:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/24/6588493t1hb125.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/04/19/15266344t1h27e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574407t1h8a60.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/03/15059933t1h4859.jpg)
Kui naised ausalt rääkima hakkavad, tuleb ilmsiks ehmatavaid pihtimusi. Himur vahvlimasin – kes või mis see on? Vihjeks nii palju, et tegemist on naisterahvaga, kes käitub eripärasel moel. Kui julged, vaata saadet.
«Olen nagu kiimas vahvlimasin,» teatab Heidi. Kuidas selline intrigeeriv asjandus toimib – vaata Naistejuttude 400. juubelisaadet ja saad teada.
Selles loos saad teada:
- miks on naistes varjul suur tapahimu;
- kes olid Daki, Heidi ja Kristinka kiviajal;
- mis või kes on kiimas vahvlimasin ja kuidas ta töötab;
- kes on seksimisjonär ja seksisportlane ning mis vahe neil on;
- miks on muutused head;
- millised muutused võivad olla halvad;
- veel väga palju intrigeerivat nii Daki, Heidi kui Kristinka kohta.
Vaata kindlasti ära terve saade – vestlus ja lugu on erinevad, need täiendavad teineteist. Vahetud emotsioonid on näha ainult pildis.
Naistejutte saad ka endiselt kuulata.
Alustame healt noodilt – stuudio ongi täna täis õhupalle, sest Naistejuttudel täitus 400. osa. See on nõudnud kõvasti pingutust. Hiljuti käis mul saates näo noorendavate praktikate ekspert, kes tegi mulle massaaži ja leidis, et minu mälurlihas on tugeva pinge all. Ja mitte mälumisest, vaid sellest, et olen väga palju rääkinud... teiega! Aga täna panen noka kinni ja annan sõnajärje edasi Heidile ja Dakile.
Heidi: Mõte oli küll vananemisest rääkida, jah. Ja tead, kust see tuli? Sellest, et ma olen ise viimaste aastate jooksul meeletult palju muutunud. Ma ei ole üldse enam see 22-aastane tüdruk, näpud püsti.
Dagmar: Me ei tundnud sind siis veel!
Heidi: Just! Kõigepealt on see 22-aastase suhtumine «Ma tean kõike, onju.» Tegelikult ei tea mitte muhvigi. Siis tuleb järgmine faas – siuke 32, jälle näpud püsti, nüüd ma tean kõike, eks.
Dagmar: Ei, ma vaidleksin vastu! Seal vahepeal on veel see 27 – näpud püsti ja arvamus, et tead kõike.
/nginx/o/2025/05/16/16849521t1h274c.jpg)
27 oligi hetk, kui Naistejuttude eetrisse sisenes nähtus nimega Heidi, kes teadis kõike. Ta rääkis küll vähe, aga iga kord pani korraliku pirni kirja. Kui keegi arvas, et on siiamaani õigesti elanud, siis pärast Heidi lühikest sõnavõttu sai ta aru, et on kõiges eksinud.
Heidi: Terve elu on valesti elatud!
Dagmar: Ja siis sa kirjutasid ju ka väga aktiivselt kolumne suhteteemadel, teades kõike.
Heidi: Ja teadsingi!
Aga räägi – mis on siis muutunud?
Heidi: Ma enam ei tea kõike. Mingi taandareng on toimunud. Ma olen aru saanud, et ma ei tea sugugi kõike. Aga need asjad, mida ma tean, neid tean ma vist nüüd päris hästi.
Ma küll ei tea, mis need on, aga ütle mõni!
Dagmar: Just tahtsin sama küsida – väga veidralt sõnastatud! Kas sa avaldad meile need teadmised või tuleb see saate käigus välja?
Heidi: Ma arvan, et see tuleb välja… hiljem, jah.
Kuidas üldse aru saada, et aeg läheb edasi? Meie justkui nagu kasvame, õpime, aga muutume samas aina lollimaks. On nii?
Heidi: Meie teadmised muutuvad sügavamaks – olulised asjad jäävad. Kui sa saad neist hästi aru ja mõistad, kuidas need toimivad, siis kõik muu on lihtsalt müra, mis kaob.
Ma tahan teada üht olulist asja, mis sul on alles jäänud, ja üht, mille sa oled nüüd ära klassifitseerinud kui müra.
Heidi: Näiteks see, kui mul on väga halb päev. Varem võtsin seda tohutult isiklikult ja sügavale hinge. Nüüd ma üritan teadlikult seda mitte teha, sest see päev läheb mööda ja viie aasta pärast ei mäleta ma sellest enam midagi. Ma lihtsalt ei raiska enam oma energiat igapäevasele halale.
Ütle midagi sealt tähtsate asjade loožist ka – mis on see päriselt oluline asi, mida sa nüüd ülihästi tead?
Heidi: Üks tähtis asi… on see, et tuleb lõigata läbi negatiivsed asjad – suhted –, mitte küpseda nende sees ega lükata asju edasi. See on nagu vana mina – täiega käärid. Ma olen endiselt meister oma elust ebavajalike inimeste välja lõikamises.
Dagmar: Sa kirjeldad siin tegelikult asju, millele sotsioloogid on juba ammu nime andnud. See nähtus on Dunningi–Krugeri efekt. Lühidalt – rumalad inimesed arvavad, et nad teavad kõike kõige paremini. Ja mida rohkem sa teadmisi kogud, seda rohkem saad aru, kui vähe sa tead. See tekitabki tunde, et oled rumalam, kui tegelikult oled.
See ongi loogiline: mida vanemaks me saame, seda rohkem teadmisi koguneb. Samal ajal tekib ka arusaam, kui palju on veel avastada, kui palju me oleme vigu teinud, kui palju saaks paremini – ja et meil endil on veel ruumi areneda, kasvada, õppida. Aga see kahekümnendate hormoonide ja kogenematuse pealt jooksmine – see on omaette nähtus!
/nginx/o/2015/11/14/4697267t1hcd7b.jpg)
Kas see noore vasika hullus on veel alles?
Dagmar: Null! Täiesti null! Me oleme õega arutanud – tema saab ka kohe nelikümmend, mina olen nüüd nelikümmend üks –, et kas üldse selles vanuses võib veel armumist ette tulla. Ma eeldan, et võib, aga minul ei ole seda aastaid juhtunud. Ja noh, hormonaalne tase on hoopis teine. Nõudmised on ka teised.
Millised?
Dagmar: Kõrged!
Ehk siis super hea pakett: jookske kõik! Armuda ma ei kavatsegi, aga nõudmised on megakõrged. Midagi emotsionaalset ma ei paku, küll aga võtan! Ja siis tuleb Heidi ning ütleb: «Ei, see mees ei kõlba. Viska välja!»
Dagmar: Kusjuures, viimati kui ma käisin esimesel kohtingul, Heidi nägi kohe ära…
Heidi: Nägin.
Ja ütles: «Ei!»
Heidi: Ei öelnud.
Dagmar: Ütles: «Jah!»
Heidi: Ma ütlesin suure jaaaaaa! Ja siis hakkasin kodus posima.
Ja kuhu see suhe siis viis?
Dagmar: Mitte-armumiseni. Aga toreda kogemuseni!
Sest Dagmar on otsustanud: «Mina enam ei armu, sest ma ei ole mingi vasikas.»
Dagmar: Ma ei ole otsustanud! Ma lihtsalt täheldan, et seda pole juhtunud. Olen mõelnud, miks see nii on, aga täpselt ei tea – lihtsalt on.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/19/5856473t1hc57a.jpg)
Mis on Naistejuttude põhiteemad? Ikka suhted, väga sageli seks. Kuidas seks ajas muutunud on?
Dagmar: Miks mul närvipõletik on? Ma käisin deidil. Me istusime saunas ja siis ikka leili ja jälle välja ja seal leiliruumis ma tegelikult tundsin, kuidas midagi hakkab tulema. Seks oli küll väga hea. Aga noh, sealt võivad ka tulla vigastused. Kokkuvõttes on elu muutunud tunduvalt rahulikumaks.
Mida see tähendab – harvem, aga paremini?
Dagmar: Jah, jah, jah. Naistejuttudes oli ka jutuks, et kas tõepoolest vastab tõele see, et kui sa saad kolmkümmend, siis mingi prõks nagu käib ja seksi kvaliteet hüppeliselt tõuseb.
Heidi: Jah, tõuseb! Nii kui kolmkümmend sain, siis läks küll paremaks.
Aga räägi lahti ka, mis paremaks muutus?
Heidi: Ma arvan, et mu enda soovid on muutunud.
Dagmar: Ja seda küll, et ma üldse ei taha enam mingit nihukest pöörast hullu panna, nagu ma tahtsin kolmekümnendates.
Mida sa siis soovid?
Dagmar: Ma tahaks armuda esimese asjana. Aga seksi kohta ma ei saa öelda spetsiifiliselt, et ma olen pan-seksuaalne, ma ei ole hetero. Seal on nii palju võimalusi. Ma hakkan partnerit avastama.
Heidi: Seks on oluliselt kvaliteetsemaks muutunud. Mu enda soovid on hoopis teistsugused ja on jube tore, kui partner leiab tahtmist nende soovidega kaasa tulla. Vähem on, aga kvaliteetsem on. Kui mõtlen tagasi hetkele, kui Naistejuttudega startisime versus praegu, siis seks ei ole kindlasti nii oluline minu elus, kui siis oli. Mul on mingid omad lõbustused, mis mulle väga meeldivad.
Ja partner tuleb nendega kaasa?
Heidi: Alati ei ole partnerit vaja selleks.
/nginx/o/2016/09/26/5885419t1h2eb3.jpg)
Aga, mida tähendab harvem, kui tihti on paras?
Heidi: Ma ausalt ei pea arvet selle üle üldiselt.
Dagmar: Siin ei ole mingit loogikat.
Püsisuhtes mingid rütmid ikka tekkivad.
Heidi: See on täpselt nii, nagu on tunne. Vahepeal võin olla nii, et ma olen kaks nädalat nagu mingisugune jube himur vahvlimasin ja ajan meest taga, ei anna sekundikski rahu.
Ja mees siis naudib seda täiega. Ja samas võib minna ma ei tea, kui kaua, ja ma ei taha teda lähemale kui meeter.
Dagmar: Mina olen olnud üle aasta kindlasti nii, et ma ei seksinud kellegagi, ja see oleks olnud kolmekümnendates minule täiesti kujuteldamatu. Aga ma olen endaga nii rahul. Noh, mul on huvitav endaga, põnev ja äge ja. Arusaamine, et seks ei ole miski, mille järgi ennast defineerida, tuli minul ikkagi pärast väga pikki ämbrites kolistamisi.
Kuidas saab ennast seksi järgi defineerida?
Dagmar: Sellepärast, et seks tähendab tähelepanu. Jah, ma olen seksinud nii palju lihtsalt sellepärast, et see valik on olnud laual, mitte sellepärast, et ma oleks päriselt seda tahtnud.
Sina ei saa sellest aru, sest oled konventsionaalselt ilus naine, sul pole tähelepanust puudus. Sa ei pea leidma seda äärmuslike vahenditega. Aga nüüd mul pole absoluutselt seda vaja. Ma tean, kes ma olen. Ma tean, mis ma olen.
/nginx/o/2017/12/19/7419813t1hc085.jpg)
Tahtsin korra tulla tagasi saate algusesse. Fakt on see, et meil on nüüd 400 osa tehtud – poole kandsin mina, teise poole sina. Ja see on tore, et me oleme selle kaheksa aasta jooksul muutunud. Loodetavasti on ka meie kuulajad ajas muutunud!
Võrreldes 2017. aastaga, kui Naistejuttude teekond algas, olen ma kindlasti kõvasti arenenud, eriti just autentsuse mõttes.
Mis sa enne siis olid?
Dagmar: Ma olen praegu ka mõnede asjadega täiesti metsas, aga siis olin teistmoodi metsas. Ja noh – aasta 2017... Üldse on väga raske meenutada aegu enne teatud suurt murrangut.
Meil on neid murranguid järjest. Elu on neid täis.
Dagmar: Jah, mul endal oli lapsega seotult umbes kaks ja pool aastat tagasi üks väga suur kriis, mis mõnes mõttes kestab siiani. Mul on olnud raske ulatada kätt selle vana iseendani või kuidagi seda ühendust taastada. Aga kui meenutan ja vaatan vanu pilte, siis tuleb meelde, millistes kuradi imelikes suhetes ma olin!
/nginx/o/2025/05/16/16849519t1h2fad.jpg)
Ja siis sa mõtled, miks ma üldse seal olin.
Dagmar: No ju ma kogemuste pärast olin, aga… Oi jumal küll, sai ikka hullu pandud! Mul on pilte, kus me sinuga sõidame mingitele pidudele ja... Oi jumal küll! Sa olid mulle väga heaks eeskujuks – nagu «Seksi ja linna» Samantha oli kõigile eeskujuks, kuidas tuleb elada.
Aitäh võrdluse eest! Mina ei saa öelda, et mul oleks kunagi olnud küpse täiskasvanu periood. Ma tean, et suudan elu vaadata läbi tasakaaluka filtri – ei reageeri üle, näen suurt pilti, lähenen strateegiliselt –, ja siis lähen panen hullu edasi.
Dagmar: Me oleme korduvalt rääkinud sellest, et see on Eestis hästi levinud epideemia – kardetakse enda üle nalja visata. Aga kui sa suudad elu võtta rõõmuga ja kerge huumoriga, siis on justkui välistatud, et sinust saaks see kuulus strateegianõid, nagu mulle ükskord vestlussõnumites kirjutati. Eriti on meestel see haigus, et huumorita ei julgeta olla.
Praegu näeb palju neid koomiksitegelasi. Aga kui mõni naine käib peol või rokib elus ringi, siis kohe järeldatakse, et ta ei ole poliitikuna tõsiseltvõetav. Ja inimesed on väga imestunud, kui nad mind tänaval kohtavad – see juhtub viimasel ajal tihti –, ja siis ütlevad: «Issand jumal, sa oled nii normaalne, nii lihtne, nii tavaline inimene!» Ma ei võta ennast liiga tõsiselt. Miks ma peaksin?
Dagmar: Ja mina ka ilmselt ei suuda. Mul on olnud väga suur au töötada koos inimestega eri asutustes, kus lähemad tiimikaaslased on jaganud sarnast ellusuhtumist. Nali ja naer peavad olema osa igapäevast. See on ka üks mõte, mille olen siit saatest kaasa võtnud. Mäletan, et oleme selle pulkadeks lahti võtnud – kui oluline on teadlikult valida optimistlik lähenemine elule. Negatiivsust on meie ümber niigi palju. On väga lihtne olla pessimist ja üliraske olla optimist, aga see pingutus tasub end ära, kui tahad maailma midagi head tuua.
Daki, sa räägid ise nagu poliitik! Moodustad uhkeid lauseid nagu aastapäevakõnes.
Heidi: Kusjuures, vabandage väga, aga mulle mõjus Dagmari kõne praegu väga inspireerivalt. Kodus öeldakse mulle kogu aeg, et ma olen nii negatiivne. Ma nüüd siis täna lähen ja olen positiivne. Ma päriselt tahaksin. Tahaksin olla positiivsem. Võib-olla see siin oligi see tõuge – ma nüüd lähen ja proovin.
Kuidas sa seda praktikas teed? Vinguda on lihtne. Ja negatiivsuse auku kukkumine on samuti kerge, sest meie närvisüsteem ja ellujäämisinstinkt suunavad meid sinna. Kui enamik inimesi ruumis on negatiivsed, siis sinu positiivsus võib olla neile vastukarva.
Dagmar: Aga mina ei ole sellises ruumis. Mul on olnud õnn – ja siiani on –, et mind ümbritsevad inimesed, kes jagavad minuga sama mõtteviisi. Näiteks praegu töö juures – kas mõni koosolek läheb mööda nii, et me ei pane mingit ilget naerukajakat maha? Ei lähe! Ja kui ma ütlen kajakas, siis ma ei mõtle muuseumitopist, vaid kõva naeru.
Isegi pingelistel hetkedel, mida on küll vähe, saab alati lõpuks kõvasti naerda. Sama kehtib ka selle saate kohta.
Dagmar, ega ma ei vaidlegi vastu. Lihtsalt tahan natuke oponeerida, et oleks rohkem vunki sees. Sa tead ju isegi, et olen jube tõsine ja kunagi ei naera.
Dagmar: Aga ei, sul on tegelikult õigus. See ongi raskeks läinud – kogu aeg tuleb peale kohutavat infot ja meie närvisüsteem pole selleks loodud. Meie evolutsioon pole järele jõudnud – me oleme veel seal kuskil küttide-korilaste ajas. Meie ajud ei suuda iga päev vastu võtta kümneid sõjauudiseid ja ähvardusi, et maailm lõpeb, raha kaob, kõik on halvasti.
Küpsemine ja arenemine on nagu teel olemine. Sa võtad uusi asju juurde ja lükkad ebavajalikke kõrvale – tark inimene võiks nii teha. Aga üsna tarbetu muutus on see, et me püüame muutuda liiga tõsiseltvõetavaks. Maine kasvab ja siis hakkad oma rolli mängima. Tõmbad kõhu sisse ja naerda ka enam ei julge.
Dagmar: Jah, neid inimesi on palju. Ma ei ütleks, et enamik on sellised, aga neid on palju. See maine kasv on midagi huvitavat. Ma mäletan, kui esimest korda sain juhiks – või vähemalt see sõna «juht» ilmus mu ametinimetusse –, siis mõtlesin küll, mis nüüd juhtus?! Aga nüüd pole mul isegi oma tiimi.
Kõik on topised.
Heidi: Kuulavad hästi sõna.
Dagmar: Tegelikult on mul muidugi tiim olemas, lihtsalt alluvaid mitte. Aga olen mõelnud, et kui minu ema või isa said nelikümmend, siis oli aeg teine. Nad vaatasid maailma hoopis teisiti – nagu nad oleks nüüd «kohale jõudnud». Ja üldse see, et näha välja vanusele vastav – noorem või vanem –, on täiesti suvaline kontseptsioon.
Oli ju vanasti see mingi koduperenaiste õpik – milline peab olema tütarlapse, abielunaise ja ema riietus. Ja kui said 25, siis kittel selga, keemilised lokid pähe ja ülekaal.
Dagmar: Ülekaal on mul alati olnud, aga kleite hakkasin kandma küll kolmekümnendates. Kui tulin Postimehe majja tööle. Ilmselt Kristinka mõjul hakkasin – ja elu on kohe nii palju lihtsam! Ja huulepulka ka.
Aga Heidi, tahtsin öelda, et kodus – seal, kus sa tunned end turvaliselt –, on täiesti okei, et maskid langevad. Seal ei peagi olema see superpositiivne versioon endast.
Sa ütlesid, et lubad endale kodus negatiivsust, aga siis ütleb su kallim: «Ole positiivne.» Ja siis tekib pinge – kuidas seda lahendada?
Heidi: Ma ei teagi, eks ma mõtlen selle üle veel. Aga… ma ei pea ennast negatiivseks. See arutelu jõuab alati samasse punkti välja: mina väidan, et ma olen lihtsalt realistlik. Ja minu jaoks on need kaks väga erinevat asja – olla realistlik ja olla negatiivne.
Dagmar: Paraku praegune reaalsus ongi negatiivne. Just sellepärast võib mõnikord end teadlikult suunata positiivsusele – vaimse tervise huvides.
Ütled midagi realistlikku ja talle kõlab see negatiivselt – siis kas see tähendab, et «mõrvad» tema unistusi või lootuseid?
Heidi: Üldse mitte. See puudutab pigem seda, mis maailmas toimub. Kui tema küsib mu arvamust, et kuhu see maailm tüürib, siis ma ütlen ausalt, mida ma arvan. Ja siis ta ütleb selle peale: «Sa oled nii negatiivne.»
Dagmar: Jah, ja tegelikult – siinkohal võikski keegi mu suure teooria ümber lükata – see ülemäärane optimistlikkus võib samuti olla lihtsalt reaalsuse eitamine. See tasakaalu otsimine on parajalt keeruline. Mina tean, et osa mu käitumisest on kindlasti eskapism. Ja ausalt – ma ei suudaks teisiti funktsioneerida.
Mingis mõttes on hästi, et ma ei tööta enam ajakirjanikuna. Aga teisalt… ma loen praegu palju rohkem uudiseid kui varem. Toona ma pigem kirjutasin neid. Ma ei lugenud teiste väljaannete omi – olin lojaalne nagu… ma ei tea… hobune? Kes on lojaalsed? Ma ei tahtnud ühtegi klikki konkurentidele kinkida!
Aga digiajakirjades kirjutad siiani. Ja su lood on väga head – kogu oma südamevere valad sinna välja. Nii et sõltuvusest sa ikkagi pääsenud pole.
Dagmar: Jah, eks ma näen end lugude jutustajana. Ükskõik, mis rollis ma olen. Noh, läheme nüüd hästi vanasse aega tagasi – kui me kõik veel lõkke ümber kiviajas istusime. Kes ärkas vara, kes läks jahile. Öösel üleval olijad valvasid, kui teised magasid. Ja mina? Mina olin see, kes õhtul lõkke ääres kuulas, mis kütid rääkisid – ja siis ta rääkis need lood edasi lastele, külale… Ma olen see jutuvestja tüüp.
See, kes jahile minna ei viitsi.
Dagmar: Täpselt! Ei taha hommikul tõusta.
Valib kergema ja tubasema tee – laiskvorst. Ja paneb siis veel lugudele pool juurde, nagu üks õige ajakirjanik ikka. Õppis laisklema ja bluffima juba kiviajal!
Dagmar: Ja siit tulebki pealkiri: «Dagmar Lamp õppis laisklema ja bluffima juba kiviajal.»
Kui kunagi poliitikasse lähed, saad selle oma plakatile panna. Aga Heidi, kus sina oma kiviaja veetsid?
Heidi: Ma arvan, et ma olin kiviaja psühholoog… Või midagi taolist.
Dagmar: Palun täpsusta!
Heidi: Või siis kiviaja hambaarst.
Dagmar: No just! Kui elu läks liiga realistlikuks, lõid hambaid välja?
Heidi: Täpselt! Ma mäletan seda kiviaega üsna hästi. Inimesed tulid mu vastuvõtule – rott pihus – ja ütlesid: «Mul on väike mure.» Ja siis ma jälle tegelesin…
Dagmar: Ja sealt edasi said nõiaks?
Heidi: Just.
Noh, ma siis tunnistan ka: mina olin see, kes läks hommikul esimesena jahile. Võib-olla saadeti just sinna, kus keegi polnud veel käinud. Ja siis vaadati, kas üldse tagasi tuleb – ja kui palju jalgu alles on.
Dagmar: No midagi kasulikku pidi seal DNAs siiski olema, et see edasi kandus.
Ja nüüd tuleb midagi sellist, mis võib-olla ei sobi kõigile. Tegemist on lõiguga, mis võib tundlikke inimesi häirida… Mul on üks instinkt veel, mis on kiviajast siiani tugevalt alles...
Mis edasi sai? Vaata ja kuula saatest.
Sulle meeldis? Kõik Naistejuttude 400 osa leiad siit!
Kõik Naistejuttude saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe DIGIAJAKIRJADEST. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.
/nginx/o/2025/05/16/16849506t1heed0.jpg)
Naistejuttude kuulajad tunnevad ja teavad Dakit ja Heidit hästi, kuid mõlema naise elus on ka põnevaid muutusi, millest veel ei teata.
Kes on Dagmar Lamp?
Just Dagmar Lamp ehk Daki on Eesti taskuhäälingute kuninganna ning Naistejuttude alustaja, kes kutsus ellu päris esimese osa 1. aprillil 2017. Daki juhtis saadet kuni aastani 2021 ning salvestas 200 osa ehk pooled osad. Need kõik on alles ning senini Pleieris tasuta kuulatavad.
Dagmar on legendaarne blogija, ajakirjanik, kommunikatsiooniekspert ja aktiivne feminist. Viimased aastad on Dagmar Lamp oma annet rakendanud avalike suhete juhi, kommunikatsioonieksperdi, kirjaniku ning vabakutselise kirjutajana. Dagmar on kirjutanud terve hunniku raamatuid ja teeb ka mitut eripalgelist podcasti – «Kikimoorid», «Mis värk on?» ja «Kati ja Dagi looduselood» – ning on väga ägeda teismelise tütre Mila ema.
Kes on Heidi Ruul?
Heidi Ruul on Naistejuttude püsikülaline, kes liitus saatega algusaegadel ning jäigi kuulajate soovil stuudiosse kuni formaadi uuenemiseni. Heidit saab praegugi aeg-ajalt näha ja kuulda. Naise suurim kirg on kõhedad, verdtarretavad teemad ning ta teeb koos Dakiga saadet «Kikimoorid».
Heidi Ruul on legendaarne kolumnist, kelle julged ja avameelsed väljaütlemised suhete, tunnete ja seksi teemadel on algatanud palju laiapinnalisi arutelusid. Ajakirjanikuna meeldivad Heidile kõige rohkem liigutavad päris inimeste lood, intervjuud, tõsielu, krimi, vaimse tervise ning kehakaalu teemad. Heidi on erakordselt võimekas, mitmekordselt auhinnatud ajakirjanik, kes vastutab Postimehe elustiili toimetuse portaalide Naine ja Digiajakirjad põneva sisu eest. Heidi elus on tähtsal kohal veel kallim Asko, tütar Eva Lagertha ja poeg Jan Erik ning süsimust kass Jackie.
Vaata Naistejuttude varasemaid saateid:
Leia ka Eesti muhedaima koduteemalise taskuhäälingu «Oma tuba, oma luba» kõik osad, viimane
Armsad Naistejuttude sõbrad. Loome iga osa nii, et Sina saaksid sellest osa just endale sobival viisil – vaadates, kuulates või lugedes. Ja suur aitäh teile aktiivse osalemise eest. Enamik episoode on valminud teie soovitud teemadel. Millisel teemal veel saadet soovid? Sul on isiklik lugu, mida julged ka teistega jagada? Kirjuta aadressil kristina.herodes@postimees.ee.
Oleme väga tänulikud ega vea teid kunagi alt. Naistejutud ei lähe puhkusele ega tee hooajapausi, nagu üldiselt tavaks on. Meie peale võid alati kindel olla – igal laupäeval uus osa kell 11.
