L, 12.04.2025

AVALIKULT ALASTI ⟩ Põhjus, miks seda tehakse, pole sugugi see, mida arvatakse

Hot Blade stuudios Foto: Andri Allas

Mihkel Maripuufotoreporter

Kristina Herodesajakirjanik

Andri Allase-spordi suunajuht

8. aprill 2025, 18:00

Kas sina viskaksid avalikult riided seljast? Külas on mees, kes seda teeb ning kinnitab – sellisest julgusest tõuseb ootamatult palju kasu. Vaata videot!

Hot Blade astub lavale ja võtab riidest lahti. Ja mis juhtub? «Kõik kiljuvad!» Mees kinnitab, et tema ulakas hobi andis talle enesekindluse ja õpetas leppima oma kehaga. Kuidas ometi? Vaata ise.

Selles loos saad teada:

kuidas suure pauguga enesekindlust juurde saada;
kuidas toimib häbi ja kelle huvides see on;
kuidas lõpetada oma keha pärast põdemine;
mis muudab kütkestavaks;
miks pilguga riietatakse lahti ainult osa naisi ja teisi mitte;
burleski etendus – mis toimub laval, lava taga ja publiku seas.

Vaata kindlasti ära terve saade – näed ka pikantseid hetki Hot Blade'i boylesque'i etendustest.

«Naistejutte» saad endiselt alati ka kuulata – pane klapid pähe ja mine jalutama!

Hot Blade on mehe artistinimi, lavaelu kõrval on ka tavaline tööelu, aga lavalt saadud julgust, selget silmavaadet ja enesekindlust kasutab mees igal pool. — Hot Blade on mehe artistinimi, lavaelu kõrval on ka tavaline tööelu, aga lavalt saadud julgust, selget silmavaadet ja enesekindlust kasutab mees igal pool. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Miks inimesed ei taha esineda? Nad kardavad läbikukkumist, äratõukamist, häbisse jäämist. Peamine pidur, mis meid tagasi hoiab, on häbi. Aga kas häbi on üldse kasulik isiksusele või pigem kasulik tööriist ühiskonnale, et isiksusi ohjeldada?

Häbi anatoomia

Fakt on see, et valdav osa inimesi ei pane end mitte kunagi olukorda, kus tuleb seista silmitsi oma häbi, hirmu või mõlemaga korraga. Aga just niisugune olukord on avalik esinemine. Laval riidest lahti võtmine – juba mõte sellest käivitab nii hirmu kui häbi! Mida pikantsemas vormis, seda suuremaks kasvab ka risk häbisse jääda. Kuid tegelikult on see üksnes illusioon – ei tõtta sugugi teised meid nii varmalt hukka mõistma või häbistama. Häbi tegutseb suures osas väljaspool meie teadvustatud mõttetegevust ning allub sootuks teistmoodi loogikatele.

Häbi on halvav tunne. — Häbi on halvav tunne. Foto: Shutterstock

Suurem risk on vähem ohtlik

Avalikult rünnatakse asjade ja tegude eest, kus samastumine on lihtne. Kui keegi teeb midagi, mida ka mina ise võiksin teha, aga teeb seda teisel viisil – väga kiire on hinnang tulema, et ta teeb valesti! Ta ei oska, on loll, kobakäpp, kohmakas. See on ebaküps automaatne reaktsioon, hinnangu andja ei oska oma mina olukorrast eristada ning ei teadvusta endale, et teisel on täielik õigus olla erinev ja teha teisiti.

Ja nüüd tuleb üllatus! Asjade eest, millega ennast ei samastata, rünnatakse kordades vähem. Eristuda on lihtsam ning enda maneere ei suruta peale, kui neid isegi olemas pole. Ehk siis astuda lavale ja standup'i vaba mikrofoni õhtul nalja teha on palju riskantsem kui astuda lavale ja teha striptiisi. Miks? Eelnev mõttekäik selgitab seda.

Häbistamist on mitu põlvkonda kasutanud autoriteedi kehtestamise vahendina vägivaldseid meetodeid kasutades. Süü märgib, et tegu on vale. Häbi märgib, et sa ise oled vale. Oled väärtusetu ja olukord on lootusetu. Vanemad, õpetajad, vähese koolitusega juhid kasutavad häbi siiani distsiplineeriva vahendina, aga see ei paranda tulemust, vaid alandab isiksust.

Kes teist häbistab?

Terve ja tasakaalus inimene teist ei häbista. Selle järele tunneb vajadust see, kelles endas on palju allasurutud, teadvustamata häbi. Oma häbitunnet teistele projitseerides kogeb ta ajutist leevendust, aga läbi töötamata tunne jääb teda edasi koormama. Inimene, kes kannab ja varjab endas häbi on see, kes soovib ja otsib võimalust häbistada teisi. Terve inimene korrigeerib vajadusel käitumist eluterve piiride seadmise ja selgitusega, ta ei kasuta süüdistamist ega häbistamist.

Ründavad väga agressiivselt must-valgelt tihti ka need, kel pole kõnealuse teemaga mingit kokkupuudet ja seal on põhjus lihtne – hirmul on suured silmad.

Mida häbiga teha?

Häbi on imelik tunne. Mida häbenetakse, püütakse varjata. Kannatus püsib. Aga kui häbi avalikuks tuua, välja öelda, seda tunnistada, siis toimub taas midagi üllatavat – inimene vabaneb häbist, mida selles kontekstis tunneb. See ongi salapärane mehhanism, miks burleskilavale astumine nii vabastavalt mõjub ning paljude häbide küüsist päästab. Keha on loomulik, aga selle külge poogitud häbid sageli ei ole.

Kuidas on häbi tunda?

Häbi on nagu raske koorem, mis vajutab inimese maadligi. Röövib initsiatiivi – ta ei julge ei sõna võtta ega samme astuda. Häbi on halvav. Kollektiivis, suhtes või perekonnas, kus kasutatakse tagasiside andmiseks häbistamist, pole loovust, julgust ega motivatsiooni, inimesed teevad miinimumi ja täidavad vaid käsku.

Häbi kasutamine on taktikaline

Kultuuri- ja religiooniantropoloogias on käibel mõisted häbikultuur, süükultuur ja hirmukultuur. Kõiki neid kasutatakse kontrollivahendina, inimeste distsiplineerimiseks. Nii näiteks võib idamaades näha häbile ehitatud ühiskonda, läänemaades aga süükeskset korda, hirmuühiskond aga keskendub primitiivsele domineerimisele jõu abil. Kõik loovad veidraid kõrvalekaldeid ja ebaloogilisi käitumisi. Häbiühiskonnas inimene pigem tapab end, kui langeb sisendatud häbi alla, millega kaasneb ähvardus tõrjutuks ja alandatuks saada. Meile on mõistetav, et välditakse tegusid, millega kaasneb süütunde tekitamine ja karistus.

Totalitarismis on häbi teadlikult kasutatav instrument kergesti juhitava tahtetu massi treenimiseks. Teisalt on see sotsiaalsetes reeglistikus ja toimivas ühiskonnas vajalik emotsioon, kui see inimest liialt ei pärsi ega halva.

Häbitunde eest ei saa põgeneda, ehkki sageli püütakse seda alla suruda või endasse ära peita. Sel moel lood kroonilist häbi.

Häbi alaliigid

Inimestel on mitmeid erinevaid häbisid ja neid tundma õppides on lihtsam endast aru saada ning ka oma tunde all mitte enam kannatada. Levinud baashirm, hülgamishirm, võtab ka häbistava, piinliku valusa vormi, milleks on eemaletõukamine isiksusena. Kui sinu tunnetele ei vastata, kui su sõber ei soovita olla, kui sinu seltsi välditakse.

Teine suur häbi allikas on paljastamine. Mingil põhjusel õpetatakse meile maast madalast, et keha ja alastus on midagi häbenemist väärivat ja kellegi alasti nägemine põhjustab häbi sellele, keda nähakse. Miks mitte sellele, kes sobimatult ja soovimatult vaatab?

Häbisse jäämise ehk läbikukkumise hirm on kolmas alaliik – üritad midagi, aga ei õnnestu. Sind naerdakse välja. Kui ootused endale on liiga kõrged, hingab kuklasse ka häbi ning see võib viia olukorda, kus inimene ei julge enam midagi uut proovida. Mentaliteeti kannab ka arusaam, et ei ütlemine on midagi häbiväärset – sinule öeldi ei, järelikult sa oled läbikukkunud ning lisaks aktiveerub esimene häbi põhjus – sind tõugatakse ära. Eitus on sama normaalne kui jaatus, ei öeldi olukorrale või pakkumisele, mitte sulle.

Neljas häbi võimendaja on ellujäämishirm – häbi võis tähendada ebasoosingusse sattumist, karjast välja arvamist, võimalikku surma. Tänapäeval enam nii pole, aga meis peituvad instinktid ju töötavad ikka samamoodi edasi. Häbi ongi häirekell – selline vabadus või tegu pole enam turvaline ehk siis korrigeeri käitumist, kus vaja, aga ära ütle endale: mina olen vale.

Allikad:

David Bedrick «The Anatomy of Shame»

Lawrence T. White «Can Anything Good Come from Shaming Others?»

Ruth Benedict «Krüsanteem ja mõõk»

Loe ausat jutuajamist boylesque'i artistiga, saad teada – häbist ja hirmust üle saades võivad mängus olla ootamatult suured kasud ja võidud.

Avalik esinemine ise võrdub mõne jaoks surmahirmuga. Aga sina mitte ainult ei astu lavale, vaid võtad ka riidest lahti. Kust sa selle julguse said?

Ma ei ole kunagi tegelenud otseselt ühegi etenduskunstiga, küll aga olen pidanud kõnesid ja sõpradega teinud väikeseid näidendeid. Nii et see lavale astumise julgus on kuidagi juba, ma eeldaks, kaasasündinud. See ei ole mulle kunagi probleem olnud.

Mina ei usu seda. Kas päris alguses ka ei olnud kõhe?

Eks ta ikka on olnud kõhe. Ma olen olnud ikkagi nii närvis, et jalg tudiseb. Aga samal ajal on see nii põnev. Ma saan inimestele midagi anda, mulle meeldib tähelepanu ja mõlemad pooled kokku pannes tundub see tegelikult väga mõnus laval olla.

Sinu ala on boylesque – see on burleski vorm, kus artistiks on härra. Mis asi see on, mida sa seal laval teed?

Ma ütleks, et see on selline väike etendus, mis võib-olla sketšilik ja areneb natuke erootilises võtmes. Võiks tuua paralleele striptiisiga.

Üsna palju ikka.

Mitte ainult. Minu etteastetes on kindlasti oluline ka loo aspekt, see ei ole lihtsalt riiete äravõtmine. Laval on humoorikas lugu, riiete äravõtmise osa on lihtsalt loogiliselt sinna sisse põimitud.

Asja muudab huvitavaks, et kõik toimub sarkasmi ja huumoriga. Ma ei tea, kas ühtegi ilma huumorita numbrit sul ka on?

Minul ei ole. Jah, seda huumorit on rohkem või vähem, aga jah, see käib sinna burleski žanri juurde küll.

Burlesk liidab erootika ja huumori. Hot Blade käis varem etendusi vaatamas, kuni maandus hoopis ise lavale. Ja siis selgus, mida see julge samm kaasa tõi. — Burlesk liidab erootika ja huumori. Hot Blade käis varem etendusi vaatamas, kuni maandus hoopis ise lavale. Ja siis selgus, mida see julge samm kaasa tõi. Foto: Shutterstock

Aga kuidas jõudsid selle asjani? Sul on tavaelu, karjäär, perekond, sõbrad. Ja ühel hetkel vaatasid, et riided seljast ära võtta oleks ikkagi südame kutsumus.

See tuli tegelikult tutvuste kaudu. Ma käisin ise vaatamas burleski, seda korraldas üks tüdruk, keda teadsin juba kooliajast. Ja temaga juttu rääkides mainisin, et see tundub nii põnev, et ma olen siin mõelnud, et võib-olla ka. Ja tema ütles kohe: «Kuule, meil on mehi vaja, ära üldse mõtle, hakka pihta!»

Ja oligi nii?

Ja oligi nii. Muidugi olid kõhklused, et kuidas ma hakkama saan. Ma ei oska tantsida, ma ei ole näitleja, kuidas ma teen? Tema ütles, et hakka lihtsalt pihta.

Hot Blade laval – silmad värvitud, pilk enesekindel, oma kehaga rahul ja rahvas kiljub. — Hot Blade laval – silmad värvitud, pilk enesekindel, oma kehaga rahul ja rahvas kiljub. Foto: Lisett Kruusimäe

Ega see nii lihtne ikka ei ole. Ikka on hirm, et äkki me tuttavad saavad teada? Äkki publik naerab välja? Äkki, äkki, äkki...

Ma arvan, et see on üsna loomulik ja see on siiamaani. Ega nüüd ka, kus ma olen seda juba mitu aastat teinud – ikka lähed lavale ja mõtled, kas nüüd kõik läks hästi. Aga ma arvan, et see on täiesti loomulik asi ja kõikidel esinejatel. Aga ma alustasingi siis tema soovitusel: «Lihtsalt pane muusika käima ja hakka kodus riidest lahti võtma, vaata, kuidas see läheb.» Ja minu esimene kava täpselt nii sündiski.

Läksid peegli ette või kasutasid kallima abi? Et kuule, kallis naine, istu siia diivani peale, pane telekapult käest ära ja nüüd siis tuleb.

Ja nii oligi. Minu abikaasa on minu suurim fänn ja põhiline treener. Istub kodus, vaatab diivani peal, mida ma teen, siis ütleb: «Kuule, natuke rohkem võiks liigutada, keera nüüd... Nii on hästi.»

Aga kui tema on nii hea treener, kas ta ise tahab ka sellist asja teha või äkki juba teebki?

Absoluutselt mitte. Ei, tema ei taha lavale minna. Talle sobib väga hästi see halli kardinali roll kodus, tõmmata nööre ja vaadata, kuidas asjad juhtuvad.

Aga mis viga seal õiendada, kui sa ise laval ei ole? Sa ei ole ju siis tule all.

Jah, aga tegelikult selline kõrvalpilk on väga hea, suur tugi ja väga suur abi just kavade paika lihvimiseks.

Igavesti lahe naine on sul, päriselt.

Ise ka väga rahul.

Pikalt te olete koos olnud?

No ikka väga kaua. Seitseteist aastat.

Kas naisel ei ole kordagi armukadedust olnud – kallis mees oli siiani ainult minu silmadele, aga nüüd lõbustab ka teiste naiste silmi?

Tal ei ole kusjuures kunagi seda olnud. Jah, on tekkinud sellised tüüpküsimused, mida temalt küsitakse, kui ta käib minu esinemisi vaatamas. Üks neist on täpselt see: «Kas sa ei ole armukade, et teised naised vaatavad, teised võõrad naised kiljuvad su mehe peale laval?» Ja ta kehitab alati õlgu ja ütleb: «Aga miks? See on ju nii äge!»

Väga eluterve. Ma arvan, et selline suhtumine oleks kasulik mitte ainult naistele, vaid ka meestele. Kui inimene suudab nii suhtuda, on tal hea suhe iseendaga ja korras enesekindlus. Kas fännid ahistavad ka, loobivad rinnahoidjaid lavale?

Ei ahista otseselt. Tõsi, mul on olnud mõned sellised etendused, kus mul oli tunne, et nad vist ei lähegi ära. Inimesed lihtsalt jäid ja kiljusid, tahtsid pilti teha. Nii naised kui mehed. Tavaliselt ikka umbes pooled inimesed hakkavad vaikselt sättima, teine pool jääb võib-olla natuke juttu rääkima, siis ühel korral terve saal istus.

Me ei lahku sinust enam iial. Tehke uuesti sama number!

Seda nad üritasid korduvalt meile selgeks teha, et tehke kõike uuesti. Aga me ei hakanud, head asja liiga palju ei saa.

Aga siiski, hästi palju inimesi ei suudaks niisugust asja teha. Räägin seda naisterahvana ja tead, miks? Me arvame, et meie kehad ei ole piisavalt ideaalsed.

Jah, eks mul oli täpselt sama mure alguses, kui ma hakkasin burleskiga tegelema. Aga vot, seesama lapsepõlve tuttav, kes ise korraldas neid projekte ja üritusi, ütles mulle lause: «Iga keha on burleski keha.»

Olles selleks ajaks juba suhteliselt palju käinud vaatamas burleski, sain ma temaga tegelikult vägagi nõustuda. Burleski maailmas on väga palju erinevaid kehasid ja see on minu meelest just see, mis annabki sellele põnevust juurde. Sa näed kõikvõimalikke kehasid ja erinevast soost inimesi erinevate kehadega – ja nad kõik naudivad ennast ning laval olemist. See ongi see, et sa saad ühel hetkel aru, et sa ei pea oma keha pärast üldse põdema.

Pääseda kehakompleksidest – see kõlab nagu unelm! Näed, et igasuguse kehaga inimesed võtavad ennast vastu, tunnevad ennast omas nahas hästi ja kaifivad oma seksuaalsust. Säravad!

See ongi tagasiside, mida ma saan väga tihti. Kusjuures just nimelt meestelt. Tihtipeale tulevad mehed vaatama burleski ja nad võib-olla ei oskagi oodata, et seal on ka üks-kaks meest laval. Tihtipeale on etteasted ju segamini, on sõu, nii et on nii naised kui mehed, kõik käivad kordamööda laval. Ja siis mehed peavad ära kannatama selle teise mehe, kes seal laval end paljaks võtab. Aga pärast seda väga tihti tulevad needsamad tavalised eesti mehed minu juurde, annavad nukke ja ütlevad: «Sa oled nii julge». Ma nüüd mõtlesin, peaks ka kodus tegema võib-olla.

Ja kui ta reaalselt läheb ja teebki kodus – filosofeerimine, mis võib järgneda?

Ma arvan, et võib järgneda vägagi kuum õhtu pärast seda, sest see julgus ja enesekindlus on tegelikult see, mis sealt siis välja paistab, kui sa seda seal teed. Ja ka juurde tekib. Enesekindlus on ligitõmbav. Sul peab olema see tunne, et ma nüüd olen selleks valmis, et võtan riided ära, näitan oma keha, ükskõik milline see ka on, ja see mõjub igal juhul väga hästi.

Jah, oma keha aktsepteerimine ongi väga ligitõmbav. See on sõnum, mida burleskietendus annab ja mida võiks üldse inimesed endale ja oma partnerile anda. Kõige suuremad voodielu kriisid tulevad ju sellest, et sa oma põhilist nautimise vahendit üldse ei aktsepteeri! Nii kui hakkad õiendama, et kus on liiga vähe, kus on liiga palju, tahad mingile standardile vastata… sa röövid ise endalt naudingu.

Kõik võivad nautida! Kõik kehad on burleski kehad ja kõik kehad on armastamise kehad.

Kõik kehad on seksikad, kinnitab Hot Blade. Ja nii ongi, ükski naine ei eelda, et mees peab välja nägema nagu äsja kangi alt välja karanud rasvavaba jõuksimees. — Kõik kehad on seksikad, kinnitab Hot Blade. Ja nii ongi, ükski naine ei eelda, et mees peab välja nägema nagu äsja kangi alt välja karanud rasvavaba jõuksimees. Foto: Shutterstock

Kõik kehad on seksikad. Selline on siis sõnum?

Täiesti.

Sa oled sirgete vaadetega mees, kes vaatab naisi?

Jah.

Peaaegu ükski naine ei arva, et tema on ideaalne. Nad arvavad, et mehed vaatavad samasuguse kriitilise pilguga nagu me ise ennast vaatame. Kuidas on?

Ei, kindlasti mitte. Meil on kodus sellel teemal ikkagi olnud aeg-ajalt ka jutuajamisi. Ma olen nii palju sellest rääkinud, aga täpselt ongi – iga keha on ilus. Ka minu jaoks. Mitte ainult burleski tegemise jaoks. See keha väljanägemine tihtipeale ei ole üldse oluline, loeb hoopis see sädemeke silmas. See on palju tähtsam.

Mulle tundub, et kui inimene ise peab ennast ja oma keha väärtuslikuks, siis võtavad ka teised selle omaks. Suhtumine nakkab.

Aga see ongi see. Paistabki lõpuks välja, et kui sa oled endaga rahul, kui sa oled oma kehaga rahul, siis sa mõjudki. See paistab välja igalt poolt ja see levib su ümber. Ja see mõjub palju rohkem kui ükskõik kui trimmitud või sätitud keha!

Liiga trimmitud ja tuunitud keha annab minu meelest päris ebakindla sõnumi. Kui inimene tunneb ennast hästi, miks ta nii palju peaks pingutama?

Mulle tundub see ka täiesti nii.

Minule on üks meesterahvas öelnud niisuguse targa lause: «Kui mina sind juba vaatan, siis see tähendab, et ma imetlen». Ta selgitas, et mehed on väga ratsionaalsed tüübid – korra võivad pilgu ka kriitiliselt ekslema lasta, aga kui jäävad vaatama, siis järelikult talle meeldib seda vaadata.

Jah, ma natuke pean sellega nõustuma. Mina küll vaatan tihtipeale võib-olla ka niisama. Iga kord, kui pilk jääb peale pidama, see ei tähenda, et ma nüüd oleksin üleliia sissevõetud või nagu mingit erilist tähelepanu osutaksin. Mulle meeldib lihtsalt inimesi vaadata ka.

See imetlus võib olla süütu, ei pruugi olla mingisugune armumine seal taga. Taaskord üks küsimus: kas vastab tõele, et kui mehed vaatavad naisterahvast, siis nad mõttes riietavad ta lahti?

Mitte alati. Ma räägin jälle sellest sädemest silmas, et kui sa tunned, et see inimene on sinu jaoks huvitav ja sa tahad, siis sa teed seda. Võib-olla alguses tahad rohkem vaadata, rohkem mõelda või jälgida teda, siis võib-olla hakkab sealt see mõte edasi hargnema. See ei ole kindlasti nii, et riided kukuvad kõigil, keda ma tänaval näen.

Jah, siis oleks liikumine mööda tänavat väga vaevaline. Aga kuidas ma siis nüüd tean? Kui ise sädemekest silmas põlema ei pane, siis jäävad riided selga? Siis pole õiglane käia rusikas püsti, et kõik mehed seda teevad!

Ei, ei, kindlasti ei ole see nii, et mehed on nüüd õudsed nagu loomad ja oskavad naisi ainult instinktide tasemel vaadata.

Ma võin öelda, et ka naised teevad seda. Samamoodi vaatavad, eriti kui keegi on seljaga, siis tead kui hea on need riided seljast ära mõelda.

Noh, eks loomulikult, ma vaatan. Ma ei jäta kunagi vaatamata, aga see ei tähenda, et ma hakkaks mõttes lahti riietama. Võib-olla see on selline juba sammuke edasi sellest, et ma naist tähele panen. Tähele ma panen naisi kindlasti.

Ma tean, et mitte keegi ei jää püsisuhtes pimedaks ega kurdiks, väike silmailu ja väike mõttemäng on ju tegelikult hea. Kuhu teie olete piiri pannud, mida võib, mida ei või?

Ma arvan, et meie oleme seda piiri sättinud aja jooksul edasi ja tagasi. Võib-olla asja võti on selles, et me räägime omavahel läbi. See ei ole nii, et mina salaja vaatan või tema salaja vaatab, vaid me ausalt jagame üksteisega neid muljeid. Vahel isegi saadame üksteisele pilte: «Kuule, vaata, millised lihased!» või «Näe, vaata, kus on äge tagumik!».

Kusjuures see on vist üldse ainus asi, mis kehtib. Kui piirid on isegi kunagi kokku lepitud, ikkagi on vaja rääkida, sest olukorrad muutuvad, inimeste tunded muutuvad ja ainuke võimalus sidet hoida ongi rääkida sellest.

Täpselt. Ja seda me teemegi ning üritame selles rääkimises kogu aeg järjest paremaks saada.

Kas sul on ka sellist asja ette tulnud, et keegi sinu tõsisest elust saab teada artistielust ja oled tundnud, et see muudab tema suhtumist sinu jaoks kahjulikus suunas?

Kui on seda ka juhtunud, siis ma ei ole sellest aru saanud. Enamik inimesi, kes saavad teada, mida ma teen, on pigem vaimustatud või vähemalt tagasihoidlikult positiivsed. Kui keegi on päriselt salajas mõelnud: «Issand jumal, mida sa teed! Sa värvid silmad ära ja võtad laval paljaks», siis mulle nad ei ole seda otse öelnud.

Ja lõppude lõpuks on see ju meelelahutus. Vaatad, fantaseerid ja vaatad koju minnes oma kallimat ka veidi särtsakama pilguga. Tõstab tuju, külvab kehapositiivsust, kellele see kahju teeb?

Jah. Täpselt, see ongi see. Ka mina käisin alguses vaatamas, või noh, koos abikaasaga käisime. Siis see natukene toimis nagu eelmänguna, ma ütleks. See on natuke hirmutav. Sa võtad selle aja, lähed kahekesi välja, võtad väikse kokteili ja siis vaatad lavale – päris äge. Ma loodan, et see toimib teiste jaoks samamoodi.

Mina sain burleski vaadates aru, et loomulik keha on palju seksikam kui täiustatud keha, see kuidagi pole nii ehe. Ühesõnaga, see liiga suur kõht, liiga väikesed rinnad või tselluliit siin-seal annab isikupärase pitseri ja muudab atraktiivsuse palju suuremaks.

Ma olen täiesti nõus sellega. Võib-olla ühe asjana mõjub ka see, et burlesk toimub sinu lähedal laval laiv-esitluses. Ja vähemalt Eestis on see enamasti amatööresinemine, nad ei tee seda põhitööna. Võib-olla ka kava pole perfektne ega lõpuni läbi harjutatud. Väikesed juhtumised laval on täiesti tavaline, ikka läheb midagi natukene sõlme või sassi. See ongi see võlu, mis selle juures kõige rohkem mulle meeldib. Täpselt seesama päris esinemine, see päris inimene kõigi oma väikeste vigade ja väikeste juhtumistega seal.

Aga mis näiteks sinul on laval juhtunud? Riided ei taha ära tulla?

Pigem vastupidi. Mul oli üks asi, mis pidi veel minu küljes püsima ja alles hiljem ära tulema. See tahtis juba palju varem lahti minna. Õnneks ma tean oma kava peast ja teadsin, et mul on üks hetk, kus on natukene nagu rohkem aega, siis sain ta vaikselt tagasi kinni panna ja õigel hetkel ikkagi ära võtta.

Aga juhtub ka teistpidi, et sul ei tule midagi lahti. Burleskis on väikesed nipid ja nõksud, kuidas riideid kiiremini ja elegantsemalt seljast ära saada. Ja kui need ei tööta, siis võib juhtuda, et tuleb käärid võtta ja kiiresti lahti lõigata, et saaks edasi minna kavaga. Alati tuled sellise kerge huumoriga sellest olukorrast välja.

Kui oled loov, saad alati keerata asja nii, et see ongi vaja osa, nii peabki olema!

Ma räägin ühe juhtumi veel, kus ma olin täis hokivarustuses ja hokikepiga lava peal. Kava idee ongi selles, et ma astun pärast mängu lõppu riietusruumi ja te näete, kuidas riietusruumis asjad toimuvad. Astun otse lavale, panen hokikepi püsti kuskile najale, et teda siis hiljem kasutada. Ja hokikepp kukkus hirmsa kolakaga ümber! Noh, siis ma mängisin selle välja, et ai-ai, hokikepp, naughty boy! Kõik, mis laval juhtub, mängid kuidagi välja.

Hot Blade hokikavaga laval, mis oli muuseas tema esimene number. — Hot Blade hokikavaga laval, mis oli muuseas tema esimene number. Foto: Lisett Kruusimäe

Ütlesid, et see on poolamatöörlik. Mis siis on see põhjus, miks inimesed burleski teevad?

Kogu see loomisprotsessi kava välja mõtlemise, valmis lihvimise ja lavale viimise juures mulle väga meeldib. Katsun alati väikest huumorit sinna sisse panna ja loogilisi põhjuseid välja mõelda, miks ma need riided ära võtan. See peab olema põhjendatud ka sisuliselt. Avastasin, et mulle meeldib laval olla. Ja see, kuidas ma saan seda teha puhtalt oma lõbuks, ilma et peaksin töötama sellel alal otseselt. Selle kõige pärast ma teengi seda muu töö ja pere kõrvalt.

Aga mida see annab või milliseid isikuomadusi arendab?

Ikka enesekindlust ja mugavust oma keha suhtes. Minu puhul oli kindlasti see, et ma kahtlesin, aga see on täiesti normaalne esimest korda sellist asja tehes. Aga ma sain juba esimese sõuga selle tagasiside, et kõik ju kiljuvad. Esimest korda ma tulin lavalt maha ja olin nagu pilves. See oli täiesti kirjeldamatu tunne, kuidas see oli.

Tahan teada.

Lavale minnes oli närv väga suur. Seesama hoki kava oli minu esimene kava. Kas kõik asjad toimivad? Kas need tulevad ära nii, kuidas nad peavad tulema? Siis, seda laval tehes, ei ole eriti aega midagi tunda ja mõelda, vaid üritad hakkama saada. Ja juba poole peal sain nad kiljuma. Kõik, seal on saalis sada inimest!

Sada naist kiljub sinu pärast?

Ja mehed ka, absoluutselt kõik. Saad aru, et sa ei pea olema täiuslik selle mudeli järgi, mida sa näed kusagil ekraani peal, vaid sa oled iseendana täiuslik ja piisavalt hea, et sedasama asja teha. Ja siis, kui ma ära lõpetasin, siis nägin neid inimesi seal, kõik plaksutavad. See tunne kannab, sa nagu hõljud sealt lavalt maha. Ja vot siis sain aru – ma tahan veel seda!

Vaata lõpuni terve saade, saad veel väga palju teada seksuaalsusest, kehaga leppimisest, enesekindluse kasvatajatest ja vürtsikalt õnnelikest suhetest.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 394 osa leiad siit!

Saadet saad vaadata digiajakirjad.postimees.ee

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine. Hot Blade'i leiad Instagramist, tema esinemist ning ka teisi burleskiartiste saad vaatama minna klubis Heldeke! Hakkas huvitama? Eesti esimene nerd-burlesque festival toimub 24. mail Nõmme kultuurikeskuses, lisainfo ja piletid.

Burlesk ja nohikud üheskoos

Kujuta ette, kuidas Darth Vader jalgu loobib, Power Rangersi kangelased teevad oma elu kõige glamuursema etteaste ja Mario võib lõpuks printsess Peach'ile sületantsu teha. Reval Reveal on koht, kus popkultuur ja glamuur koonduvad üheks hullumeelseks, sädelevaks ja täiesti pööraseks õhtuks.

Hot Blade — Hot Blade Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kes on Hot Blade?

Hot Blade on boylesque'i-arstist, kes etendab laval paljusid erinevaid rolle hokimängijast gängsterini ning saatuslikust Casanovast täitsa tavalise meie mehe tüüpi kohmaka kodanikuni. Ta armastab sarkasmi ja südamlikkust ning iga burleskietendus on miksitud üllatuste ja huumoriga.

Enda sõnul pole ta tantsija ega laulja, Hot Blade'i numbrite trumbiks ongi hulljulged, samas elulähedased lood. Burleskilava on tema jaoks adrenaliini pakkuv koht, mis kütab üles nii saali kui artisti enda ning «mõjub tihti ka eelmänguna». Hot Blade on 17-aastases õnnelikus püsisuhtes, naine on tema suurim fänn ning armukadedus teiste naiste tuliste pilkude ning kiljete pärast pole kunagi teemaks olnud. Mees leiab, et kui soovid enesekindlust pauguga juurde saada, siis burlesk on radikaalne meetod, mis seda annab.

Vaata «Naistejutud» podcast'i varasemaid osi!

Sul on küsimus, millele vastust otsid? Teema, millest saadet soovid? Oma lugu, mida jagada? Kirjuta: kristina.herodes@postimees.ee.

Burlesk on julge, sensuaalne ja täiesti omamoodi reeglitega kunstivorm. — Burlesk on julge, sensuaalne ja täiesti omamoodi reeglitega kunstivorm. Foto: Shutterstock

Mis on burlesk?

Burlesque ehk eestindatult burlesk on etendusvorm, mis ühendab teatri, tantsu, huumori ja striptiisi elemente. Tegemist ei ole lihtsalt paljastava tantsunumbriga, vaid pigem mängulise ja esteetiliselt viimistletud kavaga, kus kehakeel, lavaline karisma ja huumor kannavad olulist rolli.

17.–18. sajand: burlesk sai alguse Euroopas kui kirjanduslik ja teatraalne satiir. Inglismaal tähendas see koomilisi etendusi, mis parodeerisid klassikalisi teoseid.

19. sajand: burlesk levis Ameerikasse ja muutus vaatemängulisemaks. Sel ajal hakkasid esinejad ühendama huumorit ja provokatiivseid tantsunumbreid.

20. sajandi algus: klassikaline Ameerika burlesk saavutas haripunkti. Laval nähti glamuuri, kabareed, vaimukaid sketše ja sensuaalseid kostüüme. Suured staarid, nagu Gypsy Rose Lee, muutsid burleski tõeliseks kunstivormiks.

1960ndad–1990ndad: võib pidada burleski mõõnaperioodiks seoses pornograafia ja uute meelelahutusvormide levikuga.

2000ndad–tänapäev: uus burleski laine ehk neo-burlesk tõi lavale kaasaegse, feministliku ja mitmekesise vaatenurga. Tähtsaks sai eneseväljendus, kehapositiivsus ja kunstiline vabadus.

Millest on tingitud burleski uus populaarsus?

Koomiline ja satiiriline – burlesk ei võta end liiga tõsiselt. Huumor ja paroodia on selle lahutamatu osa.
Interaktsioon publikuga – publik on osa mängust, burlesk flirdib, üllatab ja kaasab vaatajat. Ning inimesed soovivad osaleda!
Visuaalne glamuuriesteetika – suled, sädelus, korsetid, sukapaelad – lavakostüümid on detailideni viimistletud. Kuid need võivad sõltuvalt kava sisust olla mistahes žanris või teemal.
Vaba eneseväljendus ja kehapositiivsus – burlesk pakub platvormi igasuguse kehakujuga esinejatele ja rõhutab isiklikku enesekindlust.

Märksõnad

Teised ajakirjad

Tagasi üles