R, 11.10.2024
Ilm
Horoskoop
Tellimine
Kuuluta
Reklaam
Toimetus
Klienditugi
Nõusolekud
RUS
ENG

SAGE MURE ⟩ Selle tervisehäda all kannatab iga neljas inimene. Ise see ei parane!

Suurim viga on loota, et valu ise kaob. Foto: Shutterstock
Copy

Eestlased on vaprad kannatajad. Vahel talume aastaid valu, aga marsime vapralt edasi. Probleem aina süveneb, valu kasvab, aga endiselt tundub, et arsti juurde pole minna vaja. Millest on jutt? Põlvevaludest! Iga neljas täiskasvanud inimene kannatab mõne põlvehäda all. Ja on selliseid, mis ise mitte kunagi ei parane – vaja on operatsiooni. Kuidas neid ära tunda ja mida ette võtta?

Siin on üks isiklik põlvetrauma lugu koos kõige ausamate kirjelduste ja läbielamistega. Mis on järeldus? Kannatamine on rumalus. Kui seda liiga kaua teha, võib välja jõuda olukorda, kus polegi enam midagi päästa.

Samal teemal

Põlvevigastused on kahjuks ülitavalised! Suurim viga, mida inimesed teevad, on neid mitte ravida. On mõned, mis ise mitte kunagi ei parane!
Põlvevigastused on kahjuks ülitavalised! Suurim viga, mida inimesed teevad, on neid mitte ravida. On mõned, mis ise mitte kunagi ei parane! Foto: Shutterstock

Taasavaldame loo lugejate soovil uuendatud ja täiendatud kujul. Laekus kiri: «Palun andke nõu, mis aitab kestvate põlvevalude korral? Milles võib mure olla ja kust abi saab?» Loo algne versioon ilmus Postimehes 2019.

Samal teemal

Probleemi suurusest silmaga aru ei saa

Põlv nägi välja täitsa tavaline. Valutas küll, aga kuna valu oli kestnud juba kolm kuud, siis tundus ka see pigem tavaline. Ja nagu eestlased ikka – arsti juurde ei tahtnud minna. Küllap läheb ise üle! Kuud aga kulusid ja valu jäi. Kas tõesti võib põlvel olla vigastus, mis ei paranegi ise ära? Selgus, et just nii see oli. Ühtlasi selgus, et sarnase murega inimesi on tohutu hulk ja enamik neist viivitab diagnoosi ja raviga. Ning see läheb kalliks maksma. Niisiis otsustasin oma loo ausalt kirja panna – ehk päästab see täielikust purustamisest mõne teise põlved!

Esialgu muidugi tegin kõik vastupidi – just nii, nagu ei tohiks. Arstile minekut lükkasin edasi endale valetades: «Oh, midagi erilist pole ju juhtunudki. Mul ei saa tõsist vigastust olla!» Selline mõttekäik on otsetee eksiteele. Paranematu põlvevigastuse saamiseks piisab õige vähesest.

Samal teemal

Põlvevigastused on kahjuks ülitavalised! Suurim viga, mida inimesed teevad, on neid mitte ravida.
Põlvevigastused on kahjuks ülitavalised! Suurim viga, mida inimesed teevad, on neid mitte ravida. Foto: Shutterstock

Põlve vigastamiseks võib piisata:

  • Astud autost välja ja toetad veidi vale nurga all jalale.
  • Teed trennis raskusega kükke nii, et põlved pole pöidadega täpselt samas suunas või on põlv üle pöia.
  • Hüppad kusagilt alla ja põrutad põlve.
  • Väänad jalga ebaloomulikus suunas. Isegi kergelt.
  • Vigastusi soodustavad tegurid on ülekaal ja vähene liikumine, aga pane tähele! Riskitegur on ka liigne sportimine – ülekoormus ja ebapiisav taastumine soodustavad vigastuse saamist.

Samal teemal

Kuidas mina endale vigastuse hankisin? Asi algas kukkumisest lumelauahüppel. Siis tuli otsa paar väänamist surfates ja oligi korras. Kuid see pole märk, et meniskid vaid ekstreemsportlastel katki lähevad. Suurem osa selle häda all kannatajatest ei tee üldse sporti. Piisab õige vähesest, näiteks astud valesti autost välja, teed vale tehnikaga paar kükki, kaalud rohkem, kui kasulik oleks. Variante on palju, aga tulemus alati sama – liikuda enam hästi ei saa ning valu ei mõtlegi kaduda. 

Mis andis märku, et asi on jama? Kui põlv reageerib kuumale ja külmale võib see viidata põletikule. Kui liikumisele järgneb valu või paistetus, pole asi õige. Kui tavapärane liikuvus on häiritud või piiratud, on ilmselge, et põlv pole terve.

Gunnar Männik vaatas asjatunlikult põlve üle. Ja ütles otsekoheselt, et põlv on sodi! 
Gunnar Männik vaatas asjatunlikult põlve üle. Ja ütles otsekoheselt, et põlv on sodi! Foto: Erik Prozes

Päästev spordiarst

«Kaua sa lonkad, hommepäev lähed arsti juurde,» teatas mu elukaaslane viimaks tüdinult. Kes teab kui kaua ma ise oleksin asja edasi lükanud. Kes siis vabatahtlikult arsti juurde läheb?! Seal võib ju selguda, et miskit ongi viltu. Spordiarst Gunnar Männik vaatas, kuulas, painutas jalga ja teatas otsekoheselt: «See põlv on sul sodi!»

Tegelikult vedas mul hullupööra, et asjatundlik arst mu enda hoole alla võttis. Olgem ausad – mitte iga arst pole pädev põlvevigastust ära tundma. Järjekorrad on päris pikad – esmalt ootad spetsialisti jutule, siis diagnostikat ja kui miskit mäda, ootad operatsiooni. Männik kandis patsiendi sellest kadalipust läbi ja ega kogenud arstid kahjuks eksi – MRT-uuring tuvastas meniskivigastuse, mis vajas operatsiooni. Doktor soovitas mulle kohe ka parimat kirurgi, andis täpsed juhised ja valuvaigistid.

Samal teemal

Hea arsti abil toimus konkreetne kursimuutus – probleem oli paljastatud, enesepettusele ruumi polnud. See andis sihi ja uut võitlusvaimu. Operatsioon ei kõla isuäratavalt, aga kui on vaja, siis mida varem, seda parem! Haigekassa operatsioonijärjekorras oleks tulnud oodata veel neli kuud, mis on tegelikult igati normaalne ooteaeg. Aga kuna olin omast lollusest juba teist sama palju aega raisanud ning saanud arstilt teada, et iga kuu lõhub täiendavalt põlve edasi, siis otsustasin omafinantseeringuga operatsiooni kasuks. 

Analoogseid operatsioone tehakse Eestis igal aastal tuhandeid ning neid, kes diagnoosimata murega ringi koperdavad, on ilmselt veel mitu korda rohkem. Kuid ka operatsiooni õnnestumise tõenäosus on suur. On õnnelikke, kes paar aastat peale lõikust ei tunne enam mingeid vaevusi ja saavad jätkata elu tavapärases aktiivses tempos. Olgu etteruttavalt öeldud, et ka minul läks kokkuvõttes just nii hästi.

Samal teemal

Operatsioon

Mis toimub põlveoperatsioonil? Kõige paremini võtab hirmu maha teadmine, siis on kõik klaar ja karta pole enam midagi. Õde suskab kanüüli veeni ja seletab: «Olge rahulik, kohe läheme operatsioonile.» Seni polnud mulle pähegi tulnud närvi minna, aga see lause on väga tõhus paanikatekitaja. Mõtlen, et kohe saan noa põlve – mis saaks olla rahustavam. Sisse astub kirurg ja selgitab mulle täpsete ja lühikeste lausetega, mis toimuma hakkab.

Lõikuse teeb doktor Karpar Rõivassepp.
Lõikuse teeb doktor Karpar Rõivassepp. Foto: Arvo Meeks 

Artroskoopia operatsioon olla patsiendile tavalõikusest oluliselt vähem traumeeriv – põlve ei lõigatagi lahti! Sinna tuleb paar pisikest auku, mille kaudu tibatilluke kaamera probleemi kindlaks teeb ning ainult seda siis vajaduse järgi putitatakse. Ei mingit pimesi saagimist ega suuri valusid. Kirurgist õhkub enesekindlust ja asjatundlikkust. Jõuan veel mõelda, et paar väikest auku on tühiasi mu paremale jalale, mida senistest seiklustest katab juba seitse suurt armi.

Mäletan veel, kuidas saali sõidan, mismoodi mu käed-jalad laua külge kinnitatakse ja anesteesiaarst mulle maski nina alla sirutab: «Hingake-hingake, see on hapnik.» Siis hajub pilt pimedaks.

Hetk peale operatsiooni – pea on valuvaigistitest uimane, sõrme otsas andur, lõigatud jalga ei tunne üldse.
Hetk peale operatsiooni – pea on valuvaigistitest uimane, sõrme otsas andur, lõigatud jalga ei tunne üldse. Foto: Kristina Herodes

Ärkan hoopis teises toas ja teises voodis. Pea on paks ja keha nagu vatti täis, kuid olemisel pole viga midagi. Olen valuvaigisteid kulmudeni täis ning jalas mingit valu ei tunne. No kuidas saakski – ma ei tunne isegi, et mul üldse midagi jalasarnast küljes oleks! Kardina taga oigab keegi. Mina teatan kõigile, kes kuulda soovivad, et tunnen end väga hästi, tänan.

Menisk – väga tähtis osa põlves

Menisk on sidekoeline pehme kiht reieluu ja sääreluu vahel, mis toimib nagu amort: kaitseb liigeskõhre, summutab põrutusi ja stabiliseerib. Põlves on kaks ringikujulist meniskit, seesmine ja välimine.

Meniskivigastus on väga sage. See tekib maandumisel, sääreluu nihkumisel reieluu suhtes, mis ületab elastsuse piiri, ootamatul põlveliigese pööramisel, labajalg maas.

Meniskis verevarustus on väga vähene, seega võib menisk olla puru ka siis, kui ei kaasne mingeid valusid. Vigastusele võib viidata takistus painutamisel, pööramisel, sirutamisel, põlve «loksumine» või «lukustumine».

Meniskivigastust aitab ära hoida põrutava treeningu vähendamine, korrektne tehnika, normaalkaalu säilitamine, stabiilne aktiivsus. Enim on ohustatud pallimängude harrastajad. Vigastust täielikult vältida pole võimalik.

Alati pole viga meniskis – 15 protsenti kõigist spordivigastustest on põlvevigastused, kuid levinud on sidemevigastused, ülekoormus ja luumurrud. Valu põlves võib olla põhjustatud ka hoopis vigastusest hüppeliigeses või puusas.

Purunenud meniskit õmmeldakse vaid erandjuhul ja noortel, seda saab ka tehismaterjaliga asendada, kuid selle õnnestumise protsent ei ole kuigi suur. Terve põlveliigese asendamine proteesiga on seevastu väga levinud operatsioon.

Ravis eelistatakse konservatiivset lähenemist, iga meniskivigastus operatsiooni ei vaja. Vahel piisab taastusravist ja treeningharjumuste korrigeerimisest. Kui lahti tulnud tükk või rebenenud osa hakkab liigespindu kulutama ja on oht tekitada veel suurem vigastus, on tark lõigata. Kui põlv on juba opereeritud, on risk kordusvigastust saada oluliselt suurem.

Operatsioon on artroskoopiline. Enamasti eemaldatakse rebenenud meniskiosa või lahti tulnud tükid. Taastumiseks tuleb varuda keskmiselt kuus nädalat.

Eestis tehakse igal aastal tuhandeid meniskilõikusi, ainuüksi Sportomedica kliinik teeb umbkaudu 500 operatsiooni aastas.

Dr. Kaspar Rõivassepa kirjeldust meniskivigastuse diagnoosimisest ja ravist saad lugeda siit.

 

Kaspar Rõivassepp selgitab rahulikult, mis minuga tehti. Pingutan oma pehmeid ajusid, nagu suudan. Nii palju, kui meelde jäi, oli parema meniski tagumise serva kahjustus ja tükid lahti tulnud. Need lahtised osad siis omakorda aina kulutasid ja purustasid luid.

Selge pilt – katkised jupid ise põlvest välja ei pudene, oota, kaua ootad. On vigastusi, mille puhul aitab ainult operatsioon, ja selle otsuse oskab teha üksnes kogenud spordiarst.

«Meniskivigastus on kõige sagedasem ortopeedilise operatsiooni põhjus,» selgitab doktor. «Ära hoida seda kuidagi ei saagi. Eks seal mängib rolli geneetiline eelsoodumus – kellel mis jupid tugevamad on või siis rutem läbi lähevad. Aga samavõrra loeb elatud elu, füüsiline aktiivsus, kehakaal, traumad.»

Nüüd ootab ees kaks nädalat valuvaigistite seltsis ja siis kuus nädalat aktiivset taastusravi. Kolm-neli päeva karkudel, nädala pärast tohib ettevaatlikult jalutada ja paari nädala möödudes rattaga sõita. Esimest jooksusammu tuleb kannatlikult oodata kuus nädalat.

Samal teemal

Kargud ei ole

Kõrinal tõmmatakse kardin eest. Minu ees seisab päevitunud ja punapõsine, imekaunis blond õde. Naeratab sulnilt. «Kargud ei ole,» teatab ta pioneeri optimismiga.

Mõh?

Nüüd kordab kaunitar sama lauset ka küsi- ja hüüdlause vormis. «Kargud ei ole?» «Ai-ai-ai! Kargud ei ole!»

Vene keele peale ümber lülitudes saan teada, et sel päeval on kõik haiglas leiduvad kargud juba omaniku leidnud ja juhul, kui mul endal neid kusagil padja all peidus pole, pean muul moel haiglast lahkuma. Homme saab.

Õnneks on mulle järele tulnud kallim lahkesti valmis mind kätel kandma. Mul on ülihea meel, et operatsioon tehti päevakirurgias ja saan kähku koju. Haigla tekitab minus kummalisi tundeid. Eks elu jooksul on eri traumadega siia sattutud küll ja küll, aga alati tahaks esimesel võimalusel vehkat teha.

Toetada ma jalale ei saa, aga ega julge ka. Kõriseb teine kummaliselt ja tundub nagu võõrkeha. Enesetunne on kummaline. 

Kannatused

Miskipärast loodan, et juba järgmisel hommikul ärkan kõbusana, kuid nii see pole. Mulle on kirjutatud vägevad valuvaigistid, nendest olen täiesti pilves. Põlv on tuim nagu tellis. Kõige meelsamini ei liigutaks ma üldse mitte. Aga ei saa – liikuma peab, et verevarustus ja paranemine kiirem oleks ning põlv ka edaspidi liikumisega nõustuks. See on paras köietants – ülearu rapsides teen jalale liiga ja lõhun seda, liikumatuna jään kangeks. Kuidas siis on paras? Peab ennast tähelepanelikult kuulama. Selsamal hetkel taipan, et siiani olen oma keha kasutanud nagu sõdur sõiduvahendit. Kuni liigub piitsutan end tagant ja armu ei anna. Selline suhtumine tuleb nüüd unustada.

Tunnen end megakobana! Valu vältides kipun karkudega keksima, kuid seegi on vale – käia tuleb nii normaalselt kui võimalik, aga kõik on lubatud valu piirini. Ja valu piir on ligidal.

Sidet ei taha üldse maha kiskuda, sest mine tea, mis otse õudusfilmist pärinev üllatus seal ootab. Ja ongi! Parem jalg on teisest tublisti jämedam, moekalt lilla, aga õmbluste asemel on vaid kaks sinise niidiga kokku tõmmatud auku.

Need kaks jalga kuuluvad ühele ja samale inimesele. Mis sellest, et parem on poole suurem.
Need kaks jalga kuuluvad ühele ja samale inimesele. Mis sellest, et parem on poole suurem. Foto: Kristina Herodes

Taastusravi harjutusi tehes selgub, et seal, kus varem olid jalalihased, on mul kasutada vaid kuhi kallerdist. Kuidagi ei jaksa jalga tõsta! Mitu korda puhkan, enne kui kogu kava korralikult tehtud saan. See nõuab kogu jõudu, mis mul on.

Jalg protestib otsemaid: «Lollpea! Liiga agar olid!» Läheb eriti koledasti paiste. Edasised päevad mööduvad selili, jalg padjahunniku otsas, jääkott iga tunni järel põlvel ning sülearvuti kõhu peal. Mingil moel peab töö ometi ka valmis saama.

See on neljas hommik operatsioonist, kui paistetuse palli seest oma kolekondise põlve tuttavaid kontuure hakkan eristama. Juba saan mõned sammud teha. 

Samal teemal

Taastusravi

Füsioteraapia on paranemisprotsessis sama oluline nagu operatsiooni õnnestumine. Ainult et see on hullem! Opil sina magad ja kogu vastutus on kirurgi peal, aga taastusravis pead ise pingutama. Ning kui viilid, pole paranemist loota.

«Koormus on kehale kasulik. Treening tugevdab lihaseid ja luid. Inimestel, kes sporti ei tee, ei pruugi olla vähem vigastusi, seevastu nad taastuvad palju aeglasemalt.»

Täpselt kaks nädalat pärast operatsiooni olen füsioterapeut Sten Siitami vastuvõtul. Kuulab, vaatab, painutab ja siis läheb kohe trenn lahti. «Alustama peab rahulikult, sest operatsioon ise on samuti trauma põlvele. Ehkki see on väga sage mure ja üks kergemaid operatsioone,» rahustab Siitam. Tal endal on samuti meniskit lõigatud, kuid sporti teeb ta täna endise hooga.

«Koormus on kehale kasulik. Samamoodi, nagu treening tugevdab lihaseid ja luid, muutub tugevamaks ka liigeskõhr. Inimestel, kes sporti ei tee, ei pruugi olla vähem vigastusi, seevastu nad taastuvad palju aeglasemalt.»

Testime minu hetkeseisu. Paranemine on tavalisest parem – liigesliikuvus on täielikult taastunud. Vormist on asi siiski väga kaugel, jalad on täiesti erinevad – vasak tugev jurakas, parem meenutab plögaks keedetud spagetti. Lihased tuleb jupphaaval taas tööle panna. Pika harjutuskava läbitegemiseks on vaja veloergomeetrit, kummilinti ja umbes pool tundi aega. 

Sten süstib oma rahuliku oleku, konkreetse jutu ja hirmus laiade õlgadega minusse usku. «Ma ei näe küll takistust, miks sa edaspidi sama aktiivselt sporti teha ei saaks.» Kaks aastat hiljem kirjutan füsioterapeudile ja tänan. Terve esimese aasta kasutasin sportides ortoosi ning vältisin hüppamisi ning suurt koormust. Kuid mingil hetkel polnud vigastusjärgseks erikohtlemiseks enam vajadust – hakkasin tasapisi sportima täpselt samamoodi nagu varem. Täna on seis selline, et kui keegi küsib: «Oot, kumb jalg sul opereeritud on?» siis pean jupp aega järele mõtlema. Enesetunde poolest ei mingit vahet. 

Resümee

Aga mis oleks saanud siis, kui ma poleks arsti juurde läinud? «Ise see ei parane. Kui meniski rebenenud osa või lahtine tükk hakkab jääma liigese vahele, kulutab see kõhre järjest rohkem,» ütles kirurg.  Mul on hea meel, et minuga nii ei läinud. Meditsiin on imeline ja väga paljud vigastused täielikult ravitavad, kui arstile minekut liiga kaua edasi ei lükka. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Teised ajakirjad

Tagasi üles