ISA LOOD ⟩ «Juba pulmapeo varases staadiumis pandi peiu meheau häbematult pihta»

Ott Herodes ja Kristina Herodes. Foto: Martin Pedaja

23. november 2024, 11:00

«Ma läksin kosja, nii nagu seda tehti: ikka pudel punast viina ja nii edasi,» jutustab Ott. «Eks nad olid üsna üllatunud. Ma olin seal enne ka liikunud, aga siis korraga tuleb: anna tütar naiseks!»

Pulmapidu peeti uhke ning mõndagi asja, mis seal toimus, polnud külalised kunagi varem näinud.

Kuidas minu ema ja isa kokku said ja armusid? See saade on pühendatud minu isa lugudele. Ema on mul surnud – tema mälestusi kannab samuti isa Ott Herodes. Ajad olid rasked, mu mõlemad vanemad olid põgenikud ja «rahvavaenlase» lapsed. On valusaid lugusid, kuid ka palju krutskeid ja elu edasi viivat optimismi.

Selles loos saad teada

kuidas minu ema Luule ja isa Ott kokku said;
mõlema karmid perekonnalood ja põgenemised;
mida tähendas toona olla «rahvavaenlase» laps;
kuidas klassi kõige pisem poiss ja kõige pikem tüdruk omavahel läbi said;
mis tekitas ühel hetkel isale äratundmise «no on alles ilus tüdruk»;
millised jooned on viikingi ja mereröövli järeltulijal;
ootamatud seiklused pulmapeol;
miks kumbki teisele «sarvi» teha ei tahtnud;
mis sai austajannadest, kes «kunstnikuhärrat» võrgutama tulid;
ja veel palju unikaalseid lugusid, mida teab edasi rääkida ainult isa Ott;
kuula kindlasti ära terve saade – vestlus ja lugu on erinevad, need täiendavad teineteist.

Kes on ilmas kauem elanud, sel on ka huvitavamad lood. Isa räägib ja tütar kuulab. Foto: Martin Pedaja

Kuidas saatus teie teed minu emaga kokku viis?

Väga lihtsalt. Ema sattus mandrile selle tõttu, et mingisuguse järjekordse küüditamise ähvardusel või reaalsel küüditamisel nad pidid põgenema Saaremaalt. Tema isa oli juba arreteeritud minu meelest neljakümne neljandal. Inimesed hoiatasid teda, et tuleb jalga lasta, muidu on minek, et olevat nimekirjades. Kolhooside moodustamisega olid nad kuulutatud rahvavaenlasteks. Neil on mandriga võrreldes pisikene kohakene – 11 hektarit talu, millest kolm või neli hektarit oli põldu, oma tuulik. Aga nad elasid normaalselt hästi. Ja nii võttis vanaema Ksenja oma pisikesed lapsed ja põgenes Raplasse.

Seal olin mina ka põgenikuna. Minu vanemate varandus võeti ära juba neljakümnendal, mis Stalin oli natsionaliseerinud või Eesti Vabariik enne seda, seda Hitler tagasi andnud. Me olime ka puupaljad. Minu papa oma kolme lapsega – mina olin beebi, Ants ja Jaan neljane ja kahene. Ega me punkris elanud, saime peavarju papa sõprade juures kuskil linnas või talus. Ja meil oli katus pea kohal ja söök olemas. Klassivennad, kursavennad, korbikaaslased – neil oli ringkaitse, hoiatati omavahel, et minu papa sai alati oma titekarjaga õigel ajal õigesse kohta varju minna.

Sinu ema viidi Siberisse, kui olid mõnekuune.

Ema viidi ära huvitavate süüdistustega – et ta olla neljanda osakonna, see aga seal luureosakond, kindralstaabi töötaja. Päriselt oli aga hoopis nii, et Vene väed olid sees ja Eesti lennuväe delegatsioon pidi sõitma Moskvasse. Aga kaasa tahetakse võtta ka noori kauneid daame ja kuna minu minu mammi oli lennundusega tegelenud ja oli just parajas väljanägemise konditsioonis, siis tema võeti kaasa. Moskvas ta tutvus mingite Vene lenduritega ka ja kui nüüd Vene väed siia sisse tagasi tulid, siis kohe arreteeriti süüdistusega, et ta on nõukogudevastane spioon olnud ja käinud Venemaal nuuskimas. Tegelikult oli ta kunstitudeng või oli juba kunstikooli lõpetanud ja abielunaine – elas oma rikka härraga.

Ema viidi ära ja öeldi, et korraks viiakse mingisugusele vestlusele. Järele tuli must auto, mustad nahkjopedes mehed, sõit läks kohe Pagarisse. See ei olnud ju küüditamine, see oli arreteerimine. Mina ei näinud seda, aga mäletan neid mersusid hilisemast ajast.

Ott kasvas ilma emata – lendurist ema arreteeriti. «Oma emaga sain tuttavaks alles siis, kui ma olin juba 15-aastane.» Foto: Martin Pedaja

Millal sa oma ema jälle nägid?

Oma emaga sain tuttavaks alles siis, kui ma olin juba 15-aastane. Minu lapsepõlve naabritalu proua tuli mulle tänaval vastu ja peab kinni: «Tahad, ma teen sind sinu emaga tuttavaks?» Mina lükkasin käe kaugele ette, et kohe hakkab musitama. Mina ei olnud harjunud, et mind kohe rabatakse nii. Ma olin vanamammade laps, nad hoidsid mind küll hirmsasti, aga ega minu papagi mind musitanud või kallistanud.

Suurtel oli mingisugune kirjavahetus ka vangilaagritega. Neljakümne teisel tuli teade, et ema on Peterburis, sellise nimega inimene on surmamõistetud ja otsus on täide viidud. Aga pärast läks aega mööda ja juba Saksa ajal tuli teade kuskilt, et on saadetud vangilaagrisse. Ja siis hakkasid ka kirjad tulema, niisugused kolmnurksed kirjad, kokku murtud, mammi joonistustega. Kui ma lugema õppisin, siis ma sain aru küll, et keegi on, kes minu peale mõtleb kuskil kaugel.

Kas teil tekkis selline ema-poja suhe ka?

Ema tuli esimest korda Eestisse viiekümne kuuendal aastal. Hakkas papale selgeks tegema, et nüüd ta võtab oma lapsed kaasa. Siberisse tagasi – ma ei tea, kas tal Eestis siis elamislubagi oli. Hans teatas, et tema ei tule. Jaan oli kohe nõus. Aga kui minuni jõudis järg, siis papa õnneks hakkas rääkima – kui passi saab, siis ta võib otsustada. Ega ma sain oma emaga läbi tegelikult küll ja kui ta Eestisse tagasi kolis, siis käisin tal külas. Mariaga käisime seal ratastega ja maalisime sealkandis.

Ott Herodes ja Kristina Herodes. Selles osas kuulame isa lugusid. Foto: Martin Pedaja

Kuidas sina ja ema Luule omavahel kokku saite?

Tuli meie klassi Saaremaalt üks pruunisilmaline ja tõmmunahaline, mereröövli ja viikingi järeltulija. Ja kuna ta oli kasvanud sellises peres, kus tal olid nii õed kui vennad, oli ta väga julge tüdruk, väga hakkaja tüdruk ja väga tülikas. Sellepärast, et ta hakkas vastu, kui talle midagi ei meeldinud. Aga meie saime hästi läbi. Tantsida oli temaga tore ja mulle meeldis, ta oli hea liikumisega. Aga tal oli teisigi häid asju – temaga sai koos laulda. Mina kukkusin juba kooli ajal luuletama, tegin tüdrukutele luuletusi ja lorilaule, Luulele ka.

Alguses olite lihtsalt sõbrad, ei hakanud omavahel käima ega midagi?

Ei kavatsenudki käima hakata! Sellepärast, et mina olin oma klassi kõige pisem poiss ja Luule oli silmapaistvalt pikk tüdruk. See ei tulnud meile mõttessegi.

Mina kasvasin pikaks alles haiglas. Kaheksandas klassis pisteti mind südame pärast haiglasse. Ja korraga olin mina haiglast tulles klassi kõige pikem poiss! Kõige pikem, kõige peenem, kõige nirum poiss. Ja pealekauba oli ähvardus kaasa antud, et teda ei tohi ärritada – kui teda vihastad, siis sureb veel kurivaim ära.

See juhtus alles hiljem, me sõitsime Tallinna ja Rapla vahet sageli koos. Ja vot, siis ma korraga vaatasin: kus on ilus tüdruk alles!

Mis siis edasi sai? Vaatasid, et äge viikingi tüdruk, võimas ja julge. Kuidas teist paar sai?

Koolid olid meil erinevad, aga tantsupidudel saime kokku. Korraga tuli tahtmine mõlemal minna tantsukursustele ja seal sai nii mõnusalt tantsida, et klassivenna pulmas tantsin kogu aeg Luulega. Eks see tantsimisest alguse sai.

Aga alguses sa vanematele õiget nime ei öelnud, ütlesid Mari. Miks?

Ma ütlesin papale jah, et Mari. Juttude järgi oli papa suur naistemees ja papsil oli väga palju pruute olnud. Kõiki neid oli ta valede nimedega esitlenud kodus. Tegin talle tagasi tema enda nippidega lihtsalt. Aga mina naistekütt ei olnud ja naisi ei vahetanud.

Ott jutustab, kuidas ta mu emale kosja läks ja kuidas ükski saarlaste temp ega remark teda ei riivanud. Riivas ainult üks teine asi. Foto: Martin Pedaja

Kes kellele abieluettepaneku tegi?

Ma läksin Luulele kosja, nii nagu vanasti seda tehti: ikka nii, et pudel punast viina ja nii edasi. Ja vana Karl oli nõus, et ma võin tema tütre ära võtta.

Eks nad olid üsna üllatunud, kui kosilane tuli. Ma olin seal enne ka liikunud, aga siis korraga tuleb: anna tütar naiseks! Luule ise teadis vist, ma usun, et ütlesin talle, et ma tulen sulle kosja.

Kõige vahvamad olid selle küsimise juures reaktsioonid: «Siuke nahkjas,» ütles tädi. «Kaks korda vaatad, üks kord näed,» see oli isa Karli arvamine. Ja üldse, saarlaste suust tuli selliseid kommentaare, mille peale õige mandrimees oleks võib-olla solvunud. Aga mulle tegi õudselt nalja nende jutt. Me keerame vastastikku mõnuga krutskeid, mina olen loomult ka krutskikeeraja...

Teil oli päris lahe pulmapidu ka. Tean pilti hiigelsuurte rindadega lumememmest.

Jah, see pidi olema Luule. Ja teine oli tehtud ka, hiigelsuure nokuga. Seisid pulmamaja ees – väga uhked tegelased. Mind ei riivanud ükski asi, Luulet samuti mitte. Aga riivas mind hoopis see, et meie pulmamaja naabritüdruk ja minu kooliõde nägid seda minu kuju ja sops, oli see asi sealt eest kadunud. Peiu meheau pandi pihta peo varases staadiumis, jah.

Võib-olla teistel hakkas kade meel vaadata?

Võib-olla mõni arvas, et see on amoraalne, aga minu arust need mõjusid bravuurselt, need asjad ei saa amoraalsed olla. Pulmad peeti vanaisa ja vanaema kodus – seal olid suured ruumid tänu sellele vabad, et alumisel korrusel oli remonti tehtud ja see oli moment enne sissekolimist. Me saime seal pidu pidada.

Mis sul veel on oma pulmadest meeles?

Pulmi tuleb pidada niimoodi, et pulm oleks heal ajal, ka hõbepulm ja nii edasi. Aga kui sa võtad naise kolmekümnendal detsembril, enam-vähem minu sünnipäeval, uuel aastal, siis juubelitel läheb raskeks. Üks pidu on nagu korstnasse lastud, kui kõik kuhjas koos on. Aga meil ei saanud pulma-aastapäev kunagi meelest minna, kui tähistamine on koos.

Kahetsus tekkis mul hoopis siis, kui Jaani kirikuõpetaja Toomas Paul arvestas välja, millal meil tulevad hõbepulmad. Ta ütles, et siis teeme kirikliku laulatuse ka ära. Mulle see mõte meeldis. Aga Luulele ei antud nii palju…

Tal jäi puudu kaks nädalat sellest ajast, et oleks saanud hõbepulmad ära teha. Sellest oli kahju muidugi.

Kõigil helesinised silmad laiali peas. Paremalt: isa Ott, Kristina ja lapselaps Õnne. Ema Luulel ei olnud kahjuks õnne ühtegi oma lapselast näha, keda nüüdseks on kokku kuus. Tema elupäevad said enne täis. Foto: Marko Külaots

Veel isadest ja armastusest

«Eesti vanaisade lood ja salatarkused»

Pamela Maran

Kõige ilusam ja südant puudutavam isade-vanaisade raamat, mis iial kirja pandud. Pamela on südamega ära kuulanud ja suure hoolimisega kirja pannud 66 vanaisa lood. Need on Eesti ajaloo vaated läbi isikliku pilgu. Nagu mehed ikka, tunnevad ka need vanaisad, et nemad peavad hoidma ja kaitsma, nii oma riiki kui oma perekonda. On traagilisi ja helgeid lugusid, argiromantikat ja sügavaimaid hingetarkusi. See on kõvade kaante jagu talletatud ajatut väärtust ja vahetust, mis tõesti toob pisarad silma. Aga need on ilusad, liigutuse, mõistmise ja ühtehoidmise pisarad.

«Avatud ja armastav vanemlus»

Pamela Maran

Pamela värskeim raamat räägib kõige väärtuslikumatest ja kogu elu mõjutavatest suhetest, mille laps sõlmib oma emaga ja isaga. Mõlemad on üliolulised. Pamela jätkab kõigis oma teostes teekonda armastuse saadikuna, kes kartmatult väljendab oma tõde ja julgustab ausalt endasse vaatama.

See on soe ja lootust külvav inimsuhete raamat. Kuid autor räägib midagi varjamata ka raseduse katkemisest, et lapsega pole kõik sugugi lihtne ja et paarisuhte hoidmine nõuab teadlikku tähelepanu. Puudutav raamat loob soovi vaadata oma elule ausalt otsa, mis annab võimaluse luua ka senisest ausamaid ja teadlikumaid suhteid. Ja teisi ei saa armastada iseenda arvelt, selleks on avatuses olemas palju loomulikum tee.

«AEG. Teekond nimega Mees»

Tiina Ristimets, Keit Pajust, Indrek Arula

Meestele pühendatud teos Tiina ajatute inimeste lugude südamlikus sarjas. Siin jagab oma lugu 25 meest, eri vanuses, paljud neist isad. Raamatust koorub välja palju puhast ja väärtuslikku, aga ka mõistmist – meie isad polegi nii erinevad, meie mehed on igaüks ise näoga, aga mõnes mõttes ka üks hõim.

Mis on meestele elus tähtis? Mis neid hoiab, mis kannab? Mida nad kardavad ja milliseid hirme välja öelda julgevad? Mida tähendab olla mees, olla isa, olla vanaisa ja kõige selle juures veel hea inimene?

Samast sarjast ilmus viimati raamat «AEG. Teekond nimega Armastus», mis keskendub suhetele ja annab mitu elus vastu pidanud retsepti, mis on õnneliku ja igavese armastuse koostisosad. Taas meie oma armastatud rohkem ja vähem tuntud eestlaste lood.

Kas niisugust mõtet nende aastate jooksul ka pähe tuli, et läheks lahku?

Siis, kui teie juba suuremad olite, siis me igal kevadel läksime lahku, sest pool peret sõitis Värskasse ja vanamees jäi üksi linna ja mina. Püüdsin nii seada, et saaksin puhkuse ajal ka Värskasse, mulle meeldis seal olla. Aga emale see ei meeldinud, et ma linna jään. Mul oleks jälle olnud väga keeruline oma elu ringi teha, oleks töölt pidanud lahti võtma.

Ju kui oli puhkus, siis sõitsin ka nädalavahetuseks sinna. Võimalusel mõne korra isegi jalgrattaga. Sellepärast oli pahandusi ka. See on ligi kolmsada kilomeetrit. Arvasin, et teen selle ühe päevaga ära, aga ei. Magasin kuskil siis tee ääres heinasaos, suvel on see ju kukepea. Aga Luule oli juba politseis ja surnukuurides taga otsinud, et kuhu kadus. Eks ta teadis, et mul võib süda seisma jääda ja ma aeg-ajalt selle südame pärast võin vedelema kuhugi jääda.

Aga et päriselt lahku minna? Siukest mõtet ei olnud küll kunagi, naljakas küll.

Ja teise suhte peale ka ei mõelnud. Oleksin ma olnud selline rammusam ja vägevam, võib-olla oleks, aga mina olin sihuke nahkjas.

Na nahkjas teine – seegi paistab olevat pärilik. Foto: Martin Pedaja

Sul oli ikka väga konkreetne selline eelistus – teadsid täpselt, milline sinu naine peab olema.

Minu naistel peab aura olema. Kui seda aurat ei ole, siis ta ei huvita. See tähendab seda, et kui ma isegi ei vaata, ma pean nägema teda, et on siin olemas. Kui sa koos oled, siis ma ei osanud märgata seda, aga siis, kui Luule juba läinud oli, sain aru, et auraga oli. Neid auraga inimesi on jubedamal kombel vähe, olen elus neid kohanud umbes kaksteist tükki. Ja kõik pole sugugi naised olnud. Üks oli purjepaat, otse taigas. Üks oli mägedes, üks pärslane. Ja lennuväljal tuli joonelt minu juurde üks jaapanlane.

Kas nende silmis oled sina samuti auraga, miks nad muidu tulid sinu juurde?

Mina ise ei ole oma aurat näinud. Üks tuttav, keda ma polnud 50 aastat näinud, ütles: «Mina tundsin sind kohe ära, aura järgi.» Tema siis nägi, noh.

Kas minul on aura?

Ma olen sind nii palju näinud, et seda ma ei saa öelda. Siis ma peaksin sind eksprompt nägema niimoodi. Kui kogu aeg näed, siis sa näed mööda. Aga kui on nii, et näiteks ma lähen pimedasse ruumi ja siis korraga tajun ära, kus sa istud, siis seda ma loen. Aurat sa tunnetad, see ei ole silmadega.

Sinu ja ema kooselu – mida teile kõige rohkem meeldis koos teha?

Me oleme kõiki asju koos teinud. Selles häda ongi. Me oleme koos õppinud, oleme koos ehitusmalevas olnud, koos maad mõõtnud, koos lapsi kasvatanud, koos tantsinud, koos maalinud, koos kõike teinud. Tema ei ole kunstnik, aga võttis ette ja ta tegi ka. Aga tema pidas seda klassi vahet nii suureks, et ega ta ise harrastuspilte ei teinud ju. Sina ja õed maalisite rohkem. Ma võtsin teid alati kampa ja meil on palju pilte, kus minu jumala tõsisel pildil keegi lastest on ka osaline. Ja minu kujundatud raamatutes olite teie, ütleme nii, illustraatorid.

Aga lähme suhtluse juurde tagasi. Tegite kõike koos, aga kas ja millest teil konfliktid tekkisid?

Üks konflikti moodi asi tuli sellest, et mind kutsuti Tartu Ülikooli kunstikabineti juhatajaks. Öeldi, et ateljee saad endale kohe ja korteri. Aga kui küsisin, kas mu proua ka tööd saab, siis oli vastus: ei saa. Siis mina ütlesin ei. «Eluaeg kahetsed, et sa ei tulnud,» öeldi. Aga ei ole kahetsenud. Ükski tööpakkumine ei kaalu su elu üle.

Aga sul oli ka austajannasid, kes tulid otseteed võrgutama: «Kunstnikuhärra, maali minust palun akt!»

Arhitektuuritudengina ja graafikatudengina seda juhtus küll. Aga ma olin häbematu ka tegelikult. Ma ütlesin: «Tule, tule.» Ja siis daam tuligi majja ja nägi, et terve kursus hakkab teda maalima, mitte mina üksinda. Ja siis ta tahtis jalga lasta, aga siis leppis. Me leppisime nii kokku, et kõige parema maali saab ta endale. Tihtipeale hakkas modell kauplema, et müü see pilt mulle maha. Aga ega mina neid nii palju sinna tassinud ka.

Nii et mesimagus kaunitar tuli kunstnikuhärrat võluma, aga see ei võtnud vedu. Kuidas sa nii otsusekindel olid?

Ma ei olnudki ju otsusekindel. Flirtimine peab olema veres. Mina seda ei oska. Mul käib kõik lihtsalt nagu Vene kirves – otse. Hiljem sain aru küll, et elu on parem, kui oled suhtlemise maias.

Suhtlemise ma õppisin ära, aga flirtimist ei õppinud. Ja ema oli samasugune. Vähemalt mina ei mäleta, et ta oleks proovinud mulle sarvi teha ja mina ei proovinud talle teha.

45-aastane isa Ott ja 10-aastane tütar Kristina. Foto: Perekonna arhiiv

Olite seitse aastat koos, enne kui meie sündisime. Kuidas see mõte tuli, et hakkaks nüüd lapsi tegema?

Seda tuleks sinu enda käest küsida – kas sa siis, kui Oti ette võtsid, mõtlesid, et nüüd hakkame lapsi tegema? Mina ei mõelnud, näiteks.

Minul oli omamoodi värk – ühel hetkel nagu mingi ürgema ärkab sinus. Lähed õhtul magama ja mõtled – lapsed kisavad-karjuvad, palju tööd ja vaeva. Ja ärkad üles ja ürgema on vahepeal asemele tulnud, ja kõige tähtsam asi elus on lapsed ja lapsevanemaks saamine. Et nüüd on nii, ja nüüd on aeg. Ja siis nad tulid.

Ürgema on võluv väljend. Aga seda ürgisa mina pole küll endas märganud üldse. Aga ma selle sinu jutu peale mõtlesin, kui minu vennad olid väiksed, siis ma võisin neil ka mähkmed ära vahetada ja pesta. Mäletan, et tundsin end nagu tähtis tegelane, riputasin mähkmed taburetiga nööri peale kuivama. Mis ma võisin olla, viie-kuuene ise. Ja ma siis nägin seda lina vastu päikest! See oli õudne! Aga kõige pullim oli see, et see õudne värk päikese käes kuivas valgeks. See oli ka õpetlik. Ma arvan, et hoolivus on ilmselt kaasasündinud.

Kuidas empaatiaga on? Kas see sünnib kaasa või on see omandatav?

Ma arvan, et see on suures jaos ikkagi pärilik, aga väga suures osas ka õpitav. Tähendab, sa õpid oma pere seltskonnas seda, suurtes peredes on kuidagi rohkem märkamist.

Mäletan, et ma olin üsna pisike, kui läksin tädile külla. Vaatan, tädi paneb saapad jalga ja võtab kirve, läheb puukuuri. Mina võtsin tädipojal kraest kinni, võtsin ka sae ja kirve ja läksin kohe appi. Aga tädipoeg oli üksik laps, tema ei märganud seda. Aga suures kambas laps õpib märkame asju ja appi minna pole mingi teene, see on normaalne. Ja uudishimu kaasa teha on ka ju suur. Sellepärast andsin teile ka pisikesest peale mingeid tükke teha. Mis siis, et sama asja teeksid üksi ära ühe minutiga, aga kui su laps on appi tulnud, selleks läheb kolm tundi. Pead juhendama ja väga püüdlikult temaga kaasa tegelema, aga saan aru, et see on vältimatu. Ma ei saa öelda, et ma oleks olnud mingi imeline isa, aga mulle meeldisid minu lapsed ja mulle meeldisid mu tütred. Huvitaval kombel ma pole kordagi kade olnud, et teistel olid poisid ka.

«Mulle meeldisid mu tütred. Huvitaval kombel ma pole kordagi kade olnud, et teistel olid poisid ka,» ütleb Ott. Foto: Martin Pedaja

Seda olen aru saanud, et elus on tööjaotus – kui sa võtad juba oma vastutuse, siis teised võtavad mõne koha pealt selle ka sinu eest. Kui lapsed hakkasid tulema, siis elasime 19-ruutmeetrises korteris. Ja ma ei pidanud silmad punnis ja hambad ristis töötama, et suuremat korterit saada. Mina tegin oma tööd nii, nagu ma suutsin. Aga tuli välja, et teised mõtlesid minu eest, et tema oma kolme lapsega vajab suuremat.

Te elasite kogu elu koos, kuni emme surmani. Kuidas hoida pikas suhtes head läbisaamist?

Kui mina mõtlen hoolivuse peale, siis ma mõtlen rohkem teiste inimeste peale. Näiteks siis, kui see vähk oli väga kaugele läinud ja emal oli söömisega raskusi. Siis mina tulin töölt ära, pidin käigu pealt välja mõtlema, mida talle meeldiks süüa, selle valmis tegema ja talle sisse söötma. Ma teadsin, et ta oksendab selle välja. Aga ma ikka tahtsin seda teha, et tal oleks lihtsam ja meeldivam. Aga haigusega on nii, et mida hullemaks see läheb, seda rohkem sa püüad, aga seda vähem sa seda suudad. Aga sa ikkagi ei jäta järele. Hoolitsed lõpuni välja.

Mida te teineteisele peale hoolitsuse veel andsite, hea sõna või märkamist?

Kiitmist, et küll sa oled ilus ja nii edasi. Seda ei olnud. Ja ma ei kavatsegi ütelda, et me ei ütelnud pahasti. Ja me ütlesime pahasti küll, aga me ütlesime pahasti, kui meil olid eriarvamused ja oli raske kokku leppida. Ja eriarvamused ei olnud mitte kooselu küsimustes, vaid maailma asjades. Kui üks midagi väitis, siis teine oponeeris. Inetu komme, ma saan aru küll, aga nii oli.

Ega muud ei olegi, kui see, et sa märkad ja teed koos neid asju, mida sa saad ja on võimalik. Töökohad on erinevad, aga kasvõi see, et ärkamine ja õhtud on koos tehtud. Tuleb väärtustada seda aega, mis on koos olnud, see on õhtud, ööd ja hommikud. Ja iga ühine tegevus – see on koosolemise moodus.

Aga ütle üks mõnus koosolemise moodus, mida mina võib-olla isegi ei tea.

Mulle meeldis temaga tangot tantsida. Ikka nii, et on keerulised sammud ja krutskid. Ja see temperamentne tango oli vägagi rahulik, kui sai kõiki aktiivseid samme mõnuga koos teha.

Ega koos tantsida ei saa, kui teineteisemõistmist ei ole. Aitäh sulle, isa Ott, et sa rääkisid oma lugusid.

Ma pean ka aitäh ütlema. Sellepärast, et see oli mulle ka seiklus – ootamatu ja mõnus seiklus.

Armas kuulaja – võta aega, et kuulata ja salvestada ka oma enda perekonna lugusid senikaua, kuni on veel nende rääkijaid. Meie päritolu ja esivanemate lood ongi meie juured. Ilma neid austamata ja hoidmata oleme nagu lõikelilled.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 367 osa leiad siit!

Kõik «Naistejuttude» saated ja põnevad pikad lood leiad nüüd Postimehe DIGIAJAKIRJADEST. Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

Kes on Ott Herodes?

Ott Herodes on graafik ja maalikunstnik. Tal on ka arhitekti haridus. Ott Herodes on töötanud mitmes raamatukirjastuses, kirjastuskomitee peakunstnikuna ja ajakirjandusväljaannetes kujundajana.

Kirjutab luuletusi, armastab kalligraafiat, mägironimist, jalgrattasporti ja ajalugu. Oti isa on Hans Gustav Herodes ja ema Ludmilla Herodes. Otil oli kuus venda ja kolm õde, kellest paljud on nüüdseks lahkunud. Tal on kolm tütart ja kuus lapselast.

Kommentaarid

ISA LOOD ⟩ «Juba pulmapeo varases staadiumis pandi peiu meheau häbematult pihta»

Veel isadest ja armastusest

Kes on Ott Herodes?

Märksõnad

Teised ajakirjad

ISA LOOD ⟩ «Juba pulmapeo varases staadiumis pandi peiu meheau häbematult pihta»

Samal teemal

NAISTEJUTUD ⟩ Peaagu kõik teevad seda ja ometi on see kohutavalt kahjulik!

Samal teemal

NAISTEJUTUD ⟩ Eesti naise lugu: «Läksin günekoloogi juurde ja see, mis järgnes, oli nagu õudusunenägu!»

Samal teemal

NAISTEJUTUD ⟩ Raimond Feil: «Just see vabastas mind depressioonist, ärevusest ja lagunevatest suhetest»

Samal teemal

NAISTEJUTUD ⟩ Autismiga inimesed - kullatükid, geeniused ja truud armastajad

Samal teemal

NAISTEJUTUD ⟩ Rene Bürkland: «Me teeme end ise haigeks. Mõni saab aru alles siis, kui kirstu kaas kinni pannakse!»

Veel isadest ja armastusest

Samal teemal

NAISTEJUTUD ⟩ Raske suhe pole välja kannatamiseks, vaid hoopis... (1)

Samal teemal

NAISTEJUTUD ⟩ Just need kolm kahjuks väga tavalist asja on suurimad tülide tekitajad

Samal teemal

NAISTEJUTUD ⟩ Mis on draamakolmnurk? Kui sa seda ära ei tunne, rikub see su elu! (1)

Kes on Ott Herodes?

Märksõnad

Teised ajakirjad