinka ja kiisu näoga Eva, kes aitas saates teemaks olnud unistust hoida. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Asi, millest ei räägita

«See mure on päris paljudel, aga sellest ei räägita,» toob ta välja põhjuse, miks nõustub nii tundlikul teemal suu lahti tegema. «Minu jaoks oli väga vähe informatsiooni. Ja alguses ka valehäbi – kuidas ma sellega nüüd ise hakkama ei saa?» Kuid kui Kadi olukorraga leppis ja tegutsema asus, avastas ta imestusega, et sarnase murega paar on oi-oi kui palju! Lihtsalt see info ei liigu kogukonnast välja, nende naisteni, kel oleks ehk just paras aeg järglaste peale mõelda sõltumata sellest, mis seisus on hetkel suhe ja elu ülesehitamine. Hiljem võib olla juba liiga hilja.

Samal teemal

Poolik või katkine naine?

Kui Kadi ja tema kallim tundsid, et nüüd on suur soov ja paras aeg üheskoos lapsevanemateks saada, andsid nad alguses loodusele võimaluse. Aga beebi ei tahtnud tulla. «Kui ma olin 35, siis läksin esimest korda viljatusravi arsti juurde,» jutustab Kadi. «Rääkisin oma mure ära ja siis ta ütles, et siin ei ole mingit ravi, ainult kunstlik viljastamine.»

Kadi tunnistab, et see oli talle suur löök, ta tundis nagu ta oleks poolik või katkine naine. «Minu jaoks oli see nagu maailma lõpp! See tundus nii häbiväärne – kuidas ma pärast räägin teistele, et mul on laps mingi katseklaasis kokku pandud!» Paljud sarnasesse olukorda sattuvad naised kogevad neidsamu valusaid tundeid. «Aga seda tunnet ei tohiks olla. Kui sul on paariline õige, siis ta ütleb: jah, lähme teeme!» 

Toetus on olemas!

Tugi on olemas. Facebookis tegutseb privaatne tugigrupp IVF Eesti, mis loodud toetama neid, kellel lapsevanemaks saamine lihtsalt ei lähe. Grupi eesmärk on jagada asjalikku ja kasulikku infot, teiste saatusekaaslaste kogemusi ja tuge pakkuda. Ootus võib kujuneda pikaks, seda vaimujõudu on väga vaja.

Grupi loojad ise kirjutavad nii: «Kallis igatsev hing, me oleme nii rõõmsad, et oled leidnud tee meie sekka! Kõik on oodatud: nii naised kui mehed! IVF EESTI grupp on loodud selleks, et sellel uuel, võib-olla ka hirmutaval, segadusttekitaval, samas ka lootusrikkal ja emotsionaalsel teekonnal üksteist toetada, kogemusi jagada. Ootame kõiki, kel seos kunstliku viljastamisega. Oled Sa hiljuti läbinud IVF protseduuri või plaanid arstivisiiti viljatuskliinikusse, oled juba ema või isa tänu kunstlikule viljastamisele, mõlgutad mõtteid järgmisest lapsest!? Kõik on väga oodatud.»

Grupp on kinnine ja turvaline ehk grupp on küll Facebookist leitav, kuid grupi liikmeid näevad vaid liitunud inimesed, teistele on näha vaid grupi administraatorid.

Kunstlikku viljastamist rahastab haigekassa kuni vanuseni 40 eluaastat (k.a.). Pöörduda saab näiteks ITK, LTK, Tartu Ülikooli kliinikumi ja ka paljude erameditsiini ettevõtete poole. Alates 41 eluaastast rahastab protseduuri patsient ise. Tõenäosus langeb, kuid Eestiski on teada küllaga edulugusid emaks saamise õnnestumistest enam kui 40 aasta vanuste naiste seas. Ja lapsed on sama toredad, terved ja tublid sõltumata sellest, kas nende saabumisele meditsiiniliselt natuke kaasa aidati või mitte.

Suured lootused

Kadi ja tema kallim võtsid ette IVFi ehk kunstliku viljastamise teekonna. Esmalt vaadati üle analüüsid, siis rääkis ämmaemand ära, mida protseduur endast kujutab, kuidas süstida ja muud detailid. «Mees peab tegema väga väikese osa – allkirja andma ja poisikesed valla laskma. Suurem osa tööst jääb naise kanda.» Esimesena tehti süst, mis viis keha menopausi, seejärel süstis naine kaks nädalat hormoone ja kasvatas munarakke. «Vahepeal käidi kontrollis, kus vaadatakse kui suureks nad kasvanud on, kas nad on ilusti arenenud. Kui vaja, määratakse lisaravi.»

Järgneb punktsioon. «Lähed arsti juurde, sind pannakse 30 minutiks magama, IVFi arst võtab munarakud välja ja saad teada, palju neid on ja mida saab viljastada.» Viis päeva hiljem siirdatakse emaks saada soovivale naisele viljastatud embrüo ja ülejäändu lähevad külma. Kadi rõõmujoovastus oli suur: «Märtsis oli mul esimene siirdamine, mis osutus raseduseks!» Naine elas kohe beebimullis ja unistas, et jõulubeebi on tulekul. 

Kadi juba unistas suve hakul, et varsti saabub jõulubeebi. Paraku läks teisiti.
Kadi juba unistas suve hakul, et varsti saabub jõulubeebi. Paraku läks teisiti. Foto: Erakogu

Valusad pettumused 

Naine oli end juba rasedusega arvele võtnud ja rõõmsas ootuses, kui saabus üheksanda nädala kontroll enne OSCAR testi. «Ja siis selgus, et kaheksandal nädalal beebi süda enam ei löönud,» sai Kadi kohutava uudise. «Ma ei tahtnud seda uskuda! Ämmaemand suunas mind kohe günekoloogi juurde, et teha abort. Läksin sinna günekoloogi juurde. Ma ütlen ausalt – see oli nagu õudusunenägu! Günekoloog ütles mulle, et südametöö on aimatav ja lükkame aja kaks nädalat edasi.»

See aimatav ei andnud naisele kuidagi rahu. Algas õrn määrimine ja naine pöördus Rakvere haiglasse. «Seal sattus mulle üks meesgünekoloog, kes oli tol hetkel valves,» kirjeldab naine. «Ma pole elusees ebamugavamat kogemust saanud! Ta oli ebaviisakas, ma ei tea, miks ta seda tööd tegi. Igatahes ta ütles, et siin ei ole mingit südametööd ja teeme kohe abordi!» Kadi ei tahtnud veel loobuda, otsustas ka oma arstilt kinnituse saada. 

Samal teemal

«Läksin siis enda IVFi arsti juurde kontrolli ja ta ütles, et tänaseks peaks olema kümme nädalat, aga kahjuks on siin kaheksa pluss null.» Naine oli selleks ajaks oma nutmised ära nutnud, ta sai abordiaja Liivika Reimanni juurde ning võttis kaotuse vastu. «Ma tahan väga-väga kiita Liivika Reimanni, ta on super! Mul oli nii palju küsimusi! Kas ma oleks saanud midagi teisiti teha? Kas ma tegin midagi valesti?» Toetav tohter aga selgitas kõike – see ongi hetk, kus südametöö lõppeb, kui midagi on vigane ja embrüo ei ole võimeline edasi arenema. Kas viga oli spermatosoidis või munarakus, seda me ei tea, aga kindlasti ei ole naisel mitte mingit süüd. «See, kuidas ta seda rääkis – ta oli nii emalik, et see lihtsalt rahustas maha. Mõtlesin, et ok – siis seekord ongi nii.»

Samal teemal

Karm kohtumine 

Kuid traumaatilised kogemused polnud sellega möödas. Kadil tuli silmitis seista tabletiabordiga. «Ma eelistaks kui seda saaks teha günekoloogiliselt, sest niigi me oleme sel hetkel emotsionaalselt nii tühjaks võetud,» räägib naine. «See oli ränk! See hetk, kui see loode potsatab sidemesse. Kui sa sellega ei pea kokku puutuma, siis oleks pilt puhtam. Kõik need emotsioonid ja kaotus, mida sa pead üle elama, seda kõike oli liiga palju! Aga noh, tugeva tüdrukuna elasin selle üle.»

Kadi teab saatusekaaslaste lugudest – paljud naised on peale katse ebaõnnestumist läbi, söövad antidepressante, käivad psühholoogide juures. Ka temal oli raske, aga ta korjas jõuvarud kokku. «Esimene päev nutad ja ei taha mitte midagi. Aga siis magasin ära, lõin selja sirgu ja otsustasin, et nii ei saa ja lähen edasi, alla ei anna.»

Kadil oli mitu munarakku veel külmas, nii läkski ta järgmisele katsele. Kuid teekond kestab tänaseni ja kui ikka kurbus peale tuleb, suhtleb naine teiste naistega, kes samal teel. «Mul on üks teine naisterahvas, kellega sel teemal päevast päeva suhtleme. Tema on natuke pikemalt IVFiga tegelnud, aga ta on kõige positiivsem inimene, keda ma olen üldse näinud! Ta ongi nagu tugi, kes aitab maapeale tagasi tulla kui mina vahel tahan pilvedesse tõusta.» Ja südame teevad soojaks ka edulood, mida jagatakse. «Aga mõnel on enne emaks saamist see teekond olnud väga-väga pikk. Tean naist, kes proovis kümme aastat, ei andnud alla ja nüüd ta ootab oma esimest last.» 

Kai Haldre, tunnustatud viljatusravi arst ja eestvedaja.
Kai Haldre, tunnustatud viljatusravi arst ja eestvedaja. Foto: Kirjastus Pilgrim

«Sageli on viljatus täiesti seletamatu. Ja keegi pole süüdi!»

Lugejate soovitusel küsime asjatundja kommentaari dortor Kai Haldrelt. 15 aastase kogemusega pühendunud arst annab vastused kõige põletavamatele küsimustele.

Viljatusravist räägitakse vähe. Aga vaatame fakte – kui suur on tõenäosus sel teel emaks saada?

Kes on selle teekonna õigel ajal ette võtnud ja kellel jätkub püsivust, siis elussünnini jõuab vähemalt 60 protsenti naisi. Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku viljatusravikeskus on Eestis suurim, käesoleva aasta alguseks oli meie töö tulemusena alates 1996. aastast sündinud enam kui kolm pool tuhat last, selle taga on aga pisut enam kui 15 000 kunstliku viljastamise katset. Loomulikult on eelmise sajandiga võrreldes ka meie valdkonnas tehnoloogia arenenud, ajastud pole päris võrreldavad. Nii et lootust on!

Kui naine on noorem, alla 36 aasta vanune, on õnnestumiste protsent kindlasti väga hea võrreldes üle 40 aasta vanusega.

Minu soovitus on olla kannatlik, realistik ja teada – enamasti esimese katsega rasestumist ei toimu, neid õnnelikke on ehk 20–30 protsenti. On täiesti ootuspärane, et seda ettevõtmist tuleb korrata. On välja arvutatud, et kui naine vanuses kuni 35. eluaastani teeb kuus kunstliku viljastamise katset, siis 65–85 protsenti on jõudnud lapse sünnini.

kui naine 35. eluaastani teeb kuus kunstliku viljastamise katset, siis 65–85 protsenti on jõudnud lapse sünnini. Nii et lootust on!

Kahjuks Eesti kohta on väga vähe analüüsitavat viljatusravi statistikat. Koos kolleegidega kõigist viljatusravi osakondadest ja kliinikutest asutasime hiljuti Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsi. Üks meie seltsi missioone ongi teha riigile selgeks, et eetiliselt tegutsemiseks on vajalik koguda infot meie tegevuse kohta, arenenud riikides on see olnud ammuilma iseenesestmõistetav ning viljatusravi registrid on aluseks kogu valdkonna arengule. Eestis arvatakse, et tänu viljatusravile sünnib 4–6 protsenti lapsi.

Seda on ju palju! Nii et kes ei anna alla, sellel läheb viimaks hästi?

Just. Tal on väga suur tõenäosus emaks saada, aga selle eeldusega, et ta pole alustanud mitte liiga hilja. Ka haigekassa lõpetab rahastamise vanuses 41 eluaastat, sest tulemused on juba alates 30. eluaastate teisest poolest väga tagasihoidlikud. Loomulikult on üksjagu naisi, kes rasestuvad ja sünnitavad ilma igasuguse abita ka alates 40. eluaastast, aga nemad ei pöördu meie osakonda. Kui juba probleem on, siis vanus mängib siin olulist rolli. Vanusest tulenevat viljakuse langust pole kuskil maailmas osatud seljatada muud moodi kui doonormunarakkude kasutamisega. Need munarakud pärinevad siis nooremas eas hea tervisega doonorilt. Sest ema on ju ikka see, kes lapse sünnitab, üles kasvatab ja teda armastab. Mina arvan, et laps on laps, kõige tähtsam on tingimusteta armastus.

Viljatusraviga kaasnevaid kõhklusi-kahtlusi käib paaridel peast palju läbi, aga kui see laps viimaks tulnud on – siis pole ma veel näinud, et keegi õnnetu oleks! Laps muudab ju elu nii oluliselt! Mina julgustan küll inimesi, ärge üle mõelge.

Miks on üle 40 aasta vanusena raskem emaks saada?

Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et menstruatsioonid lõpevad naistel umbes 50 aasta vanuselt, viljakus hakkab kiiresti langema umbes kümme aastat enne seda. Ju see on siis inimkonna pikas ajaloos osutunud otstarbekaks. Kuigi viimasel sajandil on eluiga arenenud maades kiiresti pikenenud, siis see seaduspära pole muutunud. Rakud vananevad ja nendes tekib väga palju vigu, loodus on siin väga karm ja valiv.

Väga-väga harva on isegi juhtunud, et lööme käega, otsustame kasutada doonormunarakke ja siis tuleb viimasest ovulatsioonist, mis on antud, terve ja rõõmus laps. Või tuleb viimasest protseduurist üks terve munarakk, mis jätkub raseduse ja beebi sünniga. Aga minu praktikas on palju ilusaid lugusid.

Mida teha kui laps laseb hoolimata arstide abist end päris kaua oodata?

Hea on juba ette teadvustada, et viljatusraviosakonnas tuleb pikemalt käia. Ja kui tunned kurbust ja pettumust, siis need tunded on normaalsed – leiad toetust. Psühholoog või kogemusnõustaja, kes aitab. Teiste sama kogemusega naiste lood aitavad. Praeguseks on ilmunud ka Eesti autorite ausaid raamatuid oma teekonnast - mida rohkem informatsiooni, seda parem.

Vahel tullakse suure lootuse ja ebarealistlike unistustega. Kuid siis avastatakse, et kohe ei pruugigi õnnestuda, kogetakse kui raske see protsess on... Mina arvan, et raskustega on parem hakkama saada kui ootused on realistlikud, kui on usaldusväärseid inimesi, kellega oma tundeid jagada. Mitte alla anda liiga ruttu!

Kui suurt osa naisi see puudutab – tahaks rasestuda, aga seda ei juhtu?

Nii 2004. kui 2014. aastal Tartu Ülikooli naiste tervise uuringu andmetel vastas 18 protsenti viljakas eas naistest, et neil on olnud elus periood, mil nad on soovinud rasestuda, aga see pole õnnestunud. See arv kindlasti ei võrdu viljatuse levimusega, kõik naised ei pöördu ka ravile. Viljatuse levimust on väga raske mõõta, kuna siia kuuluvad väga erinevad olukorrad, sealhulgas ka need need, mil sobivat meespartnerit ei ole.

Miks osa naisi ei julge pöörduda?

See on nii tundlik ja isiklik teema! Sellise murega võõra poole pöördumine on väga suur samm, inimene tajub enda haavatavust. Vaateid lapsevanemaks saamisele on igasuguseid, kuidas keegi sellise väga eksistentsiaalse teema enda jaoks lahti mõtestab. On ka neid, kes usuvad – ju siis pole ette nähtud, saatus oli selline. Või et arsti abiga segatakse loodusele vahele. Raskusi emaks või isaks saamisel saatis varem suurem häbi ja hirm, aga mulle tundub, et see on möödumas. Noorem põlvkond on väga teadlik selles küsimus.

Miks mõned naised ja mehed lapsi ei saa?

Põhjuseid on erinevaid. Arenenud maailmas on tihtipeale nii, et pärast uuringuid peame nentima, et tegemist on seletamatu põhjusega viljatusega. Seda teadmist on väga raske taluda, oleme inimestena nii loodud, et vajame rasketele asjadele selgitust. Justkui suures plaanis on nii naisel kui mehel kõik korras, aga rasestumist ei toimu. Neid tegureid, mis peavad korda minema, et sünniks uus inimene, on seal lihtsalt nii palju!

Vahel me näeme alles laboris, et ilmselt sugurakkudes on mingi lahendamatu probleem. Bioloogiline põhjus, millega ei saa midagi ette võtta. Vahel juhtubki nii, et see õige arusaamine selgub laboris. Viimasel aastakümnel on kiiresti arenenud embrüote, viie-kuue päeva vanuste inimalgete uurimine – sealt on teada, et isegi perfektselt välja nägevates embrüotes on väga tihti palju geneetilisi vigu.

Kahjuks juhtub sageli, et naine süüdistab ennast...

Ma alati sisemiselt võpatan kui keegi mu kabinetis kasutab sõna: süüdi. Küsitakse: «Ma tahaks ikka teada, kumb meist on süüdi?» Ärge nii palun kunagi mõelge! Ja kui selgubki analüüside tulemusena, et terviseprobleem on sinus, siis see ei tähenda, et sa oleksid süüdi! Kui näiteks mehe spermatosoidid ei liigu või neid polegi, ta pole ju süüdi!

Küsitakse: «Ma tahaks ikka teada, kumb meist on süüdi?» Süüdi te ei ole mingil juhul!

Süüdi te ei ole mingil juhul! Ma saan aru, et see tunne võib tulla, aga seda peab teadvustama. On hea kui inimene suudab kogu seda suurt probleemi ratsionaliseerida. Ongi bioloogia põhjus, võtame rahulikult. Aga see on raske. Peaasi on välistada ise süütunnet tunda ja oma partnerit süüdistada.

Ja teine asi, mida ma näen praegu – tänapäeva elu on väga planeeritud ja isegi seksuaalelu käib ka äppide järgi. Ma ju küsin ikka kõigilt, et kas seksuaalelu sagedus on rasestumiseks optimaalne ja saan vastuse: «Meil käib kõik viljakusäpi järgi.» No miks ometi? Mina arvan, et see ei anna midagi juurde. Seksuaalelule tekkib niimoodi sootuks vale motiiv. Küllalt tavaline on, et seksuaalelus tekivad lõpuks raskused, sest kohustus ja vastutusekoorem õigel ajal last toota oli niivõrd suur. Seksil peab olema ikka teine motiiv, armastus. Selline sundkorras survestamine hävitab ajapikku omavahelise suhte!

Millised tunded ründavad paari, kes tahaks last, aga ei saa?

Mis naine ma olen? Mis mees ma olen? Kuni mul lapsi ei ole, pole ma õige naine või mees. See on identiteedi küsimus. See mõjub enesehinnangule ja enesekindlusele.

Raskeks võib muutuda vanade sõpradega koos viibimine, kui sõpradel kõigil on lapsed. Siit võib tulla isegi sõpruskonna vältimine. Lähedastega suhted saavad pihta, kui keegi neist pidevalt torgib, et no millal siis lapsukest on oodata. See on nii laialt teada probleemideallikas, mida kahjuks ikka veel ette tuleb!

Olukord on väga sarnane mistahes leinale, kui viljatusravi on kestnud pikalt ja siiski ebaõnnestunud või on mõni selline haigus avastatud, et rasestumine polegi kuidagi võimalik. Sellest toibumine võtab aastaid.

Väga haavatavaks muudab inimesed see teema! See naine, kes oma lugu saates jagas, väärib suurt tunnustust! Peale õnnestumist ja edulugu on kergem jagada, aga seda enam, et olla avameelne, olles ise veel teadmatuses, on väga vapper tegu. Loodame et läheb hästi.

Aga mis aitaks lihtsamini lapsi saada?

Väga tahaks, et oleks noortel naistel võimalus rasestuda ja sünnitada kuni 30.–35. eluaastani. Aga meie maailmas on see tihtipeale väga raske. Isegi kui olmele ja kaaslasele pole mingeid ulmelisi ootusi.

Ma arvan, et massiivselt halvad uudised loovad mulje, et ajad on halvemad, aga tegelikult ju pole. Eesti pole kunagi nii rikas ja suurte võimalustega maa olnud kui praegu.

Munarakkude külmutamine – kuidas see käib?

Peab pöörduma ühte meie viljatusravi osakondadesse. Naine teeb läbi sellesama ettevalmistuse kui see, kes soovib kohe kehavälise viljastamise abil rasestuda. Ravimite abil stimuleerime munasarju selliselt, et seal hakkaks küpsema rohkem kui üks munarakk, eeldatavalt 15–20, küpsed munarakud eemaldame munasarjadest ja külmutame vedelas lämmastikus. Neid saab siis sulatada ja viljastada kunagi tulevikus.

Siin peab ka aru saama, et vanusest tuleneva viljakuslanguse ennetamiseks on mõtet munarakke külmutada kuni 35.-36. eluaastani. Kuigi iga inimese potentsiaal on individuaalne, siis on välja arvutatud, et keskmiselt peaks ühe elussünni saavutamiseks saama külmutada 20–25 munarakku.

Munarakkude külmutamise sooviga pöördub järjest rohkem naisi ja ma arvan, et see on parem kui mitte midagi ette võtta ja tulla abi otsima 45-aastaselt. Kui tõesti pole võimalust raseduseks või partnerit, siis parem külmutada.

Aga tasub taas olla realist – päris garantiid see ei anna.

Ja ega üks ei välista teist.

Kui inimene 34-aastaselt munarakud külmutab, võib ta ju kohata õiget partnerit ja jõuab ise rasestuda.

Kolmekümnendate eluaastate keskpaigaks saabubki naistele vanusest tulenev karm reaalsus, kus kaaslase puudumisel tuleb lapsevanemaks saamise unistuse korral midagi ära otsustada.

Mida naine saab ise teha?

Eks ikka üldised tervise küsimused – loodus ei lase rasestuda kui emal esineb ekstreemne üle- või alakaal. Et söök oleks täisväärtuslik, uni hea, stressi vähe. Millest me räägime? Me räägime inimese kehast olevatest rakkudest! Kõik, mis tagab tervist ja aitab olla, aitab ka emaks saada.

Ei maksa üle mõelda – inimkond on miljoneid aastaid ellu jäänud ilma äppide ja detailideni lapsesaamist planeerimata! Kõik on hea, mis kehale ja meelele hästi mõjub. Minu patsiendid on isegi meie tublide Hiina meditsiini arstidega koostööd teinud – miks mitte! Mina toetan.

Millal tulla viljatusravi arsti poole?

Kui seksuaalelu on kaks-kolm korda nädalas ja aasta jooksul pole rasedust tekkinud ning menstruatsioon on igakuine. Siis ongi aeg tulla. Aga kui on näiteks juba varasemast teada günekoloogilised haigused või harv menstruatsioon või mõni muu viljakust mõjutada võiv probleem, siis tasub ikka kohe pöörduda.

Aga kui meespartnerit üldse ei ole või mees ei soovi osaleda perekonna loomises, ka siis võib alati tulla vähemalt nõu küsima. Tihtipeale vajavadki asjad pikemat läbimõtlemist, mida rohkem informatsiooni, seda parem enda nii olulisi otsuseid teha.

Ja lõpetuseks – see on väga oluline teema, millega tegelete. Kust leidsite oma kutsumuse just viljatusravile pühenduda?

Tõuge oli väga lihtne – töötasin Pelgulinna sünnitusmajas, Eesti suuruselt teises naistekliinikus, kus toona veel viljatusravi osakonda polnud, aga selge vajadus oli olemas. Pelgulinna sünnitusmaja legendaarne ja pikaajaline juhataja dr Maike Parve pakkus mulle see väljakutse vastu võtta. Olin just kaitsnud doktoritöö ja oli hetk, kus tundsin, et vajan professionaalses elus uut suunda, millega edasi tegeleda. Koos embrüoloogidega rajasime uue keskuse, kuhu loodi labor ja saime teha kehavälise viljastamise protseduure. Labori poole pealt oli juhtiv roll embrüoloog Elina Haller-Mahlakasel, kes siiani Pelgulinna sünnitusmajas töötab. Esimesed seitse aastat olin sealse keskuse juhataja ja viimased seitse töötan viljatusraviarstina Ida-Tallinna keskhaiglas. Nii et olen viljatusravile pühendanud viimased 15 aastat. Väga tore on ka see, et kõiki Eestis viljatusraviga tegelejaid ühendab ja arendab juba paar aastat uus erialaselts Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Selts. Oli rõõm olla üks asutajaliikmetest ja kuulun seltsi juhatusse.

Munarakud on kuld

Kui me räägime viljakusest, siis võtmerollis on naise munarakud – need on väga väärtuslikud. Kogu elustiil mõjutab nende kvaliteeti ja midagi pole teha, vanuse vastu ei saa. «Naised, kes on veel alla 30 aasta vanad,» teeb Kadi julge üleskutse. «Kui nad ise tunnevad ja partner on nõus, siis mina väga soovitan minna munarakudoonoriks. See võib mõne naise väga-väga õnnelikuks teha.» Protsess on sarnane munarakkude kasvatamisele ja tervele naisele see mingit kahju ei tee.

«Minu enda sõbranna tegi kaks ringi. Kuna ta on terve ja sportlik naisterahvas, olid tal nii head rakud, et läksid kohe värskelt kasutusse. Ja see on päris hästi tasustatud.»

Samal teemal

Ja mis iganes takistusi tuleb paaril laste saamise teekonnal ette – kuulake seda, mida tark arst kinnitab: mitte keegi ei ole süüdi! Ei mees ega naine. Lihtsalt bioloogia on sattunud selline. Ning iga laps on võrdselt väärtuslik ja imeline kingitus – see, mis moel ta maailma tuli ja kas ning kui palju teda sealjuures aidati, ei oma mingit tähtsust. 

Septembris tegi Kadi kolmanda katse, kõik läks alguses hästi, naine sai isegi triibud, aga mees eelistas rõõmustamisega mitte kiirustada: «Ei. Vara on rõõmustada. Esimene kaotus oli liiga ränk.» Paraku ei antud lootust kauaks. «Me oleme ju kärsitud, käime ise veretesti tegemas,» jutustab Kadi. Alguses isegi rasedushormoonid olid näha, kuid õige pea nende tase kukkus ning pilt oli selge. Ei õnnestunud.

Kadi aga proovis ka kaotusevalus killukese midagi positiivset leida. Tal oli ammu unistus teha endale mootorrattaload, aga emadusega jäi see plaan pausile. «Nii kui ma peetumisest teada sain, tegin esimese kõne oma sõiduõpetajale. Ja 10. juulil olid mul A-kategooria juhiload käes!»

Samal teemal

Loe, mis sind toetab

«Tule meie juurde»
«Tule meie juurde» Foto: apollo.ee

Tule meie juurde. Lapse saamise lugu

Anni ja Tomi Rahula loo pani kirja Piret Kooli

Südamlik ja õnneliku lõpuga, kuid kohati ka päris südant puudutav lugu, mida jagavad nii ema kui isa oma vaatenurgast. Paljud vestlused on kirja pandud veel enne kui Ruby sündis. Saab samastuda kõigi nende igatsuste, kahtluste, südamevalu ja hirmudega, mida kogevad lapsevanemaks saada soovijad, kel see õnnestuda ei taha. 

Väga palju annab raamatule juurde Tomi vaade – see on ka meeste teema! Tomi ise ütleb: Oluline on kunstliku viljastamise teemast kõnelda ka mehe seisukohalt. Meie jaoks ei olnud sellist raamatut, mis kõneleks kogu selle protsessi valust, võimalustest, muredest ja normaalsusest. Aga kuhu jäävad isiklikud kogemused ja läbielamine? Neid ei saagi sulle ükski kõrvalseisja anda, ent omasuguste seltsi sa ei satu, sest keegi ei räägi. Sest ei tihka, isegi piinlik on. Aitäh, et teie räägite ja aitate valehäbile lõppu teha!

«Naise tervis. Keha ja meel üleminekueas».
«Naise tervis. Keha ja meel üleminekueas». Foto: Raamat

Naise tervis. Keha ja meel üleminekueas 

Kai Haldre, Kristel Ehala-Aleksejev, Jaan Vogelberg, Marika Hanson

Internetist leiab küllaga teavet üleminekuea kohta. Külluses kollijutte ja soovitusi, millest pole kasu. Pigem hoidu sellest ja võta kätte raamat, kus annavad nõu kogenud arstid ja asjatundjad! Mis muutub kui saame 40? Menopaus ja seda ümbritsevad aastad on naise elus aeg, mil kehas toimuvad mitmed muutused ja sellega kaasnevad vaevused ning ka hirmud. See periood naise elus on füsioloogiliselt paratamatu, aga mitte lootusetu kannatamine. Uued teadmised meditsiinivaldkonnas võimaldavad elada pikal elukaarel võimalikult kaua tervena ja kvaliteetselt.

Mida menopaus üldse tähendab? Kuidas ja milleks valmistuda? Millist mõju avaldavad naissuguhormoonid naise kehale? Mida ma ise enda heaks teha saan?

Kõik muutused ja argised küsimused on meie kõikide jaoks ühtviisi üliolulised ja elumuutvad. See sisukas raamat annab rohkem vastuseid, kui küsida oskaksid. «Teadmised on võim, sealhulgas ka võim ja võimalus võtta küpses eas enda kätte vastutus oma enesetunde ja tervise üle,» julgustab dr Kai Haldre. Ja lootust süstivate sõnavõttudega naine julgustab – sa saad väga palju enda heaks teha, kui seda teadlikult teha! Lootust on alati.

Kadi pole emaks saamise teekonnal tänaseks veel õnnestumiseni jõudnud, kuid ta võtab seda rahulikult – järelikult läheb veel aega. Ta tunnistab, et hormoonid on laes, protsess pole kerge, aga eesmärk on samuti suur ja oluline. «Eks see ole ka suhte proovikivi. See ei ole lust ja lillepidu, vaid emotsioonide virr-varr. Kas see suhe üldse peab selle vastu? Kõigil paaridel oleks tark läbida enne selle teekonna algust psühholoogiline nõustamine.» Kadi on kuulnud ka lugusid naistest, kes saavad lapse, et hoida suhet koos. See ei ole kindlasti õige motiiv! Suhet saab hoida vaid siiras soov suhtes olla. Ta soovitab olla teineteisega hästi aus ja kannatlik, toetada teineteist. «Mõlemad peavad väga teadlikud olema. Ma ütlen ausalt – kui minu mees oleks kõrval lohe või natukene metsa poole, siis ma ei võtaks seda asja ette. Ma tean, et mu lapsel oleks isa. Kärgpere ei mahu minu mõtetesse. Samuti ma tean ja ütlen selle ka ausalt välja – doonori peale mina ei lähe. Lapsendada ma samuti ei suuda. Mul ei ole seda empaatiavõimet, et ma suudaksin üles kasvatada kellegi teise lapse. Meil elukaaslasega on soov last saada ühine ja täiesti kindel. Ja me pole kumbki need, kes tahaks need 11 aastat kusagile vastu maad visata ja minna kellegi uuega õnne proovima.»

Aga võib-olla on see lihtsalt Kadi naiselik vaist, mis talle vaikselt sosistab: su laps on teel. Ole kannatlik, oota ta ära. «Täna ma olen 37, mul on aega veel ligi kolm aastat. Meie ühiskonna mure on, et aina vanemana soovitakse saada lapsevanemateks. Nad tahavad enne reisida ja olla materiaalselt kindlustatud, sest meie elu läheb iga päevaga aina kallimaks.»

Hilisemas eas emaks saamine võib olla keerukam ja vajada abi, kuid sellel on aeg-ajalt üks imeline kingitus kaasas: organism mõtleb – ootame last, järelikult olen noor ema. Ja nii juuksed, nahk kui meel võivad läbida seletamatu ja silmaga nähtava noorenemise.

Tänasel hetkel on Kadi oma teisel punktsiooniringil ja valmistub munaraku siirdamiseks. «Selle siirdamise võtan ma hästi rahulikult ette. Kui õnnestub, siis lähen kallimaga pikalt plaanitud reisile 13 nädalat rasedana ja kui ei õnnestu, siis naudin täiel rinnal reisi ja märtsis uuele katsele. Ma ei anna alla ja enne ei lõpeta, kui beebi käes on.»

Lootust on alati

See osa viljatusravi võimalustest ja selle teekonna reaalusest sündis teie soovil, armsad kuulajad! Kokku saabus mulle neli soovi, nende kirjade sisu on liiga isiklik ja tundlik, nii ma neid tsiteerida ei saa. Kuid teie soove me arvestame ka privaatsust hoides. Kokkuvõtvalt kõlas kuulajate soov nii: «Sel teemal on liiga vähe infot ka paljud naised lasevad lootused ja õige aja tuulde, sest nad lihtsalt ei kuule selles! Kunstliku viljastamise teemast ei julgeta rääkida, seal on liiga palju hirmu ja häbi, aga see puudutab tegelikult paljusid. Palun räägi kunstlikust viljastamisest – nii paljud paarid, kes seda vajaksid, ei julge abi otsida, sest nad lihtsalt ei tea, et ka neil on lootus olemas!»

Kadi paneb veel naistele ja meestele südamele: «Minge kontrollige, mis seis teil on. Alati ei pea asi minema IVFini, võib-olla piisab ravist. Ja naised, kes te teate, et tahate võib-olla lapsi saada hilisemas eas – minge laske oma munarakud ära külmutada. Te olete pärast endale tänulikud, et teil on värsked, mõnusad, rammusad mammud külmas. Ärge jätke seda viimasele minutile kui lõpuks enam võib-olla midagi teha ei anna.»

Soovime südamest Kadile ja tema kallimale peatest õnnelikku kohtumist oma igatsetud pisikesega. Ja lootust teistele, kes samasuguses olukorras on – tihti saab midagi teha.

Kallid sõbrad, loodan südamest, et see osa annab teile nii ausaid teadmisi teemast kui ka seda tuge ja lootust, mida lapsest unistav õrn hing nii-nii väga vajab! Tsiteerides üht parimat viljatusravi asjatundja, doktor Kai Haldret: «Mina usun, et lootust on alati – tuleb lihtsalt veel ja veel proovida! Minu praktikas on palju ilusaid lugusid.»

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 374 osa leiad siit!

Kõik «Naistejuttude» saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe digiajakirjadest. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

Kui soovid rohkem lugeda kunstliku viljastumise kohta, saad suurepärast teavet Ida-Tallinna keskhaigla, Lääne-Tallinna keskhaigla ja Tartu Ülikooli kliinikumi viljatusravi keskuse kodulehtedel.

Kadi tunneb, et oma läbielamiste baasil oleks tal jõudu ja valmidust aidata neid naisi, kel kunstliku viljastamise teekond alles mõtetes. «Kahtlusi on palju, aga teadmine aitab.»
Kadi tunneb, et oma läbielamiste baasil oleks tal jõudu ja valmidust aidata neid naisi, kel kunstliku viljastamise teekond alles mõtetes. «Kahtlusi on palju, aga teadmine aitab.» Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Kes on Kadi?

Kes on Kadi Ploom? Kadi on särav, siiras ja elurõõmus naine, kes töötab juuksurina. Olles ise lapsesaamise raskuste tõttu väga palju läbi elanud, leiab vapper naine täna, et ta oleks valmis nõu ja isiklike kogemustega olema toeks ka teistele naistele sellel teel. Kadile saad kirjutada siin, Facebooki vahendusel. «Ma ise oleksin nii väga soovinud kellegi teise naise lugu kuulda, kes on sama läbi teinud. Algsuses on ju kõik nii keeruline ja muretsemist palju. See on suureks toeks.»

Juuksurina ja jumestajana leiad Kadi siit ja tema kodulehelt Hair by Kadi. Kui kelleski tekkis äratundmine, et tahaks seda elujaatavat ning ausat naist endale kolleegiks, siis Kadil on just praegu pakkuda tööd juuksurile ja ripsmetehnikule. Loe lähemalt ja anna endast teada siin.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Teised ajakirjad

Tagasi üles