«Sageli on viljatus täiesti seletamatu. Ja keegi pole süüdi!»
Lugejate soovitusel küsime asjatundja kommentaari dortor Kai Haldrelt. 15 aastase kogemusega pühendunud arst annab vastused kõige põletavamatele küsimustele.
Viljatusravist räägitakse vähe. Aga vaatame fakte – kui suur on tõenäosus sel teel emaks saada?
Kes on selle teekonna õigel ajal ette võtnud ja kellel jätkub püsivust, siis elussünnini jõuab vähemalt 60 protsenti naisi. Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku viljatusravikeskus on Eestis suurim, käesoleva aasta alguseks oli meie töö tulemusena alates 1996. aastast sündinud enam kui kolm pool tuhat last, selle taga on aga pisut enam kui 15 000 kunstliku viljastamise katset. Loomulikult on eelmise sajandiga võrreldes ka meie valdkonnas tehnoloogia arenenud, ajastud pole päris võrreldavad. Nii et lootust on!
Kui naine on noorem, alla 36 aasta vanune, on õnnestumiste protsent kindlasti väga hea võrreldes üle 40 aasta vanusega.
Minu soovitus on olla kannatlik, realistik ja teada – enamasti esimese katsega rasestumist ei toimu, neid õnnelikke on ehk 20–30 protsenti. On täiesti ootuspärane, et seda ettevõtmist tuleb korrata. On välja arvutatud, et kui naine vanuses kuni 35. eluaastani teeb kuus kunstliku viljastamise katset, siis 65–85 protsenti on jõudnud lapse sünnini.
kui naine 35. eluaastani teeb kuus kunstliku viljastamise katset, siis 65–85 protsenti on jõudnud lapse sünnini. Nii et lootust on!
Kahjuks Eesti kohta on väga vähe analüüsitavat viljatusravi statistikat. Koos kolleegidega kõigist viljatusravi osakondadest ja kliinikutest asutasime hiljuti Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsi. Üks meie seltsi missioone ongi teha riigile selgeks, et eetiliselt tegutsemiseks on vajalik koguda infot meie tegevuse kohta, arenenud riikides on see olnud ammuilma iseenesestmõistetav ning viljatusravi registrid on aluseks kogu valdkonna arengule. Eestis arvatakse, et tänu viljatusravile sünnib 4–6 protsenti lapsi.
Seda on ju palju! Nii et kes ei anna alla, sellel läheb viimaks hästi?
Just. Tal on väga suur tõenäosus emaks saada, aga selle eeldusega, et ta pole alustanud mitte liiga hilja. Ka haigekassa lõpetab rahastamise vanuses 41 eluaastat, sest tulemused on juba alates 30. eluaastate teisest poolest väga tagasihoidlikud. Loomulikult on üksjagu naisi, kes rasestuvad ja sünnitavad ilma igasuguse abita ka alates 40. eluaastast, aga nemad ei pöördu meie osakonda. Kui juba probleem on, siis vanus mängib siin olulist rolli. Vanusest tulenevat viljakuse langust pole kuskil maailmas osatud seljatada muud moodi kui doonormunarakkude kasutamisega. Need munarakud pärinevad siis nooremas eas hea tervisega doonorilt. Sest ema on ju ikka see, kes lapse sünnitab, üles kasvatab ja teda armastab. Mina arvan, et laps on laps, kõige tähtsam on tingimusteta armastus.
Viljatusraviga kaasnevaid kõhklusi-kahtlusi käib paaridel peast palju läbi, aga kui see laps viimaks tulnud on – siis pole ma veel näinud, et keegi õnnetu oleks! Laps muudab ju elu nii oluliselt! Mina julgustan küll inimesi, ärge üle mõelge.
Miks on üle 40 aasta vanusena raskem emaks saada?
Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et menstruatsioonid lõpevad naistel umbes 50 aasta vanuselt, viljakus hakkab kiiresti langema umbes kümme aastat enne seda. Ju see on siis inimkonna pikas ajaloos osutunud otstarbekaks. Kuigi viimasel sajandil on eluiga arenenud maades kiiresti pikenenud, siis see seaduspära pole muutunud. Rakud vananevad ja nendes tekib väga palju vigu, loodus on siin väga karm ja valiv.
Väga-väga harva on isegi juhtunud, et lööme käega, otsustame kasutada doonormunarakke ja siis tuleb viimasest ovulatsioonist, mis on antud, terve ja rõõmus laps. Või tuleb viimasest protseduurist üks terve munarakk, mis jätkub raseduse ja beebi sünniga. Aga minu praktikas on palju ilusaid lugusid.
Mida teha kui laps laseb hoolimata arstide abist end päris kaua oodata?
Hea on juba ette teadvustada, et viljatusraviosakonnas tuleb pikemalt käia. Ja kui tunned kurbust ja pettumust, siis need tunded on normaalsed – leiad toetust. Psühholoog või kogemusnõustaja, kes aitab. Teiste sama kogemusega naiste lood aitavad. Praeguseks on ilmunud ka Eesti autorite ausaid raamatuid oma teekonnast - mida rohkem informatsiooni, seda parem.
Vahel tullakse suure lootuse ja ebarealistlike unistustega. Kuid siis avastatakse, et kohe ei pruugigi õnnestuda, kogetakse kui raske see protsess on... Mina arvan, et raskustega on parem hakkama saada kui ootused on realistlikud, kui on usaldusväärseid inimesi, kellega oma tundeid jagada. Mitte alla anda liiga ruttu!
Kui suurt osa naisi see puudutab – tahaks rasestuda, aga seda ei juhtu?
Nii 2004. kui 2014. aastal Tartu Ülikooli naiste tervise uuringu andmetel vastas 18 protsenti viljakas eas naistest, et neil on olnud elus periood, mil nad on soovinud rasestuda, aga see pole õnnestunud. See arv kindlasti ei võrdu viljatuse levimusega, kõik naised ei pöördu ka ravile. Viljatuse levimust on väga raske mõõta, kuna siia kuuluvad väga erinevad olukorrad, sealhulgas ka need need, mil sobivat meespartnerit ei ole.
Miks osa naisi ei julge pöörduda?
See on nii tundlik ja isiklik teema! Sellise murega võõra poole pöördumine on väga suur samm, inimene tajub enda haavatavust. Vaateid lapsevanemaks saamisele on igasuguseid, kuidas keegi sellise väga eksistentsiaalse teema enda jaoks lahti mõtestab. On ka neid, kes usuvad – ju siis pole ette nähtud, saatus oli selline. Või et arsti abiga segatakse loodusele vahele. Raskusi emaks või isaks saamisel saatis varem suurem häbi ja hirm, aga mulle tundub, et see on möödumas. Noorem põlvkond on väga teadlik selles küsimus.
Miks mõned naised ja mehed lapsi ei saa?
Põhjuseid on erinevaid. Arenenud maailmas on tihtipeale nii, et pärast uuringuid peame nentima, et tegemist on seletamatu põhjusega viljatusega. Seda teadmist on väga raske taluda, oleme inimestena nii loodud, et vajame rasketele asjadele selgitust. Justkui suures plaanis on nii naisel kui mehel kõik korras, aga rasestumist ei toimu. Neid tegureid, mis peavad korda minema, et sünniks uus inimene, on seal lihtsalt nii palju!
Vahel me näeme alles laboris, et ilmselt sugurakkudes on mingi lahendamatu probleem. Bioloogiline põhjus, millega ei saa midagi ette võtta. Vahel juhtubki nii, et see õige arusaamine selgub laboris. Viimasel aastakümnel on kiiresti arenenud embrüote, viie-kuue päeva vanuste inimalgete uurimine – sealt on teada, et isegi perfektselt välja nägevates embrüotes on väga tihti palju geneetilisi vigu.
Kahjuks juhtub sageli, et naine süüdistab ennast...
Ma alati sisemiselt võpatan kui keegi mu kabinetis kasutab sõna: süüdi. Küsitakse: «Ma tahaks ikka teada, kumb meist on süüdi?» Ärge nii palun kunagi mõelge! Ja kui selgubki analüüside tulemusena, et terviseprobleem on sinus, siis see ei tähenda, et sa oleksid süüdi! Kui näiteks mehe spermatosoidid ei liigu või neid polegi, ta pole ju süüdi!
Küsitakse: «Ma tahaks ikka teada, kumb meist on süüdi?» Süüdi te ei ole mingil juhul!
Süüdi te ei ole mingil juhul! Ma saan aru, et see tunne võib tulla, aga seda peab teadvustama. On hea kui inimene suudab kogu seda suurt probleemi ratsionaliseerida. Ongi bioloogia põhjus, võtame rahulikult. Aga see on raske. Peaasi on välistada ise süütunnet tunda ja oma partnerit süüdistada.
Ja teine asi, mida ma näen praegu – tänapäeva elu on väga planeeritud ja isegi seksuaalelu käib ka äppide järgi. Ma ju küsin ikka kõigilt, et kas seksuaalelu sagedus on rasestumiseks optimaalne ja saan vastuse: «Meil käib kõik viljakusäpi järgi.» No miks ometi? Mina arvan, et see ei anna midagi juurde. Seksuaalelule tekkib niimoodi sootuks vale motiiv. Küllalt tavaline on, et seksuaalelus tekivad lõpuks raskused, sest kohustus ja vastutusekoorem õigel ajal last toota oli niivõrd suur. Seksil peab olema ikka teine motiiv, armastus. Selline sundkorras survestamine hävitab ajapikku omavahelise suhte!
Millised tunded ründavad paari, kes tahaks last, aga ei saa?
Mis naine ma olen? Mis mees ma olen? Kuni mul lapsi ei ole, pole ma õige naine või mees. See on identiteedi küsimus. See mõjub enesehinnangule ja enesekindlusele.
Raskeks võib muutuda vanade sõpradega koos viibimine, kui sõpradel kõigil on lapsed. Siit võib tulla isegi sõpruskonna vältimine. Lähedastega suhted saavad pihta, kui keegi neist pidevalt torgib, et no millal siis lapsukest on oodata. See on nii laialt teada probleemideallikas, mida kahjuks ikka veel ette tuleb!
Olukord on väga sarnane mistahes leinale, kui viljatusravi on kestnud pikalt ja siiski ebaõnnestunud või on mõni selline haigus avastatud, et rasestumine polegi kuidagi võimalik. Sellest toibumine võtab aastaid.
Väga haavatavaks muudab inimesed see teema! See naine, kes oma lugu saates jagas, väärib suurt tunnustust! Peale õnnestumist ja edulugu on kergem jagada, aga seda enam, et olla avameelne, olles ise veel teadmatuses, on väga vapper tegu. Loodame et läheb hästi.
Aga mis aitaks lihtsamini lapsi saada?
Väga tahaks, et oleks noortel naistel võimalus rasestuda ja sünnitada kuni 30.–35. eluaastani. Aga meie maailmas on see tihtipeale väga raske. Isegi kui olmele ja kaaslasele pole mingeid ulmelisi ootusi.
Ma arvan, et massiivselt halvad uudised loovad mulje, et ajad on halvemad, aga tegelikult ju pole. Eesti pole kunagi nii rikas ja suurte võimalustega maa olnud kui praegu.
Munarakkude külmutamine – kuidas see käib?
Peab pöörduma ühte meie viljatusravi osakondadesse. Naine teeb läbi sellesama ettevalmistuse kui see, kes soovib kohe kehavälise viljastamise abil rasestuda. Ravimite abil stimuleerime munasarju selliselt, et seal hakkaks küpsema rohkem kui üks munarakk, eeldatavalt 15–20, küpsed munarakud eemaldame munasarjadest ja külmutame vedelas lämmastikus. Neid saab siis sulatada ja viljastada kunagi tulevikus.
Siin peab ka aru saama, et vanusest tuleneva viljakuslanguse ennetamiseks on mõtet munarakke külmutada kuni 35.-36. eluaastani. Kuigi iga inimese potentsiaal on individuaalne, siis on välja arvutatud, et keskmiselt peaks ühe elussünni saavutamiseks saama külmutada 20–25 munarakku.
Munarakkude külmutamise sooviga pöördub järjest rohkem naisi ja ma arvan, et see on parem kui mitte midagi ette võtta ja tulla abi otsima 45-aastaselt. Kui tõesti pole võimalust raseduseks või partnerit, siis parem külmutada.
Aga tasub taas olla realist – päris garantiid see ei anna.
Ja ega üks ei välista teist.
Kui inimene 34-aastaselt munarakud külmutab, võib ta ju kohata õiget partnerit ja jõuab ise rasestuda.
Kolmekümnendate eluaastate keskpaigaks saabubki naistele vanusest tulenev karm reaalsus, kus kaaslase puudumisel tuleb lapsevanemaks saamise unistuse korral midagi ära otsustada.
Mida naine saab ise teha?
Eks ikka üldised tervise küsimused – loodus ei lase rasestuda kui emal esineb ekstreemne üle- või alakaal. Et söök oleks täisväärtuslik, uni hea, stressi vähe. Millest me räägime? Me räägime inimese kehast olevatest rakkudest! Kõik, mis tagab tervist ja aitab olla, aitab ka emaks saada.
Ei maksa üle mõelda – inimkond on miljoneid aastaid ellu jäänud ilma äppide ja detailideni lapsesaamist planeerimata! Kõik on hea, mis kehale ja meelele hästi mõjub. Minu patsiendid on isegi meie tublide Hiina meditsiini arstidega koostööd teinud – miks mitte! Mina toetan.
Millal tulla viljatusravi arsti poole?
Kui seksuaalelu on kaks-kolm korda nädalas ja aasta jooksul pole rasedust tekkinud ning menstruatsioon on igakuine. Siis ongi aeg tulla. Aga kui on näiteks juba varasemast teada günekoloogilised haigused või harv menstruatsioon või mõni muu viljakust mõjutada võiv probleem, siis tasub ikka kohe pöörduda.
Aga kui meespartnerit üldse ei ole või mees ei soovi osaleda perekonna loomises, ka siis võib alati tulla vähemalt nõu küsima. Tihtipeale vajavadki asjad pikemat läbimõtlemist, mida rohkem informatsiooni, seda parem enda nii olulisi otsuseid teha.
Ja lõpetuseks – see on väga oluline teema, millega tegelete. Kust leidsite oma kutsumuse just viljatusravile pühenduda?
Tõuge oli väga lihtne – töötasin Pelgulinna sünnitusmajas, Eesti suuruselt teises naistekliinikus, kus toona veel viljatusravi osakonda polnud, aga selge vajadus oli olemas. Pelgulinna sünnitusmaja legendaarne ja pikaajaline juhataja dr Maike Parve pakkus mulle see väljakutse vastu võtta. Olin just kaitsnud doktoritöö ja oli hetk, kus tundsin, et vajan professionaalses elus uut suunda, millega edasi tegeleda. Koos embrüoloogidega rajasime uue keskuse, kuhu loodi labor ja saime teha kehavälise viljastamise protseduure. Labori poole pealt oli juhtiv roll embrüoloog Elina Haller-Mahlakasel, kes siiani Pelgulinna sünnitusmajas töötab. Esimesed seitse aastat olin sealse keskuse juhataja ja viimased seitse töötan viljatusraviarstina Ida-Tallinna keskhaiglas. Nii et olen viljatusravile pühendanud viimased 15 aastat. Väga tore on ka see, et kõiki Eestis viljatusraviga tegelejaid ühendab ja arendab juba paar aastat uus erialaselts Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Selts. Oli rõõm olla üks asutajaliikmetest ja kuulun seltsi juhatusse.