«Mul läks hästi!» Hetk rõõmu ja siis külm pettumus. Tihti kogeb võitja, et temaga koos ei rõõmusta keegi. Isegi sõprade seas peavad paljud teise edust kuuldes pingutama, et kadedus välja ei paistaks. «Jaa, väga tore,» pressitakse läbi hammaste. Mis ei lase rõõmustada? Konkureerimise lõks. Petlik tunne - kellegi teise hea võtab minult midagi ära.
Konkureerimine ei lase rõõmu tunda ka millestki muust - kogu elu tumestab mõõduvõtmise paine ja kaotajaks jäämise hirm. Ja kui isegi õnnestud, kaob rõõm kiirelt. Kui me võtame omaks ühiskonnas valitseva konkureerimise mõtteviisi, viib teekond ühes suunas. Kas sa tead, mis suunas?
Vaidle või nõustu, aga enamasti oleme me treenitud uskuma – elu on võitlus. Konkurents on vältimatu. Edukad on need, kes armutus konkuretnsis teistele ära teevad. Aga kas nad ikka on? Edukad, lühikest aega, seda nad võivad isegi olla. Sellel kitsal alal. Makstes kallist hinda kõigi teiste elualade arvelt. Ja kas keegi usub, et konkureerimise teekonna lõpul ootab õnnelikum Sina?
Esitle endale ebapopulaarset väidet: ainus võimalus konkureerides võita on mitte konkureerida. Lisatud kuulajate ja lugejate kirjad teemale.
Kirjad: kui teist pisendad, näitad enda väiksust
Võistlemine on hea. Võidud näevad CV-s head välja. Olen eluaeg niimoodi mõelnud, otsinud konkurentsi ning kuulama hakkasin ka ainult selleks, et vastu vaielda. Aga täitsa mõtlema jäin.
Kui sul on oidu minna õigele alale, siis konkureeri seni kuni oled noor ja ebakindel. See on mäng neile, kes veel ise ei tea. Ja orientiir teistele, kes asjast aru ei saa.
Kuid kui nüüd tõsiselt järele mõelda - minu konkurentsivaim on juba aastaid tagasi rahunenud. Eelistan olla zen ja teha asju koostöös ning tagasi vaadetes on isegi huvitaval kombel näha - edu saadab mind palju rohkem sellest ajast kui ma konkureerimise lõpetasin. Huvitav on see, et ma ei märganud seda enne. Konkureerimisega oli jube palju tegemist! V.V.
***
No raputas jälle ja tuletas meelde raudkindla ja paikapidava tõe see konkureerimine ehk võrdlemine, et see on kõigega seotud. Ja taas see taipamise ehk heureka hetk miks me ise oma elud keerulisemaks elame. Laseme ennast vabaks ja usaldame iseennast mitte pimesi teisi ja teiste väärtushinnanguid. Suur suur suur tänu Naistejuttude eest üldse! Kindlasti on palju tänulikke aga ma seekord kiidan julgelt otse. Me naised ju teame, mis meil endal tegelikult vaja on. Me ei pea konkureerima kellegagi, nii äge on olla ainulaadne, erakordne, unikaalne ilus Eesti naine.