P, 23.03.2025

NAISTEJUTUD ⟩ Miks depressiooniravimid vahel ei aita? «Ma isegi ei teadnud enne, et mul oli nii raske» (1)

Kristina Herodesajakirjanik

Simo Männisteajakirjanik

Andri Allase-spordi suunajuht

Mihkel Maripuufotoreporter

22. märts 2025, 11:00

Räägime ATHst. See on teema, mis vajab selgitust. Aastaid aladiagnoositud mure tundub viimaste aastate valguses kohati isegi liialt esil. Harutame teema lahti eluterve skeptitsismi ja empaatiaga. «Alles võrdluses õige raviga sain ma aru, kui halb mul enne oli,» räägib kogemusnõustaja, koolitaja ja värske ATH diagnoosi omanik Silver Kleimann-Leimann. Depressiooniravimid teda ei aidanud. Milline oli seis varem? «No ikka sünge oli peas.»

«Sa oled nagu Ferrari – kiire ja võimas. Ainult sul on jalgratta pidurid,» kirjeldab Silver Kleimann-Leimann inimese elu, kel on ATH eripära. Eks kihutades juhtub nii mõndagi – ärevus, purunevad suhted ja avariid. Aga kui oma ATHga elama õppida, võib sellest saada omaniku supervõime. Vaata hoogsat ja avameelset saadet!

Selles loos saad teada:

kuidas ära tunda, et sul võib olla ATH;
kuidas abi otsimise ja diagnoosi saamise protsess käib;
mida ja kuidas muudab õige ravi;
mis ATHga inimest täiendavalt toetab;
kuidas oma eelised üles leida ning neid kasutada;
veel palju ausaid ülestunnistusi Silver Kleimann-Leimanni elust.

Vaata kindlasti ära terve saade – Silveri eredad emotsioonid saad kätte ainult videos.

«Naistejutte» saad endiselt ka kuulata. Kui sulle meeldib meid kaasa võtta jalutuskäigule, jooksuringile, panna saateks koristades või kokates, siis see võimalus jääb!

ATH ei ole haigus, see on eripära. Need inimesed on iseendaga elama õppides väga ressursikad, edukad ja armastusväärsed. Kuid jah, see vajab teadlikku lähenemist.

Silveri isiklikule kogemusele oleme lisanud hulgaliselt infot, asjalikke linke ja lisalugemist selle teema kohta, et oskaksid paremini hakkama saada ja aktsepteerida ennast või oma lähedast. ATH pole häire, kuid see pole ka eelis või «moodne diagnoos», mida endale soovida.

Silver räägib avameelselt, et enne abi otsimist uskus ta, et temaga on midagi valesti. Nüüd, peale ATH diagnoosi saamist mõistab ta, et toimib lihtsalt teisiti. — Silver räägib avameelselt, et enne abi otsimist uskus ta, et temaga on midagi valesti. Nüüd, peale ATH diagnoosi saamist mõistab ta, et toimib lihtsalt teisiti. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Üks asi, mis mulle meeldib sellest teemast rääkides: iga ATH diagnoosiga inimene on täiesti ainulaadne, seega ei saa liialt üldistada. Aga kuulame sinu lugu. Kuidas said sina üldse aru, et peab abi hakkama otsima? Mis oli sinu peamiseks mureks?

See on see kõige keerulisem koht ilmselt. Kui oled tükk aega näinud vaeva, teinud endaga tööd, arenenud, õppinud, teinud elumuutusi, ja lõpuks siis mõtled, et okei, nüüd on hästi. Loodad, et tasakaal püsib ja enam ei lange äärmusesse. Eks ma pingutasin jõhkralt, omajagu ikka. Ja siis sügiseks hakkasin tundma, et midagi on teistmoodi, midagi kuskilt hakkab jälle tulema.

Ärevus oli tagasi ja see hakkas mind ennast juba mõjutama. See mõjutas minu suhet, väga palju oli konflikte. See hakkas ka minu suhtumist mõjutama. Eks ma olen aastate jooksul õppinud seda kõike märkama. Esialgu mõtlesin, et hea küll, see läheb üle, see on mingi väike asi praegu – äkki ma magasin liiga vähe või tegin midagi liiga palju. Aga noh, ei läinud üle.

Mis sa tegid siis?

Sel korral oli kohe teada, mis tuleb teha – tuleb abi küsida. Haarasin suhteliselt kohe härjal sarvist kinni. Kui ma varem olin tervisekassa abi kasutanud, siis seekord pöördusin Toompargi Vaimse Tervise Keskusesse. Digiloos on mul ka päris pikk ajalugu juba 2017. või 2018. aastast. Otsisin abi ärevuse vastu, aga sain hoopis sellise tähekombinatsiooni, mida ma ei oleks osanud arvatagi. Ma ei osanud seda alguses kuidagi vastu võtta.

Kuidas see protsess välja näeb?

Päris pikk test tehakse, kuskil 15–16 lehekülge, mis ulatub kaugele lapsepõlve. Tulemust võrreldakse tänapäevase eluga, et kuidas sa hakkama saad või kas sul esineb mingisuguseid raskusi. Seejärel on intervjuu psühholoogiga, kes siis tõlgendab neid tulemusi ja võrdleb kõike digiloo eelneva informatsiooniga.

Kaua selline süvenemine umbes võtab aega, et saada aru, mis tema vaimse tervise poolel toimub?

Päris palju aega läks. Minu puhul oli abiks see, et olin varem erinevaid antidepressante proovinud. Mõned on aidanud, kuid siis on ikka langus tulnud, korduvalt. Siis juba vaadatakse käitumist, võrreldakse lapsepõlvega, ning nii see pilt läheb vaikselt kokku.

Samas on inimesed piisavalt erinevad, et seda sama diagnoosi näiteks kellelegi teisele, kellel võib-olla ei ole nii põhjalikku haiguslugu, ei julgeks panna.

Silver räägib ATHst midagi eitamata või varjamata. Vaata saadet, link loo alguses! — Silver räägib ATHst midagi eitamata või varjamata. Vaata saadet, link loo alguses! Foto: Andri Allas

Mis asi see ATH siis sinu puhul on, kui lahti seletada? Kuidas see sinul väljendub?

ATH on ju aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Aga siis ma mõtlen, et okei, tähelepanu ja aktiivsusega mul probleeme justkui pole. Selles testis oli väga palju küsimusi, mis mõõdavad neid faktoreid. Tervikuna võiks öelda, et see ongi üks lai spekter. Iga inimese ATH on erinev – kas esineb probleeme hüperaktiivsuse või tähelepanu ja keskendumisega. Minu puhul on mõlemat, ehk siis mul on segatüüpi ATH.

Mis tunne on elada ATHga? See lühivideo annab aimu.

Kas mul võib olla ATH?

Pärilikkus. Tänaseks on psühhiaatrid veendumusel, et kuni 80 protsenti juhtudel on ATH pärilik – kui laps on saanud diagnoosi, tasub vaadelda ka vanemaid. Ning vastupidi – olles vanemana teadlik oma ATH eripärast, tasub olla tähelepanelik ka laste suhtes.
Hormonaalsed muutused. Jälgi oma vaimset tervist eriti hellalt lapseootele jäädes ning peale sünnitust, samuti üleminekueas. Varem mitte üldse või vaid vähesel määral häiritust põhjustanud ATH võib sel ajal rohkem tähelepanu vajada.
Kontrollküsimused, millest alustada:

Kas sul on lihtne inimestega suhteid luua, kuid raske neid hoida?

Kas sa jääd pidevalt hiljaks?

Kas kipud asju unustama, aju lihtsalt lükkab info peast?

Kas sinu koju tekkib lakkamatult loominguline segadus?

Kas pidevalt on midagi kadunud ja sa ei mäleta, kuhu oma asjad panid?

Kas sul on keeruline teha asju, mida pead igavaks?

Kas sul on keeruline katkestada põnevaid tegevusi?

Kas sul on sageli raske uinuda, sest mõtted põrkavad peas?

Kas sul on väga raske püsida normaalkaalus, kaal lihtsalt lisandub või kaob?

Kas sa tunned end «uppumas» – tavaelu ootused kasvavad üle pea?

Kaht sarnast pole. Oluline on teada, et ATH avaldub inimesiti väga erinevalt ja iga inimese aju on erinev. Mõned jooned võivad avalduda, teised üldse mitte.
Ravi ei tasu kindlasti karta – see võib elukvaliteeti ja toimetulekut oluliselt parandada. Arvestatav osa ATH eripäraga inimesi ei vaja mingeid ravimeid, aga see ei näita, et nad oleks «tervemad» – nende aju toimib lihtsalt teisiti.
ATH ei tee inimest halvemaks või paremaks, oluline on saada tõene pilt, et oma aju eripäradega arvestada. ATHd ei saa kunagi kasutada vabanduse või õigustusena, et pääseda tülikatest kohustustest, nõuda eriõigusi või oodata erikohtlemist. Iseendaga toimetulek on igaühe isiklik vastutus sõltumata tema eripäradest.

ATH-l pole sugu ega iga. Kunagi arvati, et see on «poiste mure», praeguseks on teada, et vanusega aju eripära ei kao ning ATHga naisi on sama palju kui mehi, diagnoosimata inimeste arv nende seas on tõenäoliselt isegi suurem. — ATH-l pole sugu ega iga. Kunagi arvati, et see on «poiste mure», praeguseks on teada, et vanusega aju eripära ei kao ning ATHga naisi on sama palju kui mehi, diagnoosimata inimeste arv nende seas on tõenäoliselt isegi suurem. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui nüüd vaatad elule tagasi läbi uue filtri, siis kas võiksid öelda, et liigne energia või impulsiivsus oleks teatud probleeme tekitanud?

Mingis mõttes on isegi natuke valus ja tekib tunne, nagu oleks udus käinud. Siis järsku saad prillid ette ja näed kõike selgelt. Olgu, sain küll varem depressiooni- ja ärevushäire diagnoosi ning elasin sellega kokku seitse aastat, kuid ikka tekivad mõtted, et mis oleks siis juhtunud, kui oleksin õige diagnoosi juba varem saanud? Mis oleks teisiti olnud, kui ma oleks juba lapsena teada saanud? Seda tunnet saab kohati leinaga võrrelda.

Depressioon ja ärevus tekitasid mulle palju probleeme. Samal ajal sai mu usaldus ravi vastu päris palju hoope. Diagnoosil ja ravil peaks ju mõõdetav edu olema, aga minul mitte. Mõeldes läbielatule ja enda käitumisele, olles üritanud endast nii pikka aega aru saada, aitas uus diagnoos nii palju järsku selgitada. Üle pika aja elus ei ole ma enda vastu enam nii karm ega nõudlik. Muidugi taustal käib midagi ikka edasi, aga ma oskan seda kuidagi juhtida – selline vabanemine.

Mis olid need raskused sinu elus, millega sa üritasid teisiti varem hakkama saada, aga praegu teed hoopis vastupidi?

Ma olin just paar nädalat tagasi Jõgeval oma sünnikodus. Leidsin vana päeviku 2011. aastast ja lugesin sealt peatükki, kus oli suvi ja aeg valida kool. Minu enda sõnad olid seal midagi sellist, et mulle meeldib asju alati viimasele minutile jätta, sest siis tuleb kõige parem otsus. Kuna valikuvariante on selleks ajaks võimalikult vähe, siis otsus on kerge tulema. Sellest tuleb see energia.

Kui ma selle diagnoosi nüüd sain, siis lugesin läbi kaks raamatut viie päevaga, sest mul oli lihtsalt nii põnev. Ja seal oli täpselt sama asi kirjas: kui asjad jätta viimasele minutile, siis sealt tuleb see viimase minuti energia.

Aga kui sa teed seda elus hästi palju, võib see sind mõjutama hakata – kas oled siis läbipõlemise äärel või näiteks unustad pause teha. Või siis ongi see, et sa kogu aeg oled millekski valmis, aga sa ei tea täpselt, milleks. Su keha on harjunud valmis olema nendeks viimase minuti sprintideks. See on üks asi, mis ma enda puhul panin tähele, mida ma alguses ei teadvustanud üldse. Kui ma hakkasin ravimeid võtma, siis kogu see varasem käitumine ja üldse igapäevane olek sai mulle selgemaks.

Ma ei teadnud, et mul oli nii raske. See on täiesti haige. Näiteks kui ma ärkan hommikul üles, siis ma tean, mida ma enam-vähem päeva jooksul pean tegema – enda eest hoolitsema, tööle hakkama või mingit sisu looma. Siis järsku avastan midagi, mis on põrandal, aga ei peaks seal olema. Korjan selle üles, aga näen, et põrand on tolmune, seega hakkan koristama. Järsku vaatan, kell on 2 päeval, mul on pool korterit koristatud, aga ma pidin hoopis teiste asjadega tegelema.

Nüüd üle pika aja, või isegi esimest korda elus, on mul see võime, et ma suudan otsustada, mis on oluline ja mis mitte. Millega peab tegelema praegu, homme, nädala või alles mõne kuu pärast.

Kuidas see otsustamine käib?

Ühelt poolt on see tunnetus, teiselt poolt aga prioritiseerimise süsteem, mis järsku tekib pähe. Vaatan kas tegevusele või ülesandele otsa ja kui midagi hüppab vahele, tuletan meelde, et ma olen praegu siin, ma ei pea selle teise asjaga tegelema, see pole veel nii oluline. Varem oleks kohe uue asjaga tegelenud, mis selles olukorras tundub põnevam. Tulemus oleks see, et ei saakski midagi tehtud.

Pidev hüppamine tegevuste vahel, rööprähklemine, tekitab ärevust, mille tagajärjel pole enam mitte millegagi võimalik tegeleda.

Jah, tekib halvatus ning seetõttu ei suuda sa enam otsuseid vastu võtta.

Silver tunnistab – enne ei teinud ta vahet olulisel ja ebaolulisel, tekkis «ajuhalvatus». Nüüd ta näeb, millega peab tegelema praegu, homme, nädala või alles mõne kuu pärast. — Silver tunnistab – enne ei teinud ta vahet olulisel ja ebaolulisel, tekkis «ajuhalvatus». Nüüd ta näeb, millega peab tegelema praegu, homme, nädala või alles mõne kuu pärast. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Öeldakse naljaga pooleks, et enamik suuri tegusid maailmas oleks tegemata, kui seda maagilist viimast minutit ei oleks. Selle energia on ju sõltuvust tekitav. Mis on selle tervislikum alternatiiv?

Ma arvan, et seda ei ole võimalik täielikult välja juurida. Pigem on see midagi, mis töötab ja mida tuleks eesmärgipõhiselt kasutada, et seda mitte kuritarvitada, vaid reaalselt ressurssi hoides. Tuleks end nii juhtida, et mitte iga tegevus jääks viimasele minutile, vaid et see oleks inspiratsiooniallikas, mis paneb tegutsema. Kui see motiveerib mind, siis võin seda tööriistana kasutada. Küsimus ongi selles, kuidas õppida seda tööriista kasutama ilma iseenesestmõistetavana võttes. Ta on nagu piiritu vara, kuid samas saab ta mingi hetk otsa. Kuid siis jälle taastub.

Olen kokku puutunud inimestega, kes panevad kõik mängu ja saavutavad super tulemuse. Energia on üleval ja pannakse kohe edasi, aga siis järsku tuleb langus ja inimene põleb läbi. Kuidas õppida taastumist, et sa oskaks aeg maha võtta ja puhata?

Seal raamatus oli kirjas ka, et kujuta ette, et sa oled nagu Ferrari: hästi võimas, kiire ja loodud ringrajale. Ainuke asi, sul on jalgratta pidurid. Ehk siis seesama, et sa lähed tegevuse juurest tegevuse juurde – see asi peab saama valmis, teine ka, või siis kõik täna korraga. Aga kas ikka peab?

Kuidas sa ennast veenad, et ei pea?

See on siiamaani väga keeruline ja endiselt ei tule eriti hästi välja. Mis ma olen teraapia ja ravimitega koostöös õppinud tegema on see, et ma saan aru, kui mu ressursid hakkavad otsa saama. Sellest räägivad ka need raamatud «ATH eelised» ja «ATH 2.0».

Seal räägiti sellest pidurite süsteemist ja kui kehv see tegelikult on. Mõni tegevus tuleb enda jaoks lihtsamaks teha, aitab ka pauside võtmine. Mulle jõhkralt meeldib jalutada ja looduses käia. Aga vahepeal tekkis selline asi, et teen hästi pika jalutuskäigu, mõnikord lausa 2–3 tundi, ja siis mõtlen, et see on mulle kasulik, kuid samal ajal võiks ka muid asju teha – äkki saaks mingid tegevused omavahel kokku sobitada? Tegelikult tuleks vastupidiselt just võtta see moment, et end välja lülitada ja nautida. Nüüd hakkasingi mitu korda päevas jalutama ja need kõik võtavad kokku ainult 15–20 minutit päevas.

«ATH eelised». — «ATH eelised». Foto: Kirjastus Varrak

Silver soovitab raamatut «ATH eelised»

Kas oled kohanud inimesi, kes on tarmukad, loomingulised, kartmatud, skeptilised, paindlikud, isepäised ja initsiatiivikad? Inimesi, kes mõtlevad sageli loovalt ja paistavad iga tagasilöögiga hõlpsasti toime tulevat? Võib-olla oled ka sina selline? Sind võib üllatada asjaolu, et säärased positiivsed jooned on omased just ATHga inimesele! Oleme ju seda tähelepanuväärset diagnoosi pikalt vaid probleemide allikaks pidanud.

Praegu usutakse, et just nood osaliselt pärilikud loomuomadused aitasid meie esivanematel ellu jääda. Kui sa ei suutnud savannis saaki tabada või süvitsi keskenduda, siis surid nälga või langesid ise metsloomade küüsi. Teatud omadused olid tol ajal suureks eeliseks, täna käsitleme neid aga diagnoosina. Me teame ka, et vähemal või rohkemal määral peitub meis kõigis ATH jooni. Samuti paikneme kõik skaalal – mõned ühes, teised kaugel teises otsas.

Saa teada, kuidas diagnoos enda kasuks tööle panna, puudutab see siis sind ennast või sinu last, ja kuidas tulla toime ka puudustega. Me kõik oleme erinevad ja nii ka meie isiksuseomadused, ning selles peitub nii mõndagi positiivset. Erinevus rikastab meid – nii kodus kui tööl!

See on oskus, mida tuleb harjutada. Inimene, kes on sündinud Ferrari kiirendust nautima, ei ole jalgrattaga tuterdades õnnelik.

Praegu näiteks on see jumala äge, ma saan rahulikult istuda. Paraku olen terve elu olnud see, kelle põlved pidevalt värisevad, sest ka see on stimuleeriv. Ka kooliajal olid mõned aineid, kus ma lihtsalt ei saanud asjadest aru. Näiteks keemia, füüsika, ajalugu – ma olen kohal, ma õpin, mulle meeldib, see on räigelt äge. Ja siis on ülejäänud asjad, millega on väga keeruline toime tulla, sest mul on lihtsalt igav.

Vaim läheb igavusega kohe uitama ja sa oled hoopis kuskil mujal. Mis siis selle vastu aitab? Kuidas sa suutsid sellise füüsilise ärevuse maha rahustada?

Ma ei tea, kas ma olen seda suutnud maha rahustada niimoodi, et seda üldse enam ei oleks. Eks vahel kuidagi ikka. Üks on see, et ravimid aitavad. Nad tõstavad dopamiini, noradrenaliini ja aktiveerivad need kõige õigemas kohas, seal otsmikusagaras, et ma oleksin kohal, pööraksin tähelepanu ja suudaksin otsustada, mis on oluline. Ma ei pea ringi tudisema või enda jalgu säristama, žestikuleerida.

Tudisemine aitab, sest see toodab lisadopamiini. Ka seal raamatus räägiti sellest, et ATHga inimestel on dopamiini puudus ning seetõttu otsitakse lisategevusi või pannakse end olukordadesse, mis pakuvad adrenaliini. Meie aju ei suuda geenimutatsiooni tõttu dopamiini siduda ja see ei lähe õigesse kohta. Sellest tekivad sõltuvusprobleemid – alkohol, hasartmängud, seks, mistahes ekstreemsused. See pani enda peale mõtlema.

Inimene otsib seda, millest tal on parasjagu puudu. Aga ravimitest. Tegelikult on ju õiget doosi raske leida, samuti ka õiget ravimit. Kuidas said sina pihta, et mis sind aitab?

Kui ma võrdlen näiteks antidepressantidega, siis esimesed ilmselt mõneti aitasid, aga see ei olnud päris see. Teised olid juba paremad ning tekkis lihtsalt normaalne tunne. ATH ravimitega oli muutus juba esimesest päevast, et okei, mis tunne see veel on? See jällegi peegeldas seda, et kuivõrd paigast ära need dopamiini ja noradrenaliini tasemed kõik olid. See andis aimu, millest mu ärevus oli põhjustatud ja miks meeleolu vajus pidevalt alla.

Ühesõnaga, sul oli niivõrd hea ekspert, kes pani ravimi ja doosiga kohe täppi?

Algul mõtlesin, et okei, jälle uued ravimid, mida pean terve elu võtma – kas ilma ei saagi? Tegelikult sain päris pikalt ilma hakkama, mingi 2–3 aastat. Mul oli põnev teada saada, kuidas see ravim antidepressantidega võrreldes toimib. Vahe oli ikka meeletu. Ta on kohese toimega ja kestab kuni 13 tundi. Eks ta on ka selles mõttes tööriist, et eelkõige ma pean ise nüüd õppima selle ravimi mõju näitel, kuidas ma pean ise käituma, end juhtima ja millised peavad mu harjumused olema. Ma pean ju lõpuks iseseisvalt hakkama saama, kui ma seda ravimit enam ei võta.

Kui sa said selle õige ravimi, mis tasakaalustas sinu ajukeemiat, siis sa said aru, kui halb sul enne oli. Milles see halb seisnes?

Vastik teema. No ikka sünge oli peas ja see enesekriitika, kõik need mõtted, mis toonil need kostsid. Olin äärmiselt nõudlik enda vastu – kui midagi ei õnnestu esimesel korral, siis pole mõtet üldse proovida. See ei olnud üldse toetav sisemine kõne enam. Sellele lisaks olid ärevushood jälle tekkinud, oli paar paanikahoogu. Hakkad mõtlema, kas nüüd hakkab jälle käest ära minema? Kui need läbi elada, oled sa juba valmis järgmiseks korraks ja mõtled pidevalt, et millal see saabub. See mõjutab sind.

Praegu on mul hea siin särada. See sära oli siis ka, aga selle taustal toimus hoopiski midagi muud. Sa ei usu enam endasse, ei unista enam suurelt, kui hakkab jälle jamaks minema. Hakkad järjest koomale tõmbama kõiki asju ja kuidagi miinimumprogrammis elama. Hirmud tulid tagasi ja hakkasin isegi südame pärast pulssi katsuma, mida ei pea tegelikult üldse tegema.

Treening õpetas mulle just seda, kui palju keha on võimeline tegema – kui palju lõuga tõmmata, kätekõverdusi teha või joosta. Lõpuks ei taha trenni ka enam teha. Mõtled, et pärast trenni tuleb see hea tunne, aga siis tuleb hoopis ärevus peale ja tunded lähevad sassi – trennijärgne eufooria hakkab ärevusega sarnanema. See andis mulle märku, et asjad ei peaks nii käima.

Minu jaoks on trenn alati kindel sõber olnud, mis aitab. Kas isegi see hakkas sul niivõrd palju loperdama, et liikumine polnud enam pääsetee?

Trenn aitas muidugi, aga ma ise ei juhtinud end õigesti. Ma olin kogu aeg kas mingite probleemide sees või ei lubanud endal puhata. Kogu aeg mõtlesin, et midagi on vaja ära teha, aega on vähe ja sa ei saa hakkama. Äkki midagi ei õnnestu? Äkki sa ei saa arveid maksta? Kogu aeg on gaas põhjas. Sellised on need käitumismustrid, millega mul on terve elu ilmselt raskused olnud.

Paraku on selline muretsemine universaalne, kuid selles pidevalt olek kulutab inimest. Kui inimesel tekib selline tumedates toonides maailma tajumine, siis esimene koht, kuhu ta tagasi seda peegeldab, on alati lähisuhted, sest lihtsam on näpuga näidata kui peeglisse vaadata.

Siis tulevad need kolm sõrme ja näitavad enda poole tagasi. Ja sul on täitsa õigus. Mul oli niipidi, et kui minu vastu tunti siiralt huvi, kas mul oli kõik hästi, siis hakkasin kohe mõtlema, kas mul on midagi jälle midagi viga – kas midagi paistab välja. Läksin enda peale närvi. See küsimus lõikab mul kuskilt läbi ja ma ärritun.

Ehk siis sa võtsid teise hoolivust kui süüdistust ja kuulsid seda kriitikana?

Jah, tegelikult oli toetusena mõeldud, aga mina suunasin oma energia kohtlemisse, mida teine inimene ei olnud väärt. Siis hakkas koitma, et kuule, see ei ole okei – mingi asi su sees on kogu aeg pinges ja ärritunud. Ja siis, kui on sellised hetked, kus peaks niisama olema ja kvaliteetaega nautima, tekivad mõtted, et peaks midagi tegema ja aega otstarbekalt kasutama.

Kes mind aitab?

Esmaste kahtluste korral, et ATH võiks ka sind puudutada, leiab tuge Eesti ATH Liidust, kus oma isiklikke lugusid jagavad paljud inimesed.

Diagnoosimist võib alustada vaimse tervise õe juures, ehkki ravi kuulub psühhiaatri pädevusse.

Kindlasti pöördu vaimse tervise professionaali poole. ATHst räägitakse praegu palju, kuid see võib olla tasakaalukõikumine vastukaaluks sellele, et varem räägiti sellest eripärast liiga vähe. Ei tasu end ise diagnoosima ega ravima tõtata. Ehkki teste leiab ka netist, tasub QbTest teha mõnes vaimse tervisega tegelevas kliinikus.

Mitte kõik ATH spektriga inimesed ei vaja ravimeid, kuid oma eripära teades on lihtsam seda aktsepteerida ning mitte seada endale sobimatuid ootusi.

Loe siit Eia Uusi kirjutatud artiklit isiklikust ATH kogemusest.

Sarnasel teemal Märt Aro: Lapsevanemad toodavad depressioonis põlvkonda

Leia siit ATH kogemusnõustaja Kristi Värik

Loe lisaks psühhiaater dr Katre Pääso ATH kirjeldust.

Kuula Pearaadio Kersten Kõrge ja psühhoterapeut Inga Grinbergi ATH saadet.

Mida igaüks võib ise teha – alustalad korda! Ka teraapia juurde kuulub eluviiside korrektsioon – unerütm regulaarseks, söömine regulaarseks ning elustiili osaks peab saama ka regulaarne liikumine. ATHga inimesed on tihti ööloomad, kes söövad, kui pähe tuleb, ja ei suuda ka püsivalt trennis käia. Kuid toetava elustiilita hakkab üha enam logisema ka psüühika.

Ma kõlan võib-olla nagu vana skeptik, aga kas tõesti muutus olukord päevapealt helgemaks, kui sa hakkasid ATH ravimeid võtma?

Esimesel päeval olin juba elevusest paremas kohas, et mis küll hakkab saama. Järsku tunnen, et kõik jääb vaikseks – peas ei ole enam seda müra ja kõrvus kaob vilin ära. Keha ei valuta enam. Veidi oli ehmatust ka, kuna ma ei teadnud, kuidas see avaldub. Aga kõik jäi rahulikuks ja see muutus oli järsk. Mõtlesin, kas nüüd saan keskenduda?

Nagu sa kaudselt viitasid, siis ATHga inimesed on tundlikud ja neil ei ole kaitset selle üleujutava välise informatsiooni eest – ravim lõi barjääri. Kas fookuse hoidmist on võimalik oma jõududega õppida?

Peab ju saama, sest ravim ei ole mingi imeasi, ta on sinu abivahend ja tööriist, millega koostööd teha. Ravim toob hästi esile selle, mis on probleem, kus peab arenema, ise pingutama ja lahendused leidma. mingid lahendused. Sa pead iseendalt ausalt küsima, mis on praegu oluline. Ja okei, kui tuleb tunne, et oh, see on põnev, tegele selle asjaga, siis mõtle hoopis suure pildi peale, mis on tähtis ja pakiline. Kas ma pean äkki kellelegi midagi tegema, aitama milleski, iseennast aitama? Iseenda prioritiseerimine on midagi, mida ei tohiks unustada.

ATH suur pluss on see, et sellel on tohutu ressurss. Mis on need tööriistad, mis sa oled enda jaoks sealt saanud?

Mul on terve elu olnud selline tunne, et ma olen veidi imelik või ei sobitu otseselt kuhugi oma kiiksude ja eripärade tõttu, aga kui sa võtad selle diagnoosi omaks ja aktsepteerid oma eripära, siis see ei ole enam su nõrkus. Sellest saab tööriist, mida enda jaoks kasutada. Ma ei pea ju tegema ennast selliseks inimeseks, kes sobituks kuskile normi või mingisse kasti. Mul on erinevad nurgad – mõni nurk on natuke halvem, mõni parem. Ma nagu võtaks kõik omaks, mille üle olen kunagi kriitikat saanud või iseendale andnud. Puhkamist pean veel õppima.

Silver tunnistab, et õiges suunas kihutamine tuleb välja, aga puhkamist peab veel õppima. — Silver tunnistab, et õiges suunas kihutamine tuleb välja, aga puhkamist peab veel õppima. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Sedalaadi inimestele on üheks suureks probleemiks piiride näitamine, sest neid on juba varajasest east oma erilisuse tõttu tõrjutud – neil on hirm hülgamise ees. Teine väljakutse on suhete hoidmine.

Jah, see on umbes sama, et miks ma olin kunagi koos inimestega, kellega mind tegelikult ühendas ainult joomine ja ainete tegemine. Mitte midagi muud seal ei olnud, aga just see hirm hoidis mind paigal, et äkki jään üksi.

Üks minu probleem on see, et ma võtan kõike liiga isiklikult, eriti kriitika suhtes. Tekib kohe tunne, et tahaks ebaõiglase olukorra puhul tagasi teha ja vastupidist tõestada. Samas on nüüd mul üks boonus, et suudan otsustada ja minna lasta. Lõpuks, üle pika aja, esimest korda suudan andestada. Suudan vaadata selja taha ja näha seda koormat, mida olen terve elu endaga kaasas vedanud.

Enda aktsepteerimine on vajalik, aga tihtipeale käib diagnoosi teadvustamisega kaasas see, et seda hakatakse vabandusena kasutama. Diagnoos ei defineeri inimest – sa pead sõna pidama. Kas sul on olnud kiusatust seda teha?

Ma pigem toon naljaga sisse, mitte ei kasuta seda ettekäändena. Aga noh, siis ma pakun probleemile ka lahendust. Ma võtan vastutuse ja proovin päriselt järgmine kord paremini teha.

Kogu see depressiooni- ja ärevushäire lugu ongi üks osa sellest õppekohast või nendest õppetundide kogumikust, mille auhind oli ATH. Kui sa arvad, et nüüd oled midagi saavutanud ja see jääb püsima, siis ära ole nii enesekindel selles. Ole valmis alati kohanema. Ja noh, kui sul on raske depressioon, siis see ei pea sind defineerima – see kestab mingi ajani, ei tea, kui kaua ja mis vormis, mis kujul. Ärevusega on täpselt samamoodi, ma ei saa seda ära kaotada, see on eluks vajalik. Mul poleks muidu meeles olnud täna siia tulla.

Tuleb aru saada ja uuesti õppida, et milline ärevus on okei, milline on ohtlik ärevus. Tähtis on ka teadlikkus, millal midagi ette võtta. Kas ma teen midagi viimasel minutil, kui on juba päris palju asju kuhjunud? Tuleb olla kursis sellega, mis toimub, panna tähele ja reageerida. Ilmselt ei ole võimalik midagi ära hoida, sest ennetamise mõte on võimalikult palju toimetusi lõpetada, et mul oleks leebe toime tulla. Kas ma saan täielikult midagi ära hoida, tekitab uue küsimuse, et kui ma hoian ennast kogu aeg tagasi, olen millekski valmis, siis kas ma üldse elan?

Kuula lõpuni kogu saade, see avab ATH teemat veelgi sügavamalt.

ATH annab eeliseid

Kiirus. «Sa oled nagu Ferrari – kiire ja võimas. Ainult sul on jalgratta pidurid,» kirjeldab Silver Kleimann-Leimann. Neuronormatiivse inimese jaoks on ilmvõimatu teha ära selline hulk tööd sellisel raketikiirusel nagu seda suudab ATH eripäraga aju omanik. Kuid mündi teine pool on see, et pingutusele peab järgnema puhkus – selle peale need inimesed tihtipeale ei tule.
Erakordne loovus. ATHga inimesed on väga loomingulised ja originaalse mõtlemisega. Lisaks sellele, et sageli on neil sünnipärane anne kirjutamise, kunsti või muusika alal, on sage oskus «kastist väljas» mõelda ja uudseid lahendusi leida.
Käivitamisvõime. Neil inimestel on väga palju ideid, mis purskuvad välja sellise laengu ja säraga, et neil on lihtne teisi inimesi kaasa haarata ja tegutsema innustada. Sama mündi teine pool on tõsiasi, et neil endil on keskmisest nõrgem täidesaatev funktsioon ja sageli tüdinevad nad ideest enne, kui see täielikult teostatud saab. Targa tööjaotuse puhul meeskonnas saab rakendada plusse ja kompenseerida vajakajäämisi. Õppides end tundma ja juhtima, võivad neist saada suurepärased juhid.
Suur pilt. Neil võib olla raske toime tulla argielu detailidega, kuid nad võivad suurepäraselt näha suurt pilti, omada visiooni või mõelda välja või näha ette asju, mida keegi veel ei taju.
Suhtlemisoskus. Mitte kõik, küll aga paljud ATH spektriga inimesed on äärmiselt võluvad «inimeste inimesed». Ise võivad nad tunda end sotsiaalselt ärevana, väljapoole näivad nad säravad, energilised ja huvitavad. Lisaks muudab nende ideederikkus ja originaalsus nad põnevateks kaaslasteks, kellega igav ei hakka.
Impulsiivsus ja julgus. Nad on julged – tuleb mõte ja kohe teevad. Seal, kus teised kardavad, julgevad nemad olla ees minejad ja testijad, riski võtjad, sest riskiga kaasnev elevus sobib nende aju eripäraga. Olukordades, kus eeldatakse normidele vastavat käitumist, võib see probleeme tekitada.
Empaatiavõime. Nende sisemine ärevus võib olla suur ja sisekõne negatiivne, kuid samuti on ATHga inimestel suur tundlikkus, empaatiavõime ning oskus end teise kingadesse asetada. Sageli on nad lapsest peale mõistnud, et on veidi erinevad, mis on muutnud nad suurepäraseks vaatlejaks, märkajaks ning andnud tõuke empaatia arenguks.
Hüperfookus. See on anne, mis omamoodi kompenseerib seda, et ATHga inimestel on tavaelus väga raske fookust seada ja hoida. Seda juhul, kui tegevus neid ei sütita ega huvita. Kui nad aga leiavad midagi, mis neid täiega huvitab, siis võib öelda, et nende fookus ületab inimvõimete piirid. Nemad on need, kes võivad paari õhtuga omandada aasta õppematerjali, õppida paari kuuga ära keele või luua suure põlemisega midagi enneolematut. See on justkui kontsentreeritud flow, milles nad unustavad isegi oma põhivajadused: süüa, magada, kõik muu. Kuid see ka kurnab.
Pingetaluvus. Hämmastav on ka see, et kui tavaelu käib ATHga inimesel sageli üle jõu, siis kriisiolukorras on tema kõige rahulikum. Seal, kus teised on paanikas, leiab tema külmavereliselt ja loogiliselt lahendusi ja suudab väga hästi mõista, mis on sel hetkel prioriteet ja mis kasutu. Sageli on selsamal põhjusel ATHga inimesed suurepärased esinejad, kelle kodu on lava. Tal võib olla keeruline valmistada ette struktureeritud ettekannet, kuid tema oskus publikut lugeda ja silmapilkselt improviseerida korvab selle.
Vältimatuse taju. ATHga inimesed võivad kriisis olla need, kes sõna otseses mõttes päästavad teised. Nad saavad aru, mis on vältimatult vajalik, ega kõhkle tegutsemast, kui seda tõesti vaja.

Oluline on meeles pidada, et ATH ei ole haigus, vaid aju toimimise eripära. On neurotüüpilisi ja mitteneurotüüpilisi inimesi, mõlematel on eeliseid. Teadlikkus sellest aitab iseennast paremini mõista ning eluga sujuvamalt hakkama saada.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 392 osa leiad siit! Eia Uusi loovkooli leiad siit.

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine. Silver Kleimann-Leimanniga saad ühendustt siin.

Vaata varasemaid osi!

Kommentaarid (1)

Märksõnad

Teised ajakirjad

Tagasi üles