Saada vihje

NAISTEJUTUD «See on suurim solvang, mida naisele saab öelda!» (9)

See oli mõeldud komplimendina: «Sa oled nii tugev!» Kuid Liis haavus sellest südamepõhjani, katkestas suhted ning otsustas: «See on ülim solvang, mis mulle öelda saab!» Naised ei taha enam tugevad olla! Loe edasi ja saad teada, miks see nii on.

Mis saab elust, kui võtad vastu otsuse: kõigele jah! Saates on külas kaks naist, kes proovisid omal nahal järele, kuidas jah-ütlemine elu täielikult muudab, Liis Vilde ja Marian Ševtšuk. Kuid üks kõlama jäänud teema on siiski veel olulisem. Ja see on inimese õigus olla õrn ja haavatav.

Selles loos saad teada:

  • mis komplimente naised enam ei talu;
  • mis on suurim solvang naisele ja miks just see;
  • miks öelda kõigele jah;
  • miks oma hirmust hoolimata tegutsemine annab hea tunde;
  • mida tähendab öelda jah oma tunnetele;
  • mis on tugevuse-maski kandmise hind;
  • miks olla õrn ja haavatav on tegelikult palju suurem tugevus;
  • kuula kindlasti ära terve saade – vestlus ja lugu on erinevad, need täiendavad teineteist.
Liis, Marian ja Kristinka. See sai väga siiras saade!
Liis, Marian ja Kristinka. See sai väga siiras saade! Foto: Martin Pedaja

«Tänaseks ma olen punktis, kus ülim solvang, mis mulle öelda saab, on: «Liis, sa oled nii tugev!»». Liis ütleb seda tuliselt, südamepõhjast. Solvab see, et taas mõistab naine – inimene pole viitsinud üldse süveneda, et märgata – ta ees pole tõhus tank, vaid õrn ja ilus naine. «Sellepärast solvang, et see on kõige pealiskaudsem asi, mida sa saad teisele inimesele öelda. Et sul puudub igasugune aimdus, mis selle tugevuse taga on. Mina tõlgendan seda nii, et tänan, et sa ei ole viitsinud hetkegi süveneda. Kui sa natukenegi jälgiksid või süveneksid, mida ma milleks teen, siis «tugev» ei oleks kindlasti see omadussõna, mida kasutada. Nad näevad puud, aga nad ei näe selle taga võrset. Mina tahaksin ka õrn olla!»

Liis Vilde võib küll olla vapper, tegus ja julge, kuid tema sees peitub õrn hing.
Liis Vilde võib küll olla vapper, tegus ja julge, kuid tema sees peitub õrn hing. Foto: Liis Vilde erakogu

Marian on samuti tugevuse-maskiga tuttav. Tema on seda aastaid teadlikult kandnud ning soovinud, et teised teda tugevaks peaksid. «Varem tahtsin hästi tugevana välja paista ja see oli minu kaitse. Ma arvasin, et see on miski, mis kannab mind, aga ma põrusin sellel teel päris kiiresti.» 

Väga tavaline mask

Milles tugevuse-maski kandmine väljendub? «Oma tunnete mahasalgamine ja mitte väljendamine,» loetleb Marian kindlaid märke. «Mina olin hästi häälekas, hästi konkreetne. Võiks öelda, et mõttelt ja sõnalt isegi vägivaldne. Lootsin, et see kuidagi hirmutab, et keegi ei tule ja ei sõida mulle siis sisse. Ma näitan kõigile, kui võimas ma olen ja kui tugev ma olen ning milliseid suuri tegusid ma võin kõik ära teha.»

Marian Sevtšuk proovis hoida tugeva naise maski ees, aga enam ta seda ei tee.
Marian Sevtšuk proovis hoida tugeva naise maski ees, aga enam ta seda ei tee. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Loe ja tunned selle kohe ära – see on väga levinud ning kindlasti kõigile tuttav, olgu isiklikust kogemusest või siis mõne kaaslase käitumisest. Marian ei teadvustanud endale tükk aega tugevuse teesklemist, sest see oli justkui norm, ainus aktsepteeritud ja lubatud viis olla. Kuni sai aru – nii elades ei ütle ta jah iseendale, vaid teiste ootustele.

Liis on tugevuse-taagast tõeliselt häiritud. Ta on julge, kiire, seab suuri sihte ja suudab neid ka saavutada. Ja siis tuleb keegi ja ütleb soovides tema panust vähendada: «Ah, sinul tuleb ju kõik nii lihtsalt.» Samuti on inetu komme rakendada komplimendi-maski taha peidetud kommentaari «sa oled nii tugev» taha teistest märksa suurem ja raskem kohustuste koorem. Sest tugevat ju tohibki ära kasutada? Ja tugevaks-nimetatu tunneb kohustust end tõestada ning pingutab, kuni katkeb.

Liis on väike naine, kelles on suur isiksus, ta on julge, särav ja aktiivne. Aga tema on tugev – seda ärge talle palun öelge! Kui see ka nii tundub, siis uskuge – sellel on kõrge hind!

Liis Vilde südamesoov on, et teda osataks näha sellena, kes ta päriselt on.
Liis Vilde südamesoov on, et teda osataks näha sellena, kes ta päriselt on. Foto: Liis Vilde erakogu

Ma tahaksin hoopis...

Liis toob esile asja, mis häirib paljusid naisi. Me ei taha olla masinad, tootmisüksused, tooted või objektid. Inimene ei unista sellest, et olla tugev ja terasest. Mida siis Liis soovib? «Noh, kui ma nii kuradi tugev ei oleks, siis ma sooviksin, et märgatakse, et selle puu taga on tegelikult võrse. Ma tahaks ka ennast õrnana tunda. Just seda, jah!»

«Mul oli täpselt sama tunne nagu sul, kui sa siis ütlesid, et ma tahan olla see võrse,» nõustub ka Marian. Ja kui kaks täiesti erineva tausta ja eluteega naist on sama meelt, siis võib arvata – selliseid on veel! «Mina jõudsin sinna läbi pika tee, väga palju pisaraid sai valatud ja väga palju vabanemisi läbi elatud. Ma arvan, et ma olen viimased aastad olnud oma õrnuse teel. Ja mis on muutunud? Ma olen palju rahulikumaks jäänud, palju maandatumaks ja aeglasemaks. See pehmus ja soojus, mis mind elus kannab, näitab elu mulle hoopis teisest küljest, mida ma ei oleks osanud varem üldse ette kujutada. Ma arvasin, et see tugevuse tee on nagu see õige tee.»

See on nii ilus ja inimlik soov. Kuid õrnus saab võimalikuks vaid siis, kui sellele on ruumi, kui olud seda soosivad. Kui su ühiskond on turvaline ja kui sa oled naisena vastu võetud, hinnatud, sellena, kes sa oled, ja ka kaitstud. Siis sa saad nagu näidata oma seda õrnust ja seda pehmet poolt ning see kasvab hästi suureks, säravaks ja ilusaks. Ja kangelane saab end tunda sinu kõrval kangelasena. 

Mis näitas neile naistele, et iga hinna eest tugev olla ja ka teiste silmis tugev tunduda ei kanna neid? «Lähisuhted lihtsalt ei õnnestunud,» tunnistab Marian. «Tahan täpsustada, et ei ole õiget ja valet olemas. Igaühe jaoks on oma individuaalne tee muidugi, ja meie kogemused on erinevad ning teed ei ole lineaarsed. Aga minu elus vähemalt asjad läksid nii, et elu tahtis, et ma oleksin pehme mitte ainult romantilistes suhetes, vaid ka sõprussuhetes. Ma tundsin, et mul on vaja seda, et need suhted saaksid olla lähedased, intiimsed ja terved.»

Ja see ongi tugevuse müüri taga olemise hind – meil ei olegi lähedasi suhteid! Tõsi, keegi ei saa haiget teha, aga keegi ei saa ka õnnelikuks teha. Kartes iga hinna eest kogeda valu, võtame endalt võimaluse kogeda armastust.

Kallid kuulajad – ära lase seda kõrvust mööda. Tugevuse-labidaga lajatamine teeb inimestest tööloomad, kõigis meis on õrn ja haavatav pool ja sellest mööda vaadata on julm. Naised on õrnad. Mehed on õrnad.

Liis, Marian ja Kristinka, hetk enne salvestust Postimehe rõdul.
Liis, Marian ja Kristinka, hetk enne salvestust Postimehe rõdul. Foto: Martin Pedaja

Kuidas tugevuse-vangist välja saab?

Võib endale teadvustada, et tugeva kehastamine on kaitse. Aga kuidas olukorda muuta? «Kõige esimene samm on, ma arvan, sellest teadasaamine,» räägib Marian enda kogemusest. «See, et sa saad teada, kuidas sa ennast tegelikult tahad tunda ja kellena sa tahad ennast väljendada siin maailmas. Ma lootsin, et see kaitseb mind, kui teised peavad mind tugevaks. Ja kindlasti kaitses ka – see hoiab sinust eemale selle, mida sa ei taha, aga ka väga palju seda, mida sa tahad.»

Marian ja Liis usuvad, et igaühe jaoks on otsus lubada endal olla see, kes tegelikult oled, mitte mingi tugev, tegus, veatu saavutaja, on individuaalne. «Minu jaoks algas see väga lihtsatest asjadest,» kirjeldab Marian. «Hakkasin vaikselt ütlema inimestele, kuidas ma tunnen, jagama oma armastust nende vastu, oma pehmust, kallistusi. Me puudutame nii vähe teineteist!»

Liisi jaoks kulges tee enda õrnuse vastuvõtmiseni isegi karmimat teed, läbi kannatuste ja valu sellest, et mitte keegi ei näe ega tunne ära tema põhiolemust, tema essentsi. Siis otsustas ta, et olgugi see ebaturvaline – ta ikkagi näitab oma õrna, sooja südant. 

Mis on otsustava tähtsusega? Julgus näidata oma haavatavat poolt. Ja paradoksaalsel kombel – see on tegelikult suurim tõeline julgus. Mitte lärmamine, mitte agressiivsus, mitte maskide kandmine ja jäik olemine. Ja inimesed tajuvad seda intuitiivselt. Näitad oma haavatavust ja õrnust ning üha vähem inimesi julgeb seda sügavat ja sisemiselt tugevat inimest rünnata. Ilusam tee ja parem valik on täiesti olemas!

Jah, me olemegi õrnad! Liis, Marian ja Kristinka.
Jah, me olemegi õrnad! Liis, Marian ja Kristinka. Foto: Martin Pedaja

Jah ei ole tavaline!

Positiivsus ja avatus ei olegi nii levinud kui loota võiks. Jah on justkui sama lihtne vastus, mida anda, aga valdav vastus on hoopis ei. Mis meid tagasi hoiab? Hirm, kahtlused, vähene eneseusk, laiskus, energiapuudus. Sest jah-ütlemine vajab kõiki neid! Ja tundub raskem. Aga sel on positiivne järelmõju – sinu julgus, enesekindlus ja energia hakkavad kasvama. On see tõesti nii, on see ikka kindel? Jah!

Marian arvab, et kõige tähtsam otsus elus, mida teha, on öelda jah kõigile oma tunnetele. Mitte neid maha matta või alla suruda – see tundub korraks küll lihtsam lahendus olevat ja kahjuks ka väga tavaline. Enamik teeb just nii!  

Liis on nüüd veendunud, et see oli tema elu parim otsus. «Kui ma võtsin vastu otsuse, et nüüd ütlen kõigele jah, siis mu päris elu alles algas,» räägib naine. «Otsuse tegin jaanuaris, aga praktikasse läks see veebruaris.» Praegu ei taha Liis varasemast eluvaatest enam midagi kuulda – milleks lubada hirmul elu uusi põnevaid plaane tagasi hoida. Julge ja otsekohene naine arvab, et jah-ütlemine ongi tõeliselt ja täiel rinnal elamine. Enne oli eksisteerimine.

Otsus tuli enne tegu. «Ikka ja jälle on tulnud ette olukordi, kus elu paneb mind proovile. Mõtled – mis asi see nüüd oli,» avab Liis tausta. «Ja siis ma mõtlesin, kuidas seda mustrit murda, et ma pean ometi saama ise midagi teha! Ma ei saa ainult sõltuda sellest, kuidas maailm minu ümber toimib, et ma pean ise ka midagi tegema. Ja siis ma võtsin vastu otsuse, et ma püüan öelda nii palju jah kui võimalik.» Nüüdseks on ta selle tõukel käinud ära Caminol ja juhtinud mitut üritust. Varsti astub jah-tüdruk stand-up'iga ka suurele lavale. 

Molly Burford, «Say Yes to Yourself».
Molly Burford, «Say Yes to Yourself». Foto: apollo.ee

«Say Yes to Yourself» («Ütle jah iseendale»)

Molly Burford

Mida see tähendab – ütle endale jah? Väga lihtsat asja – võta otsus oma elu ise elada enda kätte. Ja vahel tähendab see, et mõne teise tegelase soovidele tuleb öelda ei. See raamat annab 50 õppetundi, et endasse uskuda, selg sirgu ajada ja tõeliselt elama hakata. Ära lükka seda edasi – iga päev su elus on vaid kord! Lihtsalt kirjutatud lugemine aitab eristada olulist ebaolulisest, saada tugevamaks ja enesekindlamaks! Lisaks muutud paremaks ja tulemuslikumaks suhtlejaks, leiad oma piirid ja piirjooned. Me kõik soovime elada oma autentset elu – sellist, kus sind austatakse, aga seda ei saa teistelt austust nõudes, vaid iseennast austama õppides. Ilma iseennast üle laskmata! Ja selleks, et midagi väärt olla, pole vaja olla superkangelane. Enesejõustamine tuleb iga päev väikeste harjutuste harjutamisega. Proovi, püsi, treeni ja tulemused tulevad sama kindlalt nagu jõusaalis musklit kasvatades. ​Raamat on inglise keeles. 

Dale Carnegie, «Lõpeta muretsemine ja hakka elama».
Dale Carnegie, «Lõpeta muretsemine ja hakka elama». Foto: apollo.ee

«Lõpeta muretsemine ja hakka elama»

Dale Carnegie

​Legendaarne raamat täis elujaatavat suhtumist ja optimismi, ega asjata poleks sellest ilmunud aina uusi ja uusi kordustrükke. Jah, meie enda mõtted panevad meile kaikaid kodarasse, nullivad meie entusiasmi ja ideed. Jah, me ise saame seda muuta. See ei toimu nipsust, aga sihiteadlikult oma mõtteid suunates on see täiesti tehtav!

Stress ja muretsemine on paljuski sarnased armastusega – neid on raske defineerida, aga sa tead, kui neid koged. Ja ei saa aru, kuidas sellest jamast pääseda. Raamatust saad jälile hulgale piduritele meie elus:

mis on mure ja muretsemine, kuidas seda ära tunda;

põhilised võtted, kuidas muremõtteid analüüsida;

kuidas muretsemisest võitu saada, enne kui see sind pikali lööb;

mida peale hakata kriitikaga, et see sind rivist välja ei lööks;

kuidas vältida väsimust ja stressi ning hoida oma vaim värskena.

Kui kaotame ühel päeval armastuse, lähedase, töö või paiskab mõni keeruline olukord meie elu segi, on üks põhilisi oskusi muuta oma suhtumist. Jamadest ei pääse keegi, aga osa tuleb neist välja, osa jääb pikali. Mis vahe seal on? Elujaatuse vahe! Kuigi tundeid hetkega muuta me ei suuda, saame muuta oma tegusid ja suhtumist. Muutes tegusid, muudame vältimatult ka tundeid. Kõigest sellest räägib Carnegie siin raamatus rikkalike näidete varal, et igaüks võiks valida õnnelikuma elu, mis on sinu enda kätes.

Liis aga ei tee saladust, et tema otsuse taga ennast ja elu vastu võtta ning jah öelda on mõistmine – me pole siin igavesti. Ja siitilmast lahkudes me ei kahetse isegi neid jah-ütlemisi, mis ebaõnnestumisega lõppesid. Kahtleme neid jah-sõnu, mis mingil põhjusel ütlemata jäid.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 377 osa leiad siit!

Kõik «Naistejuttude» saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe DIGIAJAKIRJADEST. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

Kallis kuulaja – kui sul on küsimus, millele vastust otsid või teema, millest saadet soovid – kirjuta mulle kristina.herodes@postimees.ee Mis juhtub? Ma ütlen sulle jah! Saad just sellel teemal saate, mida soovid.

Liis Vilde
Liis Vilde Foto: Liis Vilde erakogu

Kes on Liis Vilde?

Tööalaselt on Liis Vilde ettevõtete käepikendus Postimees Grupi maakonnalehtedes. Liis on alati suhtumisega, et MINU klient peab olema kõige paremini nähtav.

Eraelus on Liis kolme vinge poja uhke ema. Enda akusid laeb ta hobidega, milleks on teistele rõõmu valmistamine tätoveerimise, maalimise ja nalja tegemisega. Liisi stand-up'id on Postimehe toimetuses legendaarsed, tema julgusest ja naljadest räägitakse maja peal veel nädalaid hiljemgi. Liis Vilde tegemistega saate kursis olla @taskudraakon siin

Marian Sevtšuk
Marian Sevtšuk Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kes on Marian Ševtšuk?

Marianil on kaleidoskoopkarjäär, ta on teadliku elamisviisi praktiseerija, kes tervitab armastuse kaudu elu ilu ning valu kogu südamest. Tema tegemised viivad teda eri paikadesse ja rollidesse, kuid alati tunneb ta ära tema siira kohalolu ning ehtsuse poolest, mida ehk sõnadega ei saagi kirjeldada.

Mariani tegemistega saad kursis olla @avalikmann siin.

Peale saates osalemist kirjutas Marian: «Aitäh toreda kogemuse eest! Olen väga tänulik teie ja selle eest! Ootan põnevusega, et ise ka saade ära kuulata.»

Teised ajakirjad

Tagasi üles